Kui me tänapäeva lapsi uutmoodi ei õpetaks, ei õpiks nad üldse!

14. apr. 2022 Liis-Marii Roosnupp Tartu Forseliuse kooli algklassiõpetaja - 11 kommentaari
Liis-Marii Roosnupp.

Korraldan koolitundides aruteluringe, kus õpitakse õppekavas ette nähtud tarkuste kõrval ka rääkima ja kuulama. See meetod, kus õpetaja tahvli ees õpetab ja laps kuuldu vaikides üles kirjutab ja pähe õpib, praeguse põlvkonna peal enam ei toimi.

Nüüdisaegse õpikäsituse põhiline erinevus varsemast seisneb õpilasele vastutuse andmises. Kui ma ise koolis käisin, oli õpetaja teadmiste jagaja. Õppija pidi need passiivselt vastu võtma. Õppijal palju vastutust seega polnud. Nüüd on õpetamine liikunud sinna, et õpilane osaleb ka ise aktiivselt, ta on tegutseja ja seega vastutaja.

Mida jagamine üldse tähendab?

Natuke konkreetsemaks selgituseks toon näite. Täna õpetasin teisele klassile jagamist. Vanasti hakati seda teemat käsitlema nii, et õpetaja andis definitsiooni: „Jagamine on võrdne jaotamine ja see on korrutamise pöördtehe.“ Nüüd alustame nii, et lapsed peavad hakkama aru saama jagamise põhiolemusest. Alustame sõnast: mis üldse on „jagamine“? Arutame, mida see tähendab, toome näiteid. Definitsioonini peavad jõudma lapsed ise. Kui kohe välja ei tule, aitab õpetaja küsimustega. Asjade jagamise juurest liigutakse arvude jagamiseni ja sealt juba jagamistehteni.

Õpetaja roll on kinnitada arutelus sündinud tõde. Kusjuures ma küsin tunnis mitmelt õpilaselt, kuidas nad jagamisest aru said. Niimoodi koos selgitades ja üle korrates mõiste kinnistub. Siinjuures rõhutan, et tänapäeval algklassides mitte ainult ei mängita. Matemaatikas ilma ülesannete lahendamiseta siiski ei saa. Kui oleme teema põhiolemuse selgeks saanud, siis on meil töövihikud ja teadmiste kontrollid nagu koolis ikka. Me lihtsalt õpime mängulisemalt ja minu arvates samas efektiivsemalt. Õpilane on uue osa omandamisel ise aktiivne.

Enam ei õpita sellepärast, et peab

Miks hakati haridusringkondades rääkima nüüdisaegsest õpikäsitusest ja siis juba uutest ennastjuhtivust toetavatest õpistrateegiatest? Pakun, et ühiskond on lihtsalt sinnamaale arenenud. Ma ise käisin koolis ja õppisin, sest kohusetunne sundis. Oli teadmine, et peame koolis käima ja õppima, täiskasvanud olid nii otsustanud. Seetõttu saigi niimoodi õpetada, et õpetaja on aktiivne ja õpilane passiivne. 

Tänapäeva maailmas on lapsed teistsugused ja ka kasvatusmeetodid teised. Enam ei kehti mõtteviis, et laps räägib siis, kui kana pissib. Mõistetakse, et laps on väike inimene oma arvamuste ja soovidega. Lapsed on varasemast eneseteadlikumad, nad ei õpi enamasti soovist olla kuulekas ja kohusetundlik, nagu täiskasvanu soovib. Meil on valida, kas me motiveerime lapsi õppima ja anname neile vastutuse, või nad ei õpi üldse. Et midagi jääks külge ja ärataks huvi, peavad lapsed saama tegutseda ja uurida, käed külge panna.

Olen õpetaja neljandat aastat ja olen pea algusest peale kasutanud tunnis just õpilase iseseisvust toetavaid strateegiaid. Selle võrra on mul lihtsam kui õpetajatel, kes on palju aastaid hoopis teistsuguse metoodika järgi tegutsenud. Aga ma soovitan proovida ja olla järjekindel, ühel hetkel on näha, kuidas teadmised kinnistuvad õpilastes. Kokkuvõttes muudab see õpetaja elu lihtsamaks, ehkki alguses võib uutmoodi õpetamine nõuda energiat ja olla harjumatu. 

Mõistagi aitab kaasa see, kui nüüdisaegne õpikäsitus on omaks võetud kogu koolis. Forseliuse koolis nii ongi ja ükski õpetaja ei pea pead murdma, kuidas uut teemat tunnis käsitlema hakata. Meie koolis on õpiringid, kus õpetajad saavad õpikäsitusi üksteisele tutvustada, arutleda ja koos sisu luua. Lisaks on algklassiõpetajatel nädalas üks tund, kus kõikide paralleelklasside juhatajad saavad kokku, panevad paika uue nädala eesmärgid ja teemad.

Sageli koostame ühiselt töölehti ja ülesandeid. Jagame omavahel projektide ideid ja mõtteid, kuidas mõnd teemat õppeainete vahel siduda.

Forseliuse koolis ei ole algklassides eraldi matemaatikat, eesti keelt, loodus- või kunstiõpetust, vaid tunniplaanis on kirjas üldõpetus. Eesmärk on võtta ainete vahelt piirid, sest teadused on omavahel seotud. Lugemist ja kirjutamist on vaja ju igas õppeaines. Kui teemaks on imetajad, siis loeme nende kohta, uurime neid, kirjeldame, joonistame. Nii keeleharjutused kui testid saavad olla imetajate teemal ning matemaatikas on samuti võimalik ülesanded imetajate teemaga siduda. 

kuidas õppida rääkima ja kuulama?

Oluline boonus, mida oma õpistrateegiate tulemusena näen, on arutlusjulguse ja eneseväljendusoskuse kasv. Olen veendunud, et algklassilapsed räägivad hea meelega kaasa. Kui nad harjuvad tunnis arutlema, ei karda nad seda teha ka vanemates klassides. Rääkimisoskuse kõrval on aga väga tähtis ka võime teist inimest kuulata. Mul pole tunnis nii, et suhtlen ükshaaval ühe, siis teise lapsega. Meil on aruteluring ja lapsed peavad ka üksteist kuulama.

Mind on õnnistatud väga kannatliku meelega ja õpilased teavad, et enne teemaga edasi ei minda, kuni õpilane, kelle kord on rääkida, leiab vastuse. Sellest pole midagi, kui esiotsa on vastuseks „Ei tea!“. Inimene ei pea kohe kõike teadma. Siis saame õpilasega koos arutleda, mida ta sellega täpselt mõtleb, mis teda takistab teadmast, ja lõpuks jõuame ka mingi järelduseni.

Tartu Forseliuse koolil on juba mitu aastat eesmärk suunata õpilasi olema ennastjuhtivad ja kasutada selleks tõhusaid õppimise viise. Sellise õpetamise vastu on ka mujal huvi üha suurem. Uued strateegiad muutuvad peavooluks. Paljud koolid muudavad koolikorraldust, katsetatakse tunnipikkuse, ainete lõimimise, hindamissüsteemiga. Eesmärk on kasvatada meie lastest õpilased, kes võtavad õppimise eest ise vastutuse. See kõlab võib-olla natuke utoopiliselt, aga oma kogemustest võin kinnitada: suund on õige ja mul on uutmoodi õpetamisse usku!“


11 kommentaari teemale “Kui me tänapäeva lapsi uutmoodi ei õpetaks, ei õpiks nad üldse!”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!

    Lugema kutsuv pealkiri, kus autor püüab selgitada “vana” ja “uue” õpetamise erinevusi. Paraku selgub kohe, et autor ei tunne didaktika TEADUSLIKKE aluseid (ja sedalaadi demagoogiat leidub ÕpLeheski paljudes artiklites).

    Induktiivse (puht isikliku) lähenemisega pole TEADUSES midagi teha. Aga üldistamine (deduktiivne mõtlemine) lihtsalt nõuab TEADUSEST lähtumist. Või võtma nn üldõpetuse põhimõtte, mis didaktika ajaloos läbi proovitud (ka Käisi poolt). Ta sobib osale õpilastest, kuid ei kindlustanud samas KÕIGILE süstemaatilisi teadmisi. Õpetamisel on tähtis TULEMUS (protsess vähem). Miks langes 21.saj. algul meie gümnaasiumilõpetajate arukus (IQ) 8 standardpunkti-?!

    Kui väidetakse, et “enam ei õpita sellepärast, et peab”, siis ei lähtu (ei tunne?) autor arengupsühholoogiast (õpetajakoolituse nõrk koht!). Aga sellest lugegem täpsemalt kommenteerija TEADUSPÕHISTEST raamatutest, mis siiski toetuvad ka ligi 60-aastasele õpetajatööle …

  2. Peep Leppik ütleb:

    P.S.
    See, millised on nn TÄNAPÄEVA LAPSED, on meie oma arendamise-kasvatamise tulemus (alates sünnist). Kui kuulutasime lapse isiksuseks, siis pöörasime ühtlasi peapeale kogu LOODUSPÄRASE KÄSITLUSE LAPSEST, rääkimata tuhandete aastate vanusest PEDAGOOGIKAST …

    See ongi üks PEAPÕHJUS, miks meil tõsiselt mõtlevad inimesed üha vähem soovivad ÕPETAJANA töötada.

  3. Peep Leppik ütleb:

    P.P.S.
    Suure osa õpetajate viletsas (olematus!) PSÜHHOLOOGIA tundmises pole nad ISE küll süüdi, see on nn KOOLITAJATE probleem …

    Arendada-kasvatada ja õpetada 3-5-aastast, 8-9-aastast ja 13-14-aastast (rääkimata vanemast astmest) on täiesti ERINEVATE põhimõtete, meetodite ja õppetöövõtete küsimus – toimub erinevalt!

    Muidugi – kui nimetame LAPSE TÄISKASVANUGA VÕRDSEKS, siis – põrgu see psühholoogia (ja didaktika)! Nii ongi meie kodudesse-kooli toodud (!) ameerikalik nn pragmaatiline pedagoogika … Tegelikult pseudoteadus (ehkki mõni kilkab – oi-oi, kui uus!).

    Ühtlasi juhin tähelepanu veelkord uuele esseele internetis “Kui kadumas on mõtlev inimene…”. Head vaikse nädala jätku, kolleegid!

  4. V.M. ütleb:

    Tänan, Peep Leppik. Alustagem kodusest kasvatusest.

  5. lapsevanem ütleb:

    1. Läksin kooli 80ndate II pooles, kirjutaja on tunduvalt noorem. “Minu ajal” ei olnud kindlasti algklassides õpe ühesuunaline “õpetaja-räägib-laps-on-vait”, nii et tahes-tahtmata tundub, et kirjutaja murrab sisse lahtisest uksest.
    2. Selleks, et õppida, on vaja oskust keskenduda, süveneda, keerulises väljakutset näha – edasine on juba lihtne. Minu täiesti tänapäeva lapsed õpivad küll just nimelt sellepärast, et peab, täpsemalt – et kool on õppimiseks. Milleks siis veel?
    3. Paljud lapsed vajavad vilumuste tekkeks rohkem “vanamoodsat” kordamist (mis ei tee neid sugugi rumalamaks, lihtsalt vajadus on teine – küll aga teeb pikemas plaanis rumalamaks kordamise puudumine, et “tänapäeva lapsed üldse midagi õpiks”).

    Mu laste koolis on ka ained lõimitud ja aasta teemaplokkidesse jagatud, samuti palju rühmatöid ja arutelusid jne ja see kõik meeldib mulle väga. Samas on õpetajad parajalt ranged ja nõudlikud. See meeldib mulle veel rohkem.

  6. valdar parve ütleb:

    “Forseliuse koolis ei ole algklassides eraldi matemaatikat, eesti keelt, loodus- või kunstiõpetust…”
    Iga uus on kord unustatud vana.
    Kui L. Wittgenstein oli veel lummatud Austria kooliuuendusest, siis ta tegi õpetajana täpselt seda sama!

  7. Birgit Soans ütleb:

    Lugupeetud Peep Leppik, laps ongi isiksus.

  8. Peep Leppik ütleb:

    Kolleegid!

    ÜLDÕPETUS on koolis tõesti suurepärane (lausa ideaalvariant), kuid kukkus omal ajal läbi – ei jätkunud laia silmaringiga õpetajaid-professionaale. Tänases Eestis, kus taolisi õpetajaid üha vähem, tähendaks ÜLDÕPETUS ka harituse allakäiku, kus ta niigi on …

    Iga laps on vaid ISIKUPÄRANE, sest isiksus ei vaja nn toetajaid, abilisi ega isegi õpetajaid – tuleb ise oma elu korraldamisega toime. Isegi kõik täiskasvanud pole ju isiksused…

  9. Martin Saar ütleb:

    Pilt ja tekst ei lähe kokku.
    “Vanasti” kirjeldus kõlab midagi sellist, mis võiks olla ka “enneminuaegne”, aga sel juhul on autor tõesti hästi säilinud.
    Ei ole kindel, kas selline utreerimine kuidagi kasuks tuleb.

    Mis puudutab aga kohusetunnet, siis… piinlik tunnistada, aga üsna mitmeid asju tööl teen ikka kohusetundest. Sellest samast “vanamoodsast” kohusetundest, mis kujunenud kasvatusega kodust ja koolist…

  10. Aare Külaots ütleb:

    Lugedes erinevaid arvamusi ( uuringuid ei ole ju kätte juhtunud) tundub,et meie haridusega on asjad just ülesmäge minemas!? Üha rohkem on kõrva hakanud arutelud “ennastjuhtivast õpilasest”. Tundub,et olen õpetajana midagi maha maganud- kas põhikoolis ka selliseid õpilasi on? kui palju neid klassis on? Kuidas neid saab õpetada ( vabandust nad õpivad ise) koos nendega , kes ennast ei juhi?
    Oleks hea, kui teadjad ka seda teemat valgustaksid.
    Mõnusat saabuvat vaheaega. Ennastjuhtivatel õpetajatel kulub see aeg arvatavasti enesetäiendamiseks !

  11. Peep Leppik ütleb:

    Kolleeg Aare Külaots,
    kui olete “maha maganud” nn ennastjuhtiva õpilase, siis on HÄSTI – Te pole midagi kaotanud (ehkki tunnetan Teie lauses väikest irooniat …).

    Tegemist on ühe järjekordse nö moodsa väljendi ja kampaaniaga, mis ajab õpetajaid veelgi rohkem segadusse. Nn ENESEJUHTIMINE sobib doktorandile ja mõnele vanema astme õpilasele … Alushariduse jaoks on see kuritegelik soovitus!

    Aga meie hariduse “ülesmäge minemise” kohta lugegem Merle Kõrgesaare tööst 2013, mis ka interneti kaudu kättesaadav. Viimaste aastakümnete ainus (!) tõsiteaduslik UURIMUS meie gümnaasiumilõpetajate TASEME kohta!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!