Korraldan koolitundides aruteluringe, kus õpitakse õppekavas ette nähtud tarkuste kõrval ka rääkima ja kuulama. See meetod, kus õpetaja tahvli ees õpetab ja laps kuuldu vaikides üles kirjutab ja pähe õpib, praeguse põlvkonna peal enam ei toimi.

Nüüdisaegse õpikäsituse põhiline erinevus varsemast seisneb õpilasele vastutuse andmises. Kui ma ise koolis käisin, oli õpetaja teadmiste jagaja. Õppija pidi need passiivselt vastu võtma. Õppijal palju vastutust seega polnud. Nüüd on õpetamine liikunud sinna, et õpilane osaleb ka ise aktiivselt, ta on tegutseja ja seega vastutaja.

Mida jagamine üldse tähendab?

Natuke konkreetsemaks selgituseks toon näite. Täna õpetasin teisele klassile jagamist. Vanasti hakati seda teemat käsitlema nii, et õpetaja andis definitsiooni: „Jagamine on võrdne jaotamine ja see on korrutamise pöördtehe.“ Nüüd alustame nii, et lapsed peavad hakkama aru saama jagamise põhiolemusest. Alustame sõnast: mis üldse on „jagamine“? Arutame, mida see tähendab, toome näiteid. Definitsioonini peavad jõudma lapsed ise. Kui kohe välja ei tule, aitab õpetaja küsimustega. Asjade jagamise juurest liigutakse arvude jagamiseni ja sealt juba jagamistehteni.

Õpetaja roll on kinnitada arutelus sündinud tõde. Kusjuures ma küsin tunnis mitmelt õpilaselt, kuidas nad jagamisest aru said. Niimoodi koos selgitades ja üle korrates mõiste kinnistub. Siinjuures rõhutan, et tänapäeval algklassides mitte ainult ei mängita. Matemaatikas ilma ülesannete lahendamiseta siiski ei saa. Kui oleme teema põhiolemuse selgeks saanud, siis on meil töövihikud ja teadmiste kontrollid nagu koolis ikka. Me lihtsalt õpime mängulisemalt ja minu arvates samas efektiivsemalt. Õpilane on uue osa omandamisel ise aktiivne.

Enam ei õpita sellepärast, et peab

Miks hakati haridusringkondades rääkima nüüdisaegsest õpikäsitusest ja siis juba uutest ennastjuhtivust toetavatest õpistrateegiatest? Pakun, et ühiskond on lihtsalt sinnamaale arenenud. Ma ise käisin koolis ja õppisin, sest kohusetunne sundis. Oli teadmine, et peame koolis käima ja õppima, täiskasvanud olid nii otsustanud. Seetõttu saigi niimoodi õpetada, et õpetaja on aktiivne ja õpilane passiivne. 

Tänapäeva maailmas on lapsed teistsugused ja ka kasvatusmeetodid teised. Enam ei kehti mõtteviis, et laps räägib siis, kui kana pissib. Mõistetakse, et laps on väike inimene oma arvamuste ja soovidega. Lapsed on varasemast eneseteadlikumad, nad ei õpi enamasti soovist olla kuulekas ja kohusetundlik, nagu täiskasvanu soovib. Meil on valida, kas me motiveerime lapsi õppima ja anname neile vastutuse, või nad ei õpi üldse. Et midagi jääks külge ja ärataks huvi, peavad lapsed saama tegutseda ja uurida, käed külge panna.

Olen õpetaja neljandat aastat ja olen pea algusest peale kasutanud tunnis just õpilase iseseisvust toetavaid strateegiaid. Selle võrra on mul lihtsam kui õpetajatel, kes on palju aastaid hoopis teistsuguse metoodika järgi tegutsenud. Aga ma soovitan proovida ja olla järjekindel, ühel hetkel on näha, kuidas teadmised kinnistuvad õpilastes. Kokkuvõttes muudab see õpetaja elu lihtsamaks, ehkki alguses võib uutmoodi õpetamine nõuda energiat ja olla harjumatu. 

Mõistagi aitab kaasa see, kui nüüdisaegne õpikäsitus on omaks võetud kogu koolis. Forseliuse koolis nii ongi ja ükski õpetaja ei pea pead murdma, kuidas uut teemat tunnis käsitlema hakata. Meie koolis on õpiringid, kus õpetajad saavad õpikäsitusi üksteisele tutvustada, arutleda ja koos sisu luua. Lisaks on algklassiõpetajatel nädalas üks tund, kus kõikide paralleelklasside juhatajad saavad kokku, panevad paika uue nädala eesmärgid ja teemad.

Sageli koostame ühiselt töölehti ja ülesandeid. Jagame omavahel projektide ideid ja mõtteid, kuidas mõnd teemat õppeainete vahel siduda.

Forseliuse koolis ei ole algklassides eraldi matemaatikat, eesti keelt, loodus- või kunstiõpetust, vaid tunniplaanis on kirjas üldõpetus. Eesmärk on võtta ainete vahelt piirid, sest teadused on omavahel seotud. Lugemist ja kirjutamist on vaja ju igas õppeaines. Kui teemaks on imetajad, siis loeme nende kohta, uurime neid, kirjeldame, joonistame. Nii keeleharjutused kui testid saavad olla imetajate teemal ning matemaatikas on samuti võimalik ülesanded imetajate teemaga siduda. 

kuidas õppida rääkima ja kuulama?

Oluline boonus, mida oma õpistrateegiate tulemusena näen, on arutlusjulguse ja eneseväljendusoskuse kasv. Olen veendunud, et algklassilapsed räägivad hea meelega kaasa. Kui nad harjuvad tunnis arutlema, ei karda nad seda teha ka vanemates klassides. Rääkimisoskuse kõrval on aga väga tähtis ka võime teist inimest kuulata. Mul pole tunnis nii, et suhtlen ükshaaval ühe, siis teise lapsega. Meil on aruteluring ja lapsed peavad ka üksteist kuulama.

Mind on õnnistatud väga kannatliku meelega ja õpilased teavad, et enne teemaga edasi ei minda, kuni õpilane, kelle kord on rääkida, leiab vastuse. Sellest pole midagi, kui esiotsa on vastuseks „Ei tea!“. Inimene ei pea kohe kõike teadma. Siis saame õpilasega koos arutleda, mida ta sellega täpselt mõtleb, mis teda takistab teadmast, ja lõpuks jõuame ka mingi järelduseni.

Tartu Forseliuse koolil on juba mitu aastat eesmärk suunata õpilasi olema ennastjuhtivad ja kasutada selleks tõhusaid õppimise viise. Sellise õpetamise vastu on ka mujal huvi üha suurem. Uued strateegiad muutuvad peavooluks. Paljud koolid muudavad koolikorraldust, katsetatakse tunnipikkuse, ainete lõimimise, hindamissüsteemiga. Eesmärk on kasvatada meie lastest õpilased, kes võtavad õppimise eest ise vastutuse. See kõlab võib-olla natuke utoopiliselt, aga oma kogemustest võin kinnitada: suund on õige ja mul on uutmoodi õpetamisse usku!“