Kui õpilased haarasid härjal sarvist …

Kui nüüd räägitakse palju õpilaste ettevõtlikkusest ning majandamis- ja meeskonnatööoskusest, siis 1950-ndatel tõusis päevakorda kollektiivsus- ja vastutustunde juurutamine ning tööarmastus. Kui nüüd asutatakse õpilasfirmasid, siis toona rajati õpilaskolhoose.

Ajakirjanduses hakkas 1950. aastate lõpul ilmuma artikleid uuest üritusest Eesti NSV koolielus: õpilaskolhooside rajamisest. Mõnel pool nimetati neid õpilaskolhoosideks, mõnes kohas koolikolhoosideks, kuid kõigil oli ühine eesmärk: siduda õppetööd rohkem tegeliku eluga ja kasvatada noori tööarmastuse vaimus. 

Nii õpetajad kui õpilased lugesid ülalmainitud kirjutisi algusest peale suure huviga, sest kõigile oli selge uue ürituse suur kasvatuslik väärtus.

„Töö taolises väikeses kolhoosis, kus kogu asjaajamine ja juhtimine on õpilaste endi käes, kasvatab lastes kollektiivsus- ja vastutustunnet ning õpetab neid armastama ja hindama (kolhoosi)tööd.“ (Noorte Hääl, 22.10.1958)

Esimene õpilaskolhoos oli Sputnik 

Rapla rajoonis asuva Valtu kooli tollased õpilased pidid tegema oma päevad kooli katseaias ja peale selle käisid paljud iga päev suures kolhoosis jõukohastel töödel. Pallimäng ja muud lõbud jäid õhtuks. 

Esimene õpilaskolhoos Eestis loodi Valtu 7-klassilises koolis 1958. aasta kevadel. 24. mail peetud asutamiskoosolekul võeti kolhoosi liikmeks kõik õpilased: 42 õpilast 3.–6. klassini. Esimeheks valiti 5. klassi lõpetanud Helle Leinberg, agronoomiks määrati Aare Järva, arveametnikuks Vaike Salumäe ja brigadiriks Enno Laurimaa. 

Kolhoos Tee Kommunismile eraldas Sputnikule 2,8 hektarit maad, millest 0,6-l kasvas rukis. Kohe alguses lepiti kokku, et kolhoosi põllult jõuab saak kooli keldrisse ja sealt õpilaste toidulauale. Just 1959/1960. õppeaastast oli ette nähtud hakata Eesti koolides õpilastele sooja toitu andma. Nii ka Valtus.

Kogu oma olemasolu aja oli Sputniku kolhoos meedia tulise tähelepanu all, artiklid sellest ilmusid rajoonilehes, ajalehes Säde, Noorte Hääl ja Pionerskaja Pravda. Sagedased külalised olid raadioreporterid. Valtust oli pärit raadioajakirjanik Hilda Raudkivi, kes kolhoosi tegemisi kajastas. Arvatakse, et just meedia ülemäärane huvi, mis hakkas koolielu segama, oli üks põhjustest, miks õpilaskolhoos kolme aasta pärast hingusele läks. Seda on mulle hiljem tunnistanud tolleaegne koolidirektor Aino Suviste.

Seemned, väetised ja hobuse said noored kolhoosnikud nn suurelt kolhoosilt. 1959. aastal oli kooliõuel ka üks Juuru masina-traktorijaamast maha kantud HTZ-7, kuid sellele poisid õiget häält sisse ei saanudki.  

Kolhoosipõllult koguti rikkalik kapsa- ja kartulisaak, kooliaiast ja kasvuhoonest tuli lisa tomati, kurgi, marjade ja õunte näol. Omakasvatatud toidul oli koolisööklas hoopis teine mekk.

Kui vanemad õpilased järgnevatel aastatel lõpetasid, valiti uued ametimehed. Nii oli viimaseks kolhoosiesimeheks minu vend Kalju ja agronoomiks Jaak Nõmmsalu. Mõlemad õppisid hiljem agronoomiks. Ka enamik teisi Sputniku kolhoosi liikmeid leidis hiljem töö põllumajanduses, paljud kodumajandis.

ÜKT uudne vorm

ENSV haridusministeeriumi pedagoogilise ajakirja Nõukogude Kool 1959. aasta nr 5 kiidab õpilaskolhoosi nõnda: „Eriti tuleks esile tõsta õpilaskolhoosi kui ühiskondlikult kasuliku töö organiseerimise uudset vormi. Esimese õpilaskolhoosi „Sputnik“ rajas teatavasti Valtu 7-klassilise kooli õpilaspere. Nüüd on Valtu kooli eeskujule järgnenud üsna hulgaliselt maakoole. Teistel maakoolidel oleks kohane tutvuda nende koolide kogemustega ja, kui vastavad tingimused ning võimalused on olemas, asuda samuti õpilaskolhooside asutamisele, sest töö õpilaskolhoosis võimaldab lastel tutvuda põllumajandusliku tootmise planeerimise, organiseerimise ja juhtimise põhialustega ning ühtlasi tundma õppida kõiki põhilisi töid põllumajanduses. 

Õpilaskolhoosis on tööd kogu aastaks. Ühiskondlikult kasulikuks tööks õppeplaanis ettenähtud aeg tuleks planeerida kevadele ja sügisele, kui on vaja sooritada palju töökäsi nõudvaid külvi- ja koristustöid. Kultuuride suvist hooldamist tuleb õpilastel teha oma puhkeajal ja selleks, nagu näitavad Valtu 7-klassilise kooli kogemused, jätkub küllaldaselt ühest tööpäevast nädalas.“  

1958. aasta 22. oktoobril Noorte Hääl annab eheda ülevaade Sputniku esimesest lõikuspeost: „Möödunud nädala laupäeva õhtupoolikul jäi enamik Rapla rajooni 7-klassilise kooli vanemate klasside õpilastest pärast tunde koolimajja. Seda mitte niisama ajaviiteks. Kõigil oli kibedasti tööd ja tegemist. Poisid kandsid laudu ja toole, tütarlapsed askeldasid köögis toidunõudega, isetegevuslased aga tuletasid meelde laulusalme ja deklamatsioone. 

Tehti viimaseid ettevalmistusi Sputniku kolhoosi lõikuspeoks. Kohale olid jõudnud ka külalised ELKNÜ Rapla Rajoonikomiteest, fotokorrespondendid, ajakirjanikud ja Eesti raadio töötajad.

Kui kellaosutid lähenesid kolmele, koguneti koosolekuks kohandatud klassiruumi. Kaua oodatud päev ja tund oli kätte jõudnud. „Sputniku“ kolhoosi esimees,” Valtu 7-klassilise kooli 6. klassi õpilane Helle Leinberg kuulutas kolhoosi üldkoosoleku avatuks. Presiidiumilaua taga võtsid istet „Sputniku“ kolhoosi brigadir Enno Laurimaa, arveametnik Vaike Salumäe, kolhoosi eesrindlased Ants Lehtlaan, Aare Järva ja „Sputniku“ kolhoosi teised tähtsamad inimesed, kes olid lugupidamise tubli tööga ära teeninud. 

Ja tööd on tõepoolest tublisti tehtud, sellest kõneles ka kolhoosi esimees oma aruandekõnes. Kuidas siis Valtu 7-klassilise kooli õpilased tulid kolhoosi loomise mõttele?“

Väike kaaslane

1958. aasta Noorte Hääl jätkab: „Kõik see algas möödunud kevade viimastel koolipäevadel. Õpilastel oli juba mitmel korral juttu olnud sellest, kuidas kodukolhoosi suvistel töödel kõige paremini abistada. Siis tegigi „Tee Kommunismile“ kolhoosi esimees sm. Tiidemann ettepaneku: „Tehke endale väike kolhoos, seal jätkub teile terveks suveks jõukohast tegevust. Mõte oli hea ja leidis sedamaid palju tuliseid poolehoidjaid. Pioneerimaleva nõukogu võttis asjaajamise enda peale ja varsti lepitigi suure kolhoosiga kokku, et koolikolhoosile eraldatakse koolimaja lähedal sobiv maatükk. Ühel päeval mindi seda välja mõõtma.

Kolhoosi sünnipäevaks oli 24. mai. Siis toimus kolhoosi asutamiskoosolek. Aga mis kolhoosile nimeks panna? Tehti igasuguseid ettepanekuid: „Leek“, „Kiir“, „Säde“ …, kuid kõik need olid kuidagi tavalised ega võitnud poolehoidu. Siis pani Aare Järva ette anda kolhoosile nimeks „Sputnik“. See sobis hästi, sest eks olnud „Sputnik“ kolhoosi „Tee Kommunismile“ väikeseks kaaslaseks. 

Suur kolhoos andis „Sputnikule“ külviks ettevalmistatud põllud, laenas tööriistad, hobuse, seemned ja oli hea nõuga abiks paljude teiste küsimuste lahendamisel. Töötati välja õpilastele jõukohased töönormid. Edaspidi töötati „Sputniku“ põldudel ainult kord nädalas, igal reedel. Kõige vaevarikkamaks oli juurviljapõldude rohimine ja siis tuli brigadir Enno Laurimaal teha tegemist ka töödistsipliini rikkujatega. Leidus neidki, kellele tuli koju järele minna. 

Oli muidki ebameeldivusi. Näiteks maisi alla võetud maa oli nii tugevasti rohtunud, et tuli lõpuks ümber künda ja rukis peale külvata. Seda enam aga võis sügisel rõõmu tunda rikkalikust odra- ja kartulisaagist. Need, arvestatuna hektari kohta, olid „Tee Kommunismile“ kolhoosi odra- ja kartulisaagist isegi suuremad. Kartulit saadi 4,5 tonni ja otra 800 kg. 

Õpilased võivad uhked olla, et „Sputniku“ kolhoos varustab nüüd Valtu 7-klassilise kooli sööklat oma leiva, saia, juurvilja ja kartuliga. Kõigest sellest rääkis oma aruandekõnes ka Helle Leinberg.

Pärast esinesid „Sputniku“ kolhoosi isetegevuslased huvitava kontserdiga. Kiideti tublisid töömehi, kes tegid au kogu kolhoosile. Üks laul oli tehtud ka laiskade pilkamiseks. Nimesid aga ei nimetatud, sest küllap nad juba tuleval aastal paremini töötavad. Siis lasti hea maitsta peoroogadel ja kui saalist kostsid pillihelid, oli kogu kolhoos tantsuringis. 

„Sputnik“ on esimene koolikolhoos vabariigis. Kogemused näitavad, et töö taolises väikeses kolhoosis, kus kogu asjaajamine ja juhtimine on õpilaste endi käes, kasvatab lastes kollektiivsus- ja vastutustunnet ning õpetab neid armastama ja hindama kolhoositööd.“    

Õpilaskolhoosid mujal Eestis

Saatse kooli kroonikas on järgmine sissekanne: „1959. aastal asutati õpilaste omal initsiatiivil kooli kolhoos „Noor Kaardivägi“. Kolhoosi liikmeteks olid 32 õpilast. Kohalikult sovhoosilt võeti kasutuseks 3 ha maad. Kolhoosi esimeheks oli Mihhail Vassar, agronoom Ivan Võsonurm, mehhaanikuks Volli Piirikivi, brigadirideks Nikolai Võsonurm ja Valli Nargla. Maie Piirikivi oli revisjoni komisjoni esinaine. Kolhoosi šefiks oli Zarja sovhoosi agronoom J. Kattai. 

Esimesel aastal kasvatati 1 ha maisi, 1 ha hübriiti ja 1 ha söödakapsast. Hommikul tehti tööd 3 tundi. Neljatunnisele vaheajale järgnes jälle 3-tunnine töö. Pidevalt peeti üldkoosolekuid, kus arutati töö distsipliini küsimusi. Nii näiteks 26. juunil heideti kolhoosist välja 5 liiget ja võeti vastu 6 uut liiget. Kolhoosi liikmetele maksti rahalist palka. 

Saagid kasvasid head. Maisitaimed kasvasid üle 3 meetri pikaks. Kapsapead kaalusid 3–5 kg. Kolhoos võttis osa rajooni põllumajanduse näitusest, kus väljapanekute eest saadi I koha diplom. Põllumajanduse näitus toimus 13. sept. 1959. aastal.“ 

Põltsamaa ajalehe Kiir 1960. aasta 4. juuni numbris on selline sõnum: „Võru linna III seitsmeklassiline kool annab riigile 1,5–2 tonni küüliku- ja linnuliha. Selle kooli üle vabariigi tuntud koolikolhoos „Seitseaastak“ võttis tänavu üleskasvatamiseks 500 kanatibu. Pidevalt suureneb kolhoosi küülikufarm. Paljudel õpilastel on kodudes oma küülikukasvandused, kasvatatakse hanesid ja parte.“

Suurim koolikolhoos oli Pioneer

Aluvere 7-klassilise kooli õpilased otsustasid õpilaskolhoosi Pioneer moodustada 1959. aasta kevadel. Kooli direktor Endel Kiili kirjutab EKP Rakvere rajoonikomitee häälekandjas Punane Täht 23. mail 1959: „Nagu iga uue ürituse puhul ikka, nii leidus ka seekord meiegi hulgas esialgu kahtlejaid, kas kollektiiv suudab toime tulla kolhoosi juhtimise ja tööga. Kahtlemiseks ei olnud aga mingit põhjust, sest eelmiste aastate töö kohaliku Kreutzwaldi-nimelise kolhoosi abistamisel tõestas, et meie õpilased suudavad teha palju ja neil ei puudu selleks ka tahe, kolhoosis pandi maha 18 ha kartuleid ja rajati üle 2 ha metsakultuure. Sealjuures vajalikud tööd (kartulite vedamine ja metsaistutamisel lappide löömine) tegid õpilased.“ 

Õpilaskolhoosi rajamise asjus pöördus kool šefluskolhoosi esimehe sm Gustavsoni poole. Tema kiitis mõtte heaks ja lubas kooli avaldust maa saamiseks toetada. Samuti lubas ta ühismajandilt õpilaskolhoosile laialdast abi raskematel töödel ja seemnetega varustamisel. 

Vilunud põllumehena soovitas Gustavson rajada suurema õpilaskolhoosi, kui Eesti NSV koolides seni oli (suuruses 1–3 ha), sest suuremal maa-alal on võimalik töid mehhaniseerida. 1959. aasta märtsis esitas kool maa saamise avalduse Kreutzwaldi-nimelise ühismajandi juhatusele, kolhoosi üldkoosolek rahuldas avalduse samal kuul ning eraldas koolikolhoosile 9 hektari suuruse maatüki. Maatükk külgnes kooli spordiväljakuga. Seega kujunes Aluvere kooli kolhoos maa-alalt 3–4 korda suuremaks senistest õpilaskolhoosidest vabariigis.

„Otsustasime sisse seada täieliku külvikorra ja sooritada põhilised tööd põllul võimalikult tehnika abil. Ainult sel juhul on minu arvates õpilaskolhoosil täielik kasvatuslik väärtus, õpilased saavad teadmisi põllukultuuridest, nende kasvatamise järjekorrast ja kaasaegse põllumajandusliku tehnika kasutamisest,“ kirjutab koolidirektor Kiili. 

Tema sõnul oli koolil olemas hädavajalik tehnika, oli traktor HTZ-7 koos mõningate haakeriistadega ja veoauto. 

Kolhoosi liikmete organiseerimine algas kohe pärast maa-ala saamist. Õpilaskolhoos otsustas osa võtta ELKNÜ Rakvere rajoonikomitee korraldatavast koolidevahelisest sotsialistlikust võistlusest kõrgete maisisaakide kasvatamiseks. Noorte maisikasvatajate lüli koosseisu astusid otsekohe 18 õpilast, kõik poisid. Nemad moodustasidki õpilaskolhoosi algatusrühma. Maisi kasvatamiseks eraldati umbes 2 hektari suurune põld. 

Aprillis veeti traktori ja järelvankri abil põllule 40 tonni orgaanilist väetist, sellele lisaks veel superfosfaati ning kaaliumväetist. Põllud künti ja randaaliti aegsasti. Esimene suurem ühistöö oli kartulipanek 5. mail, millest võtsid osa 5.–7. klassi õpilased. Kahe hektari suurune põld seemendati kahe  tunniga. 7. mail lõpetas õpilaskolhoos kevadkülvi, ainult maisi külvati maikuu viimasel dekaadil. 

Teraviljadest külvati suvinisu, kaera ja otra. Kõigi seemnetega varustas õpilaskolhoosi Kreutzwaldi-nimeline kolhoos, nende šeff. Õpilaskolhoosi juhatuse ja esimehe valimine otsustati jätta selleks ajaks, kui kiiremad tööd on lõpetatud. „Lähtusime kaalutlusest, et esimesed tööd oma kolhoosis näitavad kõige paremini, kes on selle juures südamega,“ kirjutab direktor. „Väetiste vedamisel paistsid teiste tublide poiste kõrval silma Mihkel Nurk 5. klassist ja Ado Uttendorf 6. klassist. Kartulipanekul oli teistest alati ees Milvi Allik 6. klassist, ka töö kvaliteet oli tal eeskujulik. Seepärast ei olegi imestada, et 9. mail toimunud õpilaskolhoosi üldkoosolekul valisid noored täiesti oma algatusel ülalnimetatud õpilased kolhoosi juhatusse. Nendele lisandusid veel Malle Nurk 7. ja Valve Lepik 6. klassist. Esimeheks valiti tubli töömees 5. klassist Mihkel Nurk.“

Üldkoosolek valis õpilaskolhoosi nimeks Pioneer. Otsustati ka, et tööd arvestatakse kolhoosis normipäevades ühel alusel šefluskolhoosi tööhinnetega. See võimaldab paremini võrrelda tehtud tööd ja selle tasustamist. Normipäevatasuks määrati esialgu 10 rubla. Kolhoosi tulude ülejääk läks põhivahendite soetamiseks ja ühistoitlustamise parandamiseks. 

Koosolekul moodustati põllundus- ja aiandusbrigaad. Sügisel lisandus neile loomakasvatusbrigaad. „Aluvere 7-klassilise kooli õpilaskolhoosi „Pioneer“ pere on praegu ligi 40-liikmeline, kuid see kasvab järjekindlalt,“ kirjutab Kiili. „Kolhoosi liikmed on veendunud, et nad muudavad juba lähematel aastatel oma majandi eeskujuks teistele koolikolhoosidele ja ka suurtele majanditele. Meie kogemusi kasutavad hiljem kindlasti samuti rajooni teised koolid, kui nad asuvad õpilaskolhoose organiseerima. Ootame külastajaid teistest koolidest.“

Heiki Raudla