Kuidas rääkida õpilastega kurjusest?
Pärast meie riigi sünnipäeval alanud Venemaa sõda iseseisva, Kremlile vähimatki majanduslikku, poliitilist või sõjalist ohtu kujutanud Ukraina vastu olen käinud mitmes koolis õpilastele rääkimas, mis ja miks toimub ümbritsevas inforuumis, kuidas sõjategevus maal, õhus ja vees jõuab kibekiiresti nende silme ette ja alateadvusesse, mil moel peab infot analüüsima ja mida tuhandetest sõjakaadritest järeldama.
Olen vestelnud algklassiõpilastega – nemad on kõige tragimad küsijad ja kommenteerijad – ja gümnasistidega, sekka põhikooli kõurikud. Lapsed ja noored on sõjauudistega põhjalikult kursis. Nad oskavad küsida miks-küsimusi, mis on hea. Kuna sõja üks platsdarmidest on nüüdsel ajal vaieldamatult info- ja küberruum, siis käib nende silme eest märksa rohkem infot läbi, kui ainult „Aktuaalset kaamerat“ vaatava või Vikerraadiot kuulava inimese peast, mistõttu tekitab tohutu infoküllus paraja virvarri.
Miks Putin sõda alustas?
Ka siinkirjutaja on sõja esimestest tundidest jälginud eri suunast tulevat infovoogu. Noored on mitmel pool küsinud, miks Putin sõda alustas. Õigustatud küsimus, püüan vastata. President Putin raiub, et kõik „üllad“ eesmärgid – eelkõige impeeriumi taastamine, varem või hiljem – saavad täidetud. See on vähemasti retooriliselt õige, sest sõltumata lahingute tulemusest suudab Kremli propaganda ka kõige armetuma kaotuse sõnastada ajalugu muutva võidu ja eduna.
Samal ajal ei oska USA ja Lääne-Euroopa pärast sadat aastat kogemusi jätkuvalt mõista, et iga Kremlist tulev lause on vale, robustne väljamõeldis. Kuna üks ei usu, et teine võib iga lausega valetada, siis ei olegi võimalik, et Kreml hooliks sanktsioonidest, rahvusvahelistest kokkulepetest – need on pelgalt paberid – või läänelikust retoorikast.
Venelased on olnud sada aastat vaesed, näljas ja paljad, nad on sellega harjunud. Kui nad jäävad nüüd sanktsioonide tõttu pisut vaesemaks, ei muuda see tavavenelase jaoks midagi. Pealegi on sõdurid-ajateenijad, kes on saadetud Ukrainasse, pärit valdavalt tõelisest pärapõrgust. Selliseid võib tõesti üllatada, et leiutatud on asfalt, vesiklosett ja noad-kahvlid. Sellised isendid said kultuurišoki, neid võeti lillede asemel vastu tankirusikatega.
Ent samal ajal üllatusid ka lääneeurooplased, millised metslased võivad venelased olla. Kuigi viimased on oma metsikuid iseloomuomadusi näidanud kõigis viimase sajandi jooksul peetud sõdades, kus nad on osalenud. Seega, kõik kordub, ainult aastaarv muutub.
Sellel sõjal on mitmeid põhjusi: majanduslikud, psühholoogilised, poliitilised … Ei ole üht ega ainsat. On eri tõukejõudude kompott. Seejuures ei maksa psühholoogilisi põhjusi alahinnata. Need tähendavad muuhulgas seda, et meie ega ühegi lääneriigi jaoks ei ole võimalik Venemaa rünnaku hinda nii kõrgeks ajada, kui vaja oleks. President Putin ei mõtle hinnale, st hukkunute hulk ja purustatud sõjatehnika pole argument mitte sõda alustada.
Sõdureid ega tsiviilisikuid ei ole Kremlis kunagi loetud, mitte kunagi. Neid ei arvestata üldse hinna sisse, inimkaotusi ei eksisteeri. Ka metalli saab alati juurde toota või osta. Võib olla ebamugav ja täppismoonaga kitsas käes, aga „lolli moona“ jätkub Kremlil veel pikalt ja palju. See lõhub ja tapab samamoodi nagu hinnaline täppistule rakett. Pealegi saab „lolli moona“ jooksvalt juurde toota. Ka oma vene inimeste veelgi rohkem vaesumine ei ole probleem, see pole Kremlis kedagi kunagi huvitanud ega hakka ka huvitama.
Seega, järele jäävadki ainult psühholoogilised põhjused. Ent neid ei ole võimalik Excelis kalkuleerida. Võib üsna kindel olla, et lääneriikide elanike-valijate jaoks tuleb heidutuse hinna tõstmise piir märksa varem kätte kui Venemaa venelastele, kes on harjunud deržaava nimel kannatama ja oma poegi surma saatma. Selles, et tavaline venelane tahab end tunda impeeriumi kodanikuna, vägeva ja austatavana, sõltumata selle tunde hinnast, ei maksa kahelda.
Kuidas sõda lõpeb?
Ühes koolis tahtis õpilane teada, kuidas Ukraina-Vene sõda lõpeb. Aus vastus on, et ei tea. Õnneks või kahjuks ei näe tulevikku ette. Ütled midagi ja pärast keegi viie aasta pärast heidab ette, miks valetasid. Poiss oli aga visa ja küsis edasi, mis ma arvan, mis oleks kõige hirmsam lõpp käimasolevale sõjale. Sellele küsimusele oskasin vastata.
Vaieldamatult oleks kõige kohutavam sõja lõpp selline, et Saksamaa või Prantsusmaa – kõik need, kes istuvad Kremli sõjakurjategijast psühhopaadi gaasinisa otsas – hakkavad Ukrainat survestama, et viimane allkirjastaks mingisuguse alandava ja Ukrainat poolitava vms nn rahuleppe. Umbes midagi sellist, nagu 1994. a Budapesti memorandum, milles Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa lubasid kindlustada Ukraina iseolemist ja julgeolekut. Vastutasuks loobus Ukraina tuumarelvadest, mis olid riigi territooriumile jäänud Nõukogude Liidu lagunemise järel. Tol ajal oli Ukraina oma 1800 tuumalõhkepeaga kolmas tuumariik maailmas, ainult USA-l ja Venemaal oli rohkem kiirgavaid päid.
Kui Ukraina memorandumit 2014. aastal, mil Venemaa toore jõuga Krimmi ja Ida-Ukrainasse tungis, brittidele ja jänkidele meelde tuletas, kehitasid viimased õlgu ja kehtestasid Kremlile majandussanktsioonid, mille peale omakorda Putin õlgu kehitas ja hakkas tasapisi ette valmistama 2022. aasta veebruaris alanud Ukraina täielikku laastamist ühes ukrainlaste genotsiidiga.
Kui sakslased ja prantslased alandaksid ukrainlasi ka praeguse sõja lõpetamise nimel osast oma riigist loobuma ja sõjakurjategijast Putiniga nn rahu sõlmima, oleksid survestajad ise muidugi roosad ja rõõsad, sest suutsid „murettekitava“ sõja lõpetada, ent päriselus tähendaks see Venemaa peatset sõjakäiku Soome ja Rootsi, Baltikumi ja Poola vastu. Ja pärast Poolat tulebki juba Saksamaa – sel riigil eksisteerib armee juba aastakümneid paberil.
Hoolimata sellest, et Putin on sõjakurjategija, petis, armutu elajas, kelle käsul on sihilikult hukatud tuhandeid tsiviilisikuid, pommitatud ajaloolise kreeka linna Mariupoli sünnitusmaja, tulistatud Euroopa kõige suuremat tuumajaama Zaporižžjas ja rünnatud Tšornobõli tuumajaama – seal tõusis pärast venelaste tulekut radioaktiivsus eluohtlikule tasemele –, hävitatud Kreminna vanadekodu koos abitute vanuritega, likvideeritud sadu koole, haiglaid, kümneid tuhandeid elumaju, ei kohkuks Saksa liidukantsler gaasi nimel Putini renomeed puhastamast. Kui osa Lääne-Euroopa riike seab Kremli psühhopaadi au ja hea nime uuesti jalule, ongi Putin võitnud ja meie piirkonnast saab varem või hiljem rusudeks pommitatud tühermaa. Poiss jäi vastusega rahule.
Teises koolis selgitasin, miks ei tähenda Eestigi tähestikus üks paljudest tähtedest Z enam seda, mida see tähendas veel 23. veebruaril või 2. jaanuaril. Hoiatasin lapsi ja noori mitte nn Z-postitusi jagama või Z-ga nalja tegema. Pärast oleks tüli rohkem, kui vaja. Ühtlasi rääkisin Ukraina ja Eesti sõjapõgenikest. Viimased elasid samasuguse surma eest pagemise üle 1944. aastal. Meie esivanemad läksid meritsi, aga surma ja terrori eest püüdsid pääseda nemadki.
Kui Putin võidab …
Miks meie siin Eestis peaksime praegu samasuguses olukorras inimesi tõrjuma, neile halvasti ütlema või neid ignoreerima? Eesti ei kuulu küll Euroopa viie rikkama riigi sekka, aga me ei ole enam ka nii hädised, et ei saa 30 000 või 40 000 inimesega hakkama. Rumalus oli neid inimesi ainult Tallinnasse ja Tartusse suunata, selmet hajutada üle Eesti.
Eriti südikad küsijad olid 3.–4. klassi lapsed. Üks tüdrukutirts küsis pärast videote vaatamist õigustatult: „Mis siis saab, kui Putin võidab?“ Pagana aus küsimus, eks. Lõikas läbi südame. Ta sai ausa vastuse.