Kunst käib ajaloo kõrval ja illustreerib seda
8. oktoobril leiab aset kümnes aasta õpetaja gala.
Kuidas on läinud varasematel laureaatidel?
Õpetajate Lehe küsimustele vastab Tartu Kunstikooli õpetaja Merille Hommik, kes pälvis 2017. aasta kutseõpetaja tiitli.
Kuidas on laureaaditiitel muutnud teie elu?
Võrukeelne tsitaat minu vanaisalt: „Om, kui om.“ Tuleb välja, et võru keel on väga budistlik.
Konkursil tõsteti esile teie õppeainete lõimimise oskust. Milliseid näiteid toote viimasest ajast?
Õppeainete lõimimine mõistena on natuke naljakaski. Kui ma kõnnin, kas saan samal ajal hingata ja rääkida? Minu jaoks on kunsti, keele, ajaloo, humanitaaria, loodusteaduste ja tehnoloogilise arengu lõimimine pidev orgaaniline protsess, vajalike kokkupuutepunktide otsimine, mõtestamine ja kasutamine. Tartu Kunstikoolis on see tõepoolest igapäevane ja loomulik.
Olete usinasti teinud rahvusvahelist koostööd. Kuidas koroonaaeg on mõjunud?
Tänu Erasmusele olen käinud alates 2012. aastast kokku üheksa korda Itaalias. 2018. aastal toimus koos Tartu Kunstikooli kolleegidega väga hea õppekäik Århusi Taanis.
2019. aasta Veneetsia biennaali teema oli „May You Live In Interesting Times“, eesti keeli „Et te elaksite huvitaval ajal“. Tüüpilise läänlasena unustasin, et tegu on vana hea hiina müütilise needusega, mida väljendati ka 1936. aasta Briti poliitilises ringkonnas tulevase maailmasõja eelaimdusena. Seega tõlgendasin kogu biennaalikogemust kui „huvitava aja“ ilmingut kogu värvikirevuses: tollal oli kunsti ja (lääne)maailma keskmes kontrollimatu immigratsioon, terrorism ning mure keskkonna saastamise ja hävitamise pärast.
Jõudsin Itaaliast tagasi novembri lõpus. Kohver on nagu Dovlatovil senini korralikult lahti pakkimata; üsna pea istusin arvutisse ja olen virtuaalkooliõpetaja ausalt öeldes praeguseni.
Minu liikumisele ja välissuhtlusele pole koroonaaeg kõige paremini mõjunud, kontaktid Itaaliaga on, kuid COVID-19-st on sujuvalt saanud sõda. Praegu näen distantsi hoidmist seoses Venemaa invasiooniga Ukrainasse – selleteemalisi vestlusi välditakse või jäävad need formaalseks. Sotsiaalmeedias on ette tulnud kommunismi toetavaid arutelusid.
Lääne-Euroopa inimesed ei taju probleemi ulatust. Või kuivõrd me üldse saame tajuda kaugel asuva ühiskonna muresid? Võtta võõra mure omaks? Üks asi on teada fakte, teine on teadvustada ning läheneda ja käsitleda/käituda selle kaudu eetiliselt-üldinimlikult. Aga siit saame edasi küsida: mis on üldinimlik eestlaste, itaallaste või afgaanide jaoks? Kas me räägime samadest väärtustest? Kindlasti mitte. Ja kui sama väärtusskaalani jõudagi, kas minul või teisel jätkub empaatiat, suurust, vajadust ja tahtmist probleemidega tegelda, eriti kui see toob kaasa ebamugavusi enesele?
Ajalugu keerutab ennast mööda ringi, inimene on ikka sama, juhtuvad ikka samasugused hädad ja rõõmud, samasugune on väärikus ja inimese põhi. Kunst käib kõrval ja illustreerib seda. Parim suudab näidata tammsaarelikku igavest inimest, aga ma pole kindel, kui paljudele seda viimselt tarvis ongi.
Mis on teil praegu teoksil?
Olen tänulik, et Tartu Kunstikool on alati õpetajat usaldanud ja sihi poole liikumise viis on õpetaja-õppijate valida. Keskendun veebiõppele: homses tegutsevad inimesed peavad suutma hallata oma tegevust veebis (eri platvormid, tegutsemisstrateegiad, veebiturvalisus, allikakriitika, analüüs jms). COVID on olnud tänuväärne aeg lõpetada mõttetu hängimine ja õpetanud tegutsema kiiresti, praktiliselt, ökonoomselt. See lubab kaasata inimesi kiiresti ja globaalselt.
Jälgin maailmas toimuvat, proovin seda mõtestada, sisuliselt tegutseme õppijatega veebis – vaatame, mida uut päev toob. Kõik toimub äärmiselt kiiresti, näiteks infograafikas muutub nädalate lõikes nii visuaalne pool kui sõnumi sisu. Näis, kuhu jõuame. Pean äärmiselt oluliseks jälgida koos õpilastega protsesse ja reflekteerida neid omavahel. Pigem aeglaselt, n-ö algvalemitele toetudes proovime vaadelda, õppida ja otsustada, mida kaasa võtta, nii õppijate kui õpetaja vaates.
Ukumasinglik elusamus – kui jõuda kunagi hetkekski selle tajuni, siis oleme mäel.
Millest unistate?
Et õppeaastal 2022/2023 ja tulevikus õpitaks kõikides Eesti Vabariigi koolides eesti keeles.
Unistan normaalsest seenehooajast. Soovin kena keskmist Eesti kevade, suve ja sügise ilma, vihma ja päikest, mitte äärmusi. Et metsmaasikad, murakad, metsvaarikad, mustikad, pohlad, jõhvikad ja kõikvõimalikud seened kasvaksid hästi ja neid oleks võimalik korjata inimkehale vastuvõetava välistemperatuuri juures viimsepäeva hordi suuruste parmuparvede rünnakuta. Et meie metsad ja linnud jääksid alles ning seal saaks hingerahuga kõndida.
Pax et Bonum!