Lasteaed, kus käib lapsi paljudest rahvustest

1. apr. 2022 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit
Liikumisõpetaja Howard Frier paneb lapsed liikumisest rõõmu tundma. Foto: Natalja Lapp

Tallinna Rahvusvahelises Lasteaias käib lapsi eri riikidest ning kogu tegevus toimub keelekümbluse metoodika järgi inglise keeles. Seintel on palju pilte ja näitmaterjali, mänguasjad ja töövahendid on liikide kaupa eraldi korvides, iga korvi peal pilt ja kiri, mida see sisaldab. Kuna inglise keel ei ole enamiku mudilaste emakeel, on visualiseerimine nende jaoks väga tähtis. Muu on nagu lasteaias ikka: päev algab hommikuringiga, toimuvad õppetegevused, lapsed mängivad, söövad, magavad lõunaund, käivad õues. Lasteaias on neli rühma: 2–3-, 3–4-, 4–7- ja 1,5–2-aastaste rühm. 

„Lasteaed on kasvanud välja rahvusvahelisest eralastehoiust ning tegutseb praeguses majas Väike-Ameerika tänaval 2007. aastast,“ räägib Natalja Lapp, kes on lasteaia omanik ja direktor 2018. aastast. „Lapsi on olnud kogu aeg 35–40 vahel, rühmas kuni 12. Kollektiiv on samuti väike, kümme inimest: mina, minu asetäitja, neli õpetajat, õpetaja assistent, kaks õpetaja abi ja kokk. Lisaks käivad tegevusi juhendamas muusikaõpetaja, liikumisõpetaja ja tantsuõpetaja.“

Tallinna Rahvusvahelise Lasteaia direktor Natalja Lapp ja õpetaja Sigrit Jõgi. Foto: Tiina Vapper

Rahvusvahelise lasteaia tegemistest räägivad direktor Natalja Lapp ja 2–3-aastaste rühma õpetaja Sigrit Jõgi.

Kui väga Tallinnas rahvusvahelist lasteaeda vaja on?

Natalja Lapp: Väga on vaja. Meie lasteaias on kohad kogu aeg täis ja isegi väike järjekord on. Siia panevad oma lapse vanemad, kes tulevad mõnest välisriigist Eestisse tööle, kuid ei kavatse siia pikemaks perioodiks või alatiseks elama jääda. Kui vanemal tuleb oma elukutse tõttu töötada eri riikides, valibki ta lapsele ingliskeelse lasteaia, et laps saaks mistahes riigis haridusteed jätkata. Praegu on meil lapsi Türgist, Ungarist, Rumeeniast, Rootsist, Tšehhist, Sloveeniast, Brasiiliast, Itaaliast, Hiinast, Afganistanist, Poolast jne, aga on olnud ka Indiast, Jaapanist, Hiinast, Lõuna-Ameerikast, Iisraelist. Seltskond on hästi kirju.

Kui kaua laps keskmiselt siin lasteaias käib?

Sigrit Jõgi: See erineb. On lapsi, kes tulevad pooleteiseaastaselt ja on kuni kooliminekuni. Suurem osa lähebki edasi ingliskeelsesse kooli. On ka neid, kes käivad meie juures kaks-kolm kuud ja lähevad siit eestikeelsesse lasteaeda, kuna pere on otsustanud Eestisse elama jääda. Mõni pere kolib lapse koolimineku ajaks tagasi kodumaale, et laps saaks omandada hariduse oma emakeeles.

Kuidas te oma lasteaeda õpetajaid leiate?

Natalja Lapp: Õpetajad on meil samuti rahvusvahelise taustaga: näiteks Venemaalt, Ukrainast, Mehhikost, Kreekast, Brasiiliast, Venetsueelast, Ameerikast. On olnud õpetajaid Indiast, Bangladeshist ja mujalt. Ainult muusikaõpetaja ja rühmaõpetajatest Sigrit on Eestist. Meie kaader ei ole nii püsiv nagu kohalikes lasteaedades, kus mõned õpetajad on ametis aastakümneid. Meil on peamiselt noored õpetajad, kes julgevad oma elus kardinaalseid muutusi teha, ka teise riiki tööle minna. Mingil ajal loovad nad pere ja saavad lapsed. Praegu ongi kaks õpetajat lapsehoolduspuhkusel. Väga tähtis kriteerium õpetajate valikul on hea inglise keele oskus. Võib juhtuda, et ennast tuleb tööle pakkuma hea hariduse ja kogemusega inimene, kes ei oska hästi inglise keelt. Või vastupidi, valdab suurepäraselt inglise keelt, aga pole pedagoogilist haridust ega kokkupuudet lastega. See teeb inimeste leidmise raskeks.

Sigrit Jõgi: Elasin vahepeal paar aastat Iirimaal. Kui hakkasin Eestisse tagasi tulles tööd otsima, nägin lehes selle lasteaia töökuulutust. Ma ei ole kunagi varem rahvusvahelises meeskonnas töötanud ja see tundus huvitav. Õppisin ülikoolis keeleteadust ja Iirimaale läksingi oma inglise keele oskust täiendama. Tagasi tulin seepärast, et uuesti ülikooli minna, õpingi praegu magistriõppes tõlkimist. Varem olen töötanud kaks aastat Maarjamaa Hariduskolleegiumis ning ka Iirimaal töötasin erivajadusega laste koolis õpetajana ja käisin kursustel. 

Natalja Lapp: Sigriti puhul hindamegi väga, et ta oskab hästi inglise keelt ja on töötanud erivajadusega lastega. Lapsed, kes meie lasteaeda tulles sõnagi inglise keelt ei oska või oskavad väga vähe, ongi ju keelelise erivajadusega. Kogu õppeprotsess on üles ehitatud sellele, et nende inglise keele arengut toetada.

Kui kiiresti lapsed inglise keele ära õpivad?

Sigrit Jõgi: Algus on hästi raske, sest nad ei oska veel oma emakeeleski rääkida ja neist on raske aru saada. Eks me tasapisi õpime: vaatame pilte ja videoid, õpetajal tuleb kasutada palju miimikat ja kehakeelt, et ennast arusaadavaks teha. Ingliskeelsest kõnest aru saama hakkavad lapsed kiiremini kui rääkima, kusjuures tüdrukud enne kui poisid.

Vahel on ka lapsevanem mures, kuidas laps ingliskeelses lasteaias hakkama saab. Eriti kui laps on segaperest ja kuuleb korraga kolme keelt: ema räägib temaga ühes, isa teises ja õpetaja omakorda inglise keeles. Aga lapsed on kiired õppijad: jutust aru saama hakkavad nad juba paari kuuga, vabamalt rääkima poole aasta – aasta pärast. Unejuttu räägin neile inglise keeles, laste lemmikmuinasjutt on praegu „Kuldkihar ja kolm karu“.

Natalja Lapp: Paarile perele oleme pidanud ütlema, et lapsele ingliskeelne keskkond ei sobi, ja soovitanud neil pidada nõu erispetsialistidega. Kui lapsel on kõneraskus või muu erivajadus, aeglustab võõra keele õppimine tema arengut. Üks pere koliski seetõttu tagasi kodumaale. Last vastu võttes võtab lasteaed ju vastutuse selle eest, kuidas ta siin hakkama saab. Ei piisa üksnes vanemate soovist, et laps inglise keelt õpiks. Peame lähtuma lapse eripärast, tervisest, ka iseloomust.

Muusikaõpetaja Kairi Saarekanno kitarri saatel õpitakse uusi laule. Foto: Sigrit Jõgi

Millisest õppekavast lasteaed lähtub?

Natalja Lapp: Lähtume alushariduse riiklikust õppekavast, mille põhjal oleme loonud oma lasteaia õppekava, kus on suur rõhk keeleõppel keelekümblusmeetodi abil. Hästi palju õpivad lapsed muusika, liikumise ja kunstitegevustes. Kuna igal aastal on meil erinevad lapsed ja nende keeleoskus on erinev – üks laps juba kirjutab, teine alles õpib tähti –, valibki õpetaja õppematerjali lapsest lähtuvalt. Lastele, kes paremini oskavad, saab anda keerulisemaid ülesandeid, näiteks kirjutada piltide juurde sõnad. Teised saavad lihtsama ülesande, näiteks tähed ära värvida. Lisaks rühmatööle tegeleb õpetaja vajadusel iga lapsega individuaalselt. Õnneks on see tänu laste väikesele arvule rühmas võimalik. 

Kuidas teistest riikidest tulnud lapsed Eesti eluga harjuvad?

Sigrit Jõgi: Igas riigis ja kultuuris on oma kombed ja väärtused. Üsna tihti puutume kokku sellega, et laste eest tehakse palju ära: pannakse neid riidesse, söödetakse, kärutatakse, lapsed kannavad väga kaua mähkmeid ja söövad lutipudelist. Mõnele lapsele ei meeldi meie külmad ja rõsked ilmad, nad igatsevad alguses väga soojust ja päikest, aga lõpuks harjuvad isegi lumega ära.

Natalja Lapp: Kord-kaks aastas selgitame arenguvestlustel vanematele, et alates mingist vanusest peaks laps juba ise sööma ja potil käima. Me ei tee seda süüdistavalt ega kedagi halvustades, lihtsalt jagame enda kogemust ja räägime lasteaia nõudmistest. Ka toit on asi, mida lapsed kergesti omaks ei võta. Väga tähtis on siin koostöö vanematega, et nad püüaksid lapsele ka kodus sarnaseid toite pakkuda. Suhtleme vanematega väga tihedalt. Kuna pered on tulnud võõrasse riiki, kus nad kedagi ei tunne, korraldame mitte ainult õppeaasta alguses, vaid ka aasta jooksul ühisüritusi, kus nad saavad omavahel suhelda ja uusi sõpru leida.

Sigrit Jõgi: Sügis algab rühma koosolekuga, kus vanemad omavahel tutvuvad. Õpetajad annavad iga päev neile Eliisi keskkonnas tagasisidet, mida sel päeval rühmas tehti, ja postitavad pilte. Lapsevanemad väga hindavad seda.

Natalja Lapp: Tegime sellega algust COVID-i ajal, enne seda suhtlesime suuliselt. On tähtis, et vanem teab, mida laps päeval tegi, kuidas ta sõi ja magas, kellega mängis ja millises tujus oli. Praegu ju vanemad majja sisse ei pääse ega saa õpetajaga rääkida. Õpetajad annavad infot rühma tegemiste kohta üldiselt ja lisaks eraldi iga lapse kohta. See võtab üsna palju aega ja seda tehakse laste magamise ajal või tööpäeva lõpus.

Tallinnasse jõuab iga päev pagulasi Ukrainast, kas mõni laps on ka teie lasteaeda tulemas?

Natalja Lapp: Meie lasteaeda on küll järjekord, aga oleme kolleegidega arutanud, et saaksime üks-kaks last vastu võtta, ja informeerinud sellest ka haridusametit. Leian, et see on kõigi ühiskonnaliikmete vastutus, et Ukrainast tulnud pered end siin hästi tunneksid. Kõigis lasteaedades tuleks omavahel läbi arutada, kuidas neid lapsi ja peresid aidata. Mitte mõelda, miks nad siin on ja kui kauaks jäävad, vaid mida me saame nende heaks teha. See on uus väljakutse, mis paneb proovile, kui suur süda meil tegelikult on. Püüdkem end panna nende perede olukorda ja mõelda, mida nad võivad tunda. Suhtumine saabki alguse tunnetest.

Väga tähtis on esimene kohtumine nende laste vanematega. Selleks tuleb aega võtta ja kõik läbi rääkida, alates sellest, kas pere soovib jääda Eestisse või esimesel võimalusel koju tagasi pöörduda. Õpetajal, kelle rühma Ukraina laps tuleb, peab olema võimalikult palju infot ka selle kohta, mida pere on üle elanud: kas tuldi rahulikust piirkonnast või on laps pidanud pommirünnaku ajal varjendis olema ja hukkunuid nägema. Kui laps ise ei tunneta, et midagi kohutavat on juhtunud, ei ole vaja tema tähelepanu sellele ka juhtida.

Kohe ei peaks hakkama rääkima õppetööst ja rühma reeglitest, pigem küsima, mis tingimustes pere praegu elab, kas neil on kõik vajalik olemas. Kõige tähtsam ongi neist aru saada ja neile tuge pakkuda. Küll kõike muud jõuab.

Samuti on oluline valmistada teised lapsed uute laste rühma tulekuks ette. Rääkida Ukraina riigist ning häälestada lapsi headusele ja sõbralikkusele. Lastelt võib küsida, kuidas üksinda võõrasse rühma tulnud laps end nende arvates tunneb ning kuidas uut tulijat ühiselt vastu võtta ja tema sisseelamist toetada. Olen veendunud, et lapsed on südamlikud ja uue kaaslase suhtes heatahtlikud ja hoolitsevad. 

Alustasite oma lasteaias Ukrainast tulnud lastele mõeldes väga ilusa ettevõtmisega.

Natalja Lapp: Jah, otsustasime vanema rühma õpetaja Halynaga, kes on samuti pärit Ukrainast ja kelle emakeel on ukraina keel, hakata kutsuma nädalavahetustel Ukraina lapsi oma lasteaeda. Esimest korda saidki lapsed kokku eelmisel laupäeval, 26. märtsil. Kohale tuli kaheksa last vanuses neli kuni seitse. Mängisime tutvumismänge, laulsime, joonistasime, jõime teed ja sõime puuvilju, lapsed jõudsid ka õues olla, ning lihtsalt suhtlesime nii laste kui ka nende vanematega. Vanemad olid väga tänulikud. Oli näha, et lapsed igatsevad oma sõpru, õpetajaid ja lasteaeda kodumaal. Tahamegi anda neile võimaluse koos käia ning sõbralikus keskkonnas mängida ja rõõmu tunda nii kaua, kuni selle järele on vajadus.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!