Mari-Liis Lill: „Dokumentaalteatri teemad kasvavad välja elust enesest“

Teater ei saa ühiskonnas toimuva suhtes kõrvaltvaatajaks jääda, vaid peab seda peegeldama ja küsimustele vastuseid otsima, leiab näitleja ja lavastaja Mari-Liis Lill, kes alates 2014. aastast on lavale toonud viis sotsiaalsetel teemadel kõnelevat dokumentaallavastust ning dramaturgi ja näitlejana osalenud enamateski. 

Eesti Noorsooteatris 2021. aasta juunis lavale jõudnud lähisuhtevägivallast kõnelev „Teises toas“ pälvis tänavusel teatriauhindade jagamisel sõnalavastuste kategoorias eripreemia ning oli ka lavastajaauhinna üks nominentidest.

Kust tuli mõte selline lavastus teha?

See kasvas välja elust enesest. Kui Eesti Noorsooteater tegi Priit Põldmale ja mulle ettepaneku koostööks, oli esimene mõte teha lavastus põlvkondade suhetest. Jõudsime juba mõni kord kohtuda loomingulise meeskonnaga, kust koorus välja palju huvitavaid lugusid, aga neid rääkides ja kuulates hakkas end üha rohkem sisse kirjutama perevägivalla teema, mida leidub põlvkondade suhetes õige mitmel tasandil. Kuna teema on nii valus ja valdav, oli selge, et see tuleb eraldi lavale tuua. Tegime lavastuse tarvis 37 intervjuud, nii lähisuhtevägivalla ohvrite kui ka toimepanijatega.

Kas kõik need lood, mida lavalt kuuleb, on päriselt juhtunud või olete nende põhjal loonud üldistuse?

Me ei ole neid lugusid muutnud ega midagi juurde kirjutanud. Muudetud on ainult nimed ja tegevuspaigad. Dokumentaalteatri tegemiseks on eri viise. Meie kasutasime verbatim-meetodit, mis tähendab, et tekst kõlab laval sõna-sõnalt nii, nagu inimene seda meile rääkis, mõistagi lühendatud kujul. Aga ühtki kunstilist liialdust tekstis ei ole. Loodetavasti aitab see dokumentaalne aspekt suuremat empaatiatunnet tekitada, aga ühtlasi vastata küsimusele, mida lähisuhtevägivalla puhul ikka ja jälle küsitakse: miks nad siis ära ei lähe?

Kellele see lavastus mõeldud on?

Noortele ja täiskasvanutele. Esimene vaatus toimubki kahes saalis, ühes saalis on vaatajad vanuses 13–18, teises täiskasvanud. Teist vaatust vaadatakse koos. Nii et ka õpilased on teatrisse oodatud. Mida rohkem vägivallast ennetavalt rääkida, seda parem. Vägivald ei alga ju sellest, kui keegi lööb kellelegi rusikaga näkku, vaid tunduvalt varem. Millised on ohumärgid, kuidas neid ära tunda? Olen selle lavastusprotsessi käigus ka ise palju targemaks saanud. Meile ei räägitud koolis kohtinguvägivallast, sellist mõistetki ei olnud veel eesti keeles olemas. Kui sõbranna mulle kurtis, et tema poiss on väga kontrolliv, tahab tema sõnumeid lugeda ega luba tal ühegi meessoost tuttavaga suhelda, ei saanud ma aru, et tegu on algava lähisuhtevägivallaga, ega osanud soovitada tal ettevaatlik olla. Loodetavasti on praegused noored targemad. Enne esietendust valmisid meil koostöös spetsialistidega ka lavastuse juurde kuuluvad õppematerjalid, mille põhjal õpilased saavad nähtu üle hiljem klassis arutleda.

Noortel on muresid palju: depressioon ja muud vaimse tervise probleemid, katkised pered.
Mida peaksime tegema?

Peaksime õppima. Just meie täiskasvanutena. Depressioonil on palju põhjusi. Üks on see, et noor ei saa kodust tuge, mida ta parajasti vajab: teda ei kuulata, hoita ega aktsepteerita sellisena, nagu ta on. Põhjuseks on eelmise põlvkonna sarnased kogemused, sest mustrid kipuvad korduma. Kui ema või isa ei ole ise lapsena saanud vajalikku toetust, on tal väga raske seda edasi anda. See ongi õppimise koht. Lapsevanemana on väga keeruline ja valulik tunnistada, et oled teinud vigu. Samas on see ainus võimalus, kuidas saada suhted korda või natukenegi lapitud. Tähtis on ka julgus mujalt abi otsida, kui kodus ei ole seda tähelepanu ja hellust, mida iga laps kasvamiseks vajab. Õnneks on ühiskonna hoiak praegu pigem selline, et mure korral saab ja tulebki abi otsida, kas siis õpetajalt või koolipsühholoogilt, peaasi.ee portaalist – nemad oskavad juba edasi suunata. 

Eelmisel aastal esietendus teil teinegi lavastus, „Samad sõnad, teine viis“ Eesti Draamateatris. Mis selle lavastuse loomiseks tõuke andis?

2021. aastal möödus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest 30 aastat. Ehkki olin sel ajal laps, on mul Balti ketist, öölaulupeost ja Alo Mattiiseni isamaalistest lauludest väga emotsionaalsed mälestused. See oli üks põhjus, miks tahtsin sellesse teemasse süveneda. Teine on see, et mind huvitavad teatris inimesed. Iseseisvuse taastamise juures olnud naised Marju Lauristin, Lagle Parek, Liia Hänni ja mitmed teised on mind palju inspireerinud, mistõttu tekkis soov nende maailma rohkem tundma õppida.

Seekord lähenesime näidendi autori Piret Jaaksiga dokumentaalsele materjalile teistmoodi. Lisaks intervjuude tegemisele töötasime läbi terve hulga materjali, mis on selle teema kohta kirjutatud, arvatud ja mõeldud, ning lõime kõige selle põhjal näidendi. Dialoog, mida kaks naist laval peavad, on suures osas välja mõeldud, sellist jutuajamist ei ole kunagi toimunud, samas on iga teine lause kellegi mälestustest võetud. Nii et see on teatrimäng, mis põhineb dokumentaalsusel.

Kuidas teil dokumentaalteatri vastu huvi tekkis?

Huvi sai alguse gümnaasiumi ja lavakunstikooli ajal Merle Karusoo lavastusi vaatamas käies. Just see, mida ta dokumentalistika žanris tegi, on mind väga puudutanud. Lootsin, et saan kunagi ka ise sellises tükis mängida. 2014. aastal, kui hakkasime Paavo Piigiga koos lavastama depressioonist kõnelevat „Varesele valu, harakale haigust“, tundus meile mõlemale, et selle teema jaoks kõige sobivam vorm on dokumentaalteater.

Kas sealtpeale otsustasitegi jätkata vabakutselisena ja pühenduda rohkem lavastamisele?

Jah, jõudsin ühel hetkel punkti, et teater on huvitav, aga elu veel huvitavam. Tundsin, et tahan ise rohkem sõna sekka öelda teemadel, mis mind puudutavad. Olen alati tahtnud ühiskondlike protsessidega kursis olla ja mul on raske jääda kõrvaltvaatajaks, kui näen, et midagi on valesti. Võimalus olulisi probleeme teatrilaval käsitleda on minu jaoks väga tähtis. Dokumentaallavastuse tegemine on muidugi oluliselt mahukam, kui saali poolt vaadates paistab. Vahel olen andnud endale pärast esietendust lubaduse, et järgmine kord lavastan mõne olemasoleva näitemängu. Teistpidi on just lavastust ettevalmistav periood, intervjuude tegemine, inimeste lugude kuulamine, hindamatu väärtusega, millest ei raatsi loobuda. Aga nii ma ei ole otsustanud, et enam kunagi ei mängi. Aeg-ajalt mängin ikka ja olen väga tänulik ka repertuaariteatris oldud aja eest. 

Vene teatri ja Tallinna Linnateatri koostöös sündinud lavastus „Teisest silmapilgust“ uurib lõimumise teemat. Kui kaugele me Eestis sellega jõudnud oleme?

Oleme vaikselt sinnapoole teel, kahjuks veel mitte kohal. Sotsioloogide hinnangul võtab päriselt ühiskonda integreerumine aega paar inimpõlve, aga mingeid märke on. Jälgides vastukajasid Venemaa agressioonile Ukrainas, on selgelt näha, et piir inimeste seisukohtades läheb põlvkondi pidi. Muidugi ei ole see nii mustvalge, et kõik noored eestivenelased toetavad Ukrainat ja vanemad Putinit, pilt on kirju. Minu eagrupis on toimunud siiski oluline muutus hoiakutes, tarbitakse ka teistsugust infot kui ainult Vene propagandakanaleid. See on praegu teema, mis lausa lõhub perekondi, minu vene rahvusest sõbrad ja tuttavad kirjutavad, et neil ei ole enam võimalik suhelda oma vanemate sugulastega (vahel isegi ema-isaga), kelle tõde on omandatud teisest inforuumist ja kes ei ole veel valmis päris tõde tunnistama. Aga see ei tähenda, et ei peaks rääkima. Venemaa algatatud sõda Ukrainas ei ole küsimus, milles saaks kompromisse teha, et katsume leida kesktee, kus keegi ei ole lõplikult süüdi. Putin alustas seda sõda ja peame selle infoga võimalikult paljude oma kaasmaalasteni jõudma. Küll aga ei ole siin elavad vene emakeelega inimesed, kes ei ole Putinit võimule valinud, selles kuidagi süüdi. Seda ei tohi ka unustada.

Mis on teie arvates teatri roll?

Saan vastata oma vaatajakogemuse põhjal. Olen lapsest saati tahtnud hästi palju teatris käia, järelikult midagi seal minuga juhtus. Mitte iga kord, aga parematel päevadel. Lavastaja Adolf Šapiro on öelnud, et ideaalis peaks teater tekitama vaatajas mingisuguse hingelise arengu. See ei tähenda, et teater muudab meid korrapealt paremaks inimeseks, aga kui nähtud etendus suudab tekitada kasvõi pisitillukese muutuse inimeses, soovi olla parem, tundlikum, maailma suhtes empaatilisem, anda julguse tõele otsa vaadata, on see juba väga suur asi.

Kuidas te oma kooliajale tagasi mõtlete?

Käisin esimesest klassist peale Vanalinna Hariduskolleegiumis. Arvan, et see kool ongi suurel määral mõjutanud seda, milline ma täna olen, alates kõikvõimalike loominguliste võimaluste pakkumisest: sain mängida klaverit, joonistada, teha kunsti ja teatrit, et siis lõpuks see oma asi üles leida. Lisaks hoituse tunne, mis tekkis tänu õpetajatele, kes oskasid märgata vaiksemat ja ebakindlamat last ning teda julgustada. 

Olete lõpetanud lavakunstikooli 22. lennu, mille kursusejuhendaja oli Priit Pedajas. Mida ta teile kõige rohkem õpetas?

Seda, mis on teatris sõnastamatu. Vanalinna Hariduskolleegiumist, kus minu õpetajad olid Lembit Peterson, Maria Peterson, Tõnis Rätsep, sain teatri algtõdedest juba mingi baasi. Pedajas töötas hoopis teise koha pealt, kõige täpsem sõna selle kirjeldamiseks on intuitsioon. Ta andis teadmise, et lisaks ratsionaalsete vastuste otsimisele on lavastusprotsessis ka palju salapärast ja tunnetuslikku, millest parematel hetkedel sünnib ime.

Kumb teid rohkem köidab, näitleja või lavastaja amet?

Need on üsna erinevad. Et lavastajana näitlejaid mõista, tuleb näitlejakogemus kasuks. Minuga on nii, et pärast seda, kui olen midagi lavastanud, tekib suur igatsus ise mängida. Ja teistpidi, kui olen teinud rolli näitlejana, tunnen, et tahaks jälle midagi lavastada. Olen tänulik, et saan teha mõlemat.

Mida teile vabal ajal meeldib teha?

Olen suur lugeja. Kui päevas oleks rohkem tunde, kindlasti loeksin rohkem. Mul on kaks poega, kümne- ja nelja-aastane, kellega on tore koos olla. Esimese koroonalaine ainus hea külg oligi see, et sain rohkem kodus olla. Kuna teatritööd tuleb teha ka õhtuti, on pere ees sageli võlglase tunne. Koroona ajal oli aega noorema pojaga mängida ja vanemat poega kodus õpetada. Maal olles on meil perega traditsioon minna aastaajast sõltumata korra päevas mere äärde ja tagasi, kas siis jalgsi, kelkude või jalgratastega. Vahel vaatame lihtsalt, milline lill on õide puhkenud, ja kuulame, kuidas lind laulab.

19. märtsil esietendus Narvas Vabal Laval lavastus „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“. Millest see räägib ja mis on teie edasised plaanid?

See on dokumentaalsetel lugudel põhinev tükk üksindusest ja üksildusest. Kuna viimase 20 aastaga on Eestis lisandunud 100 000 inimest, kes elavad üksi, tahtsimegi uurida, mida see üha suurenev üksiolek inimese jaoks tähendab – on see probleem või inimese vaba valik? Kust läheb piir vabaduse ja üksinduse vahel? Kas üksi võib olla ka inimeste hulgas? Kuna hiljuti oli esietendus, siis praegu ma aktiivselt uue lavastuse peale ei mõtle. Järgmine töö on mul näitlejana, aga sellest on veel vara rääkida.