Millised võimalused on tööturul erivajadusega noortel?
Erivajadusega laste vanemad on öelnud, et kuni täisealiseks saamiseni on laste elu üsna turvaline: riik on neile kindlustanud võimetekohase hariduse ja ette näinud mitmesugused tugimeetmed. Sealt edasi sõltub noore inimese käekäik suurel määral tema pere ja lähedaste toetusest. Eriti keeruline on endale elus kohta ja rakendust leida suuremat tuge vajavatel noortel. Kutsekoolides pakutakse toimetuleku õppekava õppijatele vaid üksikuid erialasid ning tööturul on neile sobivat tööd üha raskem leida. Tööandjad ei ole valmis vähenenud töövõimega inimesi tööle võtma, sest leiavad lihtsamate tööde tegijaid ka mujalt.
Ettevõtja Katrin Tamm räägib, et üritas paar aastat tagasi endale selgeks teha, millised võimalused on psüühilise erivajadusega noortel tööd leida ja kuidas see süsteem toimib. Tema autistlike joontega lapselaps käis sel ajal veel koolis. „Tahtsin näha, mis teda ja temaga sarnaseid noori ees ootab, kui nad paari aasta pärast kooli lõpetavad. Koostöös Puuetega Inimeste Kojaga panime nende kodulehele üleskutse pakkuda erivajadusega noortele tööd. Vastajaid ei olnud palju, aga mõned siiski olid.“
Näiteks pakuti tööd ühes tootmisettevõttes. See oli liinitöö, mis toimus vahetustega: üks vahetus algas kell viis hommikul, teine lõppes õhtul kell 23. Kuna ettevõte asus Tallinnast väljas, ühiskondlik transport neil kellaaegadel ei liikunud ja ööbimisvõimalust kohapeal ei olnud, olnuks noorte tööharjutuse korraldamine, nende toomine ja viimine perede jaoks liiga keeruline, mistõttu lastevanemad loobusid.
Vabatahtlik töö Paljassaares loomade varjupaigas sobinuks hästi Maardust pärit noormehele, kellele meeldisid väga loomad ja kelle jaoks oli tähtis, et ta saaks kuskil käia. Ta vajas enda kõrvale tugiisikut, aga kuna omavalitsus ei olnud valmis tugiisiku teenust rahastama, jäi asi katki.
Hea kogemus oli Rimiga, kus pakuti ratastoolis liikumispuudega noorele töökohta kassas. Tema jaoks kohaldati töökoht, mille tarvis sai kauplus töötukassast toetust. See projekt läks kenasti käima ja noor sai hästi hakkama.
Katrin Tamm ütleb, et lihtsam ongi tööd leida füüsilise ja kuulmispuudega inimestel. „Samas on meil terve hulk psüühikahäirete ja intellektipuudega noori, kes lisatoeta toime ei tule ja kelle puue paraku ajaga ära ei kao. Selliste noorte jaoks, kes kunagi avatud tööturule ei jõua, on üks lahendus pikaajalise kaitstud töö teenus, mis praeguse info kohaselt 2023. aastal lõpeb, sest lõpeb Euroopa Sotsiaalfondi programmi rahastus.Ma ei kujuta ette, mis saab siis, kui see võimalus ära kaob, HEV-noori on ju iga aastaga rohkem!“
Katrin Tamm meenutab, et 2016. aastal, kui programm käivitus, olid sotsiaalministeeriumi ja töötukassa tööhõive spetsialistid seisukohal, et erivajadusega inimesed aidatakse programmi abil tööle ja sellega nad ongi ühiskonda integreeritud. „Kui otsustajateks on inimesed, kellel endal ei ole kogemust ettevõtlusest ega puudega inimestest, võibki tunduda, et piisab reeglite paika panemisest,“ tõdeb ta. „Tööandjana sain kohe aru, et nii see ei toimi. Kuni täisealiseks saamiseni on erivajadusega noorte elu Eestis väga hästi korraldatud, selles võime teistelegi riikidele eeskujuks olla. Edasi tuleb auk, neil noortel ei ole kuhugi minna. Arvan, et noortel peab olema võimalus teha kaitstud tööd ning kohti, kus nad saavad käia ja midagi teha. Muidu tekitame mitte ainult neile ja nende peredele, vaid kogu ühiskonnale sotsiaalseid probleeme juurde. Erivajadusega noored on tavanoortest psüühiliselt haavatavamad. Nad tunnetavad oma erivajadust ja saavad aru, et on teistest erinevad. Kui nad ei leia kuskil rakendust, tekivad ja süvenevad juba järgmised probleemid.“
Katrin Tamm mõistab ka tööandjaid, kes ei saa olla lapsehoidjad ega sotsiaaltöötajad. „Ettevõtjana saan aru, et tööandjal ongi keeruline võtta tööle töötaja, kes vajab iga asja kohta kinnitust, juhendamist ja tuge, reageerib ja käitub ettearvamatult ning kelle peale ei saa 100% kindel olla. Lisaks ei ole kuigi palju töid, mida nad teha saaksid. Eestis on palju inimesi, kellel ei ole puuet, aga kes sellest hoolimata ei tööta. (Töötukassa andmetel on registreeritud töötus 2022. aasta aprilli seisuga 7,2%.) 2020. aasta lõpus oli meil 24 000 noort, kes eri põhjustel ei õpi ega tööta. Töökohti on vähem kui tööotsijaid, eriti praeguse pagulaskriisi olukorras.“
Just seepärast peakski riik tema sõnul looma nende noorte jaoks sotsiaalseid töökohti või leidma muid lahendusi. „Tean, et kui Soomes seoses COVID-i pandeemiaga vähenes töötajate arv, eriti noorte osas, otsustas Soome riik pikendada kõikvõimalikke koolitusi ja luua juurde koolikohti kõigil haridusastmetel. Ja mitte ainult erivajadusega, vaid kõigile noortele. Kuna HEV-noored küpsevad teistest aeglasemalt, oleks seda enam mõistlik hoida neid kauem haridussüsteemis, et lahendada sellega tööturu probleeme ja hoida ära noorte väljalangemine aktiivsest elust. Soome riik leidis, et see on riigi jaoks odavam kui süvenevad sotsiaalsed probleemid.“
Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse tööhõive ja sotsiaaltöö talituse juht Minni Rahuoja: „Toimetuleku õppekaval õppijatele sobivat tööd jääb üha vähemaks“
Kuidas erivajadusega õppijad tööd leiavad?
Astangu keskuses on tööõppe ja kutseõppe kursustel, samuti ühel kohanemiskursusel õppekavas praktika. Meie tööhõive spetsialistid aitavad õppijal võimetele vastava praktikakoha leida: on see siis töö puhastusvaldkonnas, IT-ettevõttes, pagariletis, abitöölisena kohvikus, kärulükkajana poes jne. Pigem kitsas ja konkreetne kui lai ja üldine valdkond, kuna need õppijad vajavad tuge ja neile tuleb oskused selgeks õpetada. Viimase kursuse viimane praktikakoht püütakse koostöös noore, tema pere ja tööhõive spetsialistiga leida noore kodukohas, et sidudagi lõpetaja kodukohas oleva ettevõttega.
Meie ammused partnerid on näiteks Selver ja Rimi, Standard ja Harmet, aga neid tuleb igal aastal juurde. Praegu valmistame ette praktikalepingut Express Postiga, kellega edaspidi loodame teha ka töölepingu. Kuna pimeposti kandja ei pea suure kollektiiviga suhtlema, sobib see töö hästi neile, kellele meeldib omaette tegutseda. Uued partnerid on Pagarini ning puiduettevõtted Maurit Puit OÜ ja Jeld-Wen Eesti AS. Varem tegime palju koostööd ka puhastusfirmadega SOL ja ISS, aga tööoperatsioonid läksid meie õppijate jaoks liiga keeruliseks ja puhastusteeninduse õppekava enam ei täitunud. Uuest õppeaastast avame uue erialana kaubanduse abitöötaja eriala, mis on laiem: mitte ainult kauba paigutamine riiulitesse, vaid ka kärulükkamine, sorteerimine, pakendamine, kuupäevade kontrollimine, taaraautomaatide tühjendamine, koristamine jne, vastavalt sellele, mis kellelegi sobib. Selle järele on kaubanduses vajadus.
Mille järgi otsustate, kas õppijal on potentsiaali minna tööturule?
Sageli selgub see kohanemiskursustel. Kohanemiskursuste peamine eesmärk on arendada noore igapäevaelu oskusi. Paljudele, kes 16-aastaselt õppima tulevad, on kodus kõik ette ja taha ära tehtud, mõni ei ole kunagi ühistranspordiga sõitnud – need asjad on vaja enne selgeks õpetada, kui tööle saab minna.
Ühtlasi saab selgeks, kas noor on tulevikus valmis avatud tööturul töötama. Kui õppeaasta jooksul või lõpus on näha, et ta võiks seal rakendust leida, soovitame tal minna eriala õppima. Need, kes edasi õppima ei lähe, lähevad kas kaitstud tööle või erihoolekandeteenusele. Astangu keskusest läheb igal õppeaastal kaitstud tööle kaks-kolm õppijat. Praegu me seda teenust enam kergekäeliselt ei soovita, sest aasta pärast teatavasti pikaajalise kaitstud töö teenus lõpeb.
Kui paljud töö leiavad?
Oleme vaadanud kahte näitajat: üks on rakendumisstatistika, teine aktiivsusmäära statistika. Põhieesmärk on loomulikult, et lõpetaja läheks erialasele tööle. Aga kõik ei ole suutelised tööle minema. Siis tuleb rakendada muid teenuseid, et noor ei jääks koju istuma. 2021. aasta kevadel lõpetanute rakendumismäär on 67% (siin on arvestatud kõiki, kes on avatud tööturul, kaitstud tööl või asunud edasi õppima). Aktiivsusmäär on 89%, mis näitab, et neid, kes lihtsalt koju jäävad, on vähe.
Mis on töö leidmisel peamised komistuskivid?
Psüühikahäirega noore puhul piisab sageli halvast ilmast või kehvast tujust, et tal ei oleks jaksu üles tõusta ja õigeks ajaks tööle minna. Seevastu intellektipuudega noored on üldiselt väga kohusetundlikud ja tahavad kuhugi kuuluda. Sageli ei jää töö leidmine tööandja taha, vaid takistuseks saab noore enda vaimne tervis.
Enne kui hakkame õppijale sobivat töökohta otsima, ongi meie keskuse töötajate ülesanne leida iga noore puhul üles see üks asi, mida ta on suuteline tegema ja millega hästi hakkama saab.
Tööandjale tuleb noore eripärast eelnevalt teada anda ja kollektiiv tema tulekuks ette valmistada. Mõni ei taha teistega koos liftiga sõita, mõni väldib suuremat seltskonda, mõnele tuleb tööpäeva lõpuks prügikastid laua peale tõsta, muidu ta ei märka neid tühjendada.
Me ei saa suruda õppijat olemasolevasse süsteemi, vaid peame kujundama süsteemi tema järgi. Sellegipoolest võib tööle minnes selguda, et see töö talle ei sobi.
Tundub, et erivajadusega noortel on tööturul vähe valikuvariante.
Tõepoolest. Eriti just toimetuleku õppekaval õppijatele jääb sobivat tööd üha vähemaks. Tööturg on läinud varasemast palju multifunktsionaalsemaks, enam ei piisa sellest, et teed ühte tööoperatsiooni, vaid peab suutma rohkem. Kui noor ei oska lugeda, ei tunne numbreid ega kella, ei pruugi ta näiteks kaubanduse abitöötaja erialal hakkama saada. Temale võikski sobida just kaitstud töö, kus tal on juhendaja kogu aeg kõrval.
Samas need õppijad, kellel on potentsiaali, kes ise on motiveeritud ja kelle pered teevad kooliga koostööd, leiavad endale sobiva rakenduse, mis küll alati ei pruugi olla avatud tööturg. Mõnikord leitakse lahendus alles hiljem, sest meie tööhõivespetsialistid on veel poolteist aastat pärast kooli lõpetamist õppijaga ühenduses. Arvan, et tulebki hästi palju katsetada ja proovida, et leida see, mis kellelgi sobib või ei sobi.
Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse kaitstud töö talituse juht Margus Koolme: „Vajadus kaitstud töö järele ei ole kuhugi kadunud“
Astangu keskuses on valminud kaitstud töö kohta kaks mõju-uuringut: 2020. aastal üle-eestiline uuring ja 2022. aastal Astangu keskuse klientide uuring. Miks neid vaja oli?
Kuna kaitstud töö teenust on rahastatud Euroopa Liidu projektist ja see projekt lõpeb, tahtsime teada, kas selle teenuse järele on vajadus. Kahe uuringu tulemused olid üsna sarnased, mõlemad näitavad selgelt, et vajadus teenuse järele ei ole kuhugi kadunud.
Kaitstud töö teenuse mõju ei piirdu ju üksnes töötasuga, mida inimesed iga kuu saavad, vaid on tunduvalt laiem: tööl käimisel on positiivne mõju inimese tervisele, toimetulekule, sotsiaalsusele, oskustele, lähedastele. Teenuse mõttekust ei saa hinnata ainult selle tasuvuse põhjal, on palju olulisemaid kriteeriume. Iga inimese, aga eriti just erivajadusega inimeste jaoks on mõtestatud tegevus ülioluline.
Kaitstud töö gruppides on inimesi igas vanuses. 90% neist ei ole suutelised avatud tööturul töötama või töötaksid seal väga lühikest aega ja kukuksid välja. Peamised takistused on iseseisvuse puudumine, aeglus, suutmatus täistööajaga tööl käia. Neid on vaja juhendada ja aeg-ajalt üle kontrollida, et praaki ei tuleks. Samas saavad nad kaitstud tööga oma eripäradest hoolimata hakkama, paljud töötavad meie juures juba aastaid.
Mis tööd nad teevad?
Astangul on kolm töötuba ja neli valdkonda: lihttöö, käsitöö, puutöö ja kord nädalas ka keraamika. Lihttöötoa viimase aja suurem töö on taaskasutustöö – jogurtitopsidelt tuleb eemaldada papist osa. Puidu töötoas teeme väikeseeria toodangut. Suurt mööblit mitte, aga laste toole-laudu oleme teinud meie mõistes hulgi. Astangu keskus on pakkunud kaitstud tööd üle kümne aasta ja meil on tekkinud oma partnerid. On neid, kes mõtlevad sotsiaalselt ja teadlikult meilt tooteid tellivad, samuti neid, kes otsivad tootjat, kes on nõus tegema toodangut, mille maht on tavaettevõtte jaoks liiga väike.
Puuduva töövõimega inimeste jaoks on kaitstud töö hea lahendus.
Jah, avatud tööturul vaatab tööandja esimese asjana, et tulud ja kulud oleksid tasakaalus, ning tahab, et iga töötaja teeniks firmale tulu. Eesmärk on teenida kasumit ja töötajatelt oodatakse iseseisvust. Erivajadusega inimesi võetakse tööle küll, kui nad on saanud väljaõppe ja käivad regulaarselt tööl. Aga kui inimese tervislik seisund on selline, et ta on iga nädala-paari tagant mitu päeva kadunud, ei suuda enamik tööandjaid sellega leppida. Teine asi on inimese toevajadus tööd tehes. Kui töötajale peab iga asja eraldi ütlema, kui ta ei oska või ei julge probleemi korral tulla nõu küsima, kui kogu aur lähebki tema töös hoidmisele, ei ole sellel tööl mõtet. Samas on vajalik olemise ja kuhugi kuulumise tunnet kõigile vaja.Kaitstud töö on segu sotsiaalasutusest ja ettevõttest. Me küll ei teeni kasumit, eriti sellise rahastusmudeli puhul nagu praegu, aga ka meie ei saa teha heategevust. Lõppkokkuvõttes tahavad nii juhendaja kui klient saada töötasu, mis saab tulla ainult teenuse rahastusest ja toodangu müügist.Tulebki aru saada, kuhu see piir tõmmata: kas inimene sobib kaitstud töö teenusele või on pigem päevakeskuse klient.
Ehk võiksid noored, kes avatud tööturule ei sobi, olla pikemalt kutseõppesüsteemis.
Õppida on kindlasti parem variant kui koju jääda. Samas on oht, et nad harjuvadki õppimisega ära. Õppida tundub turvaline, tööleminek hirmutab. Pigem näen, et kaitstud töö võiks olla vaheetapp ka neile, kes ei julge kohe tööle minna. See aitaks neil hirmust üle saada ning tekitada tööharjumuse ja teadmise, et terve suvi ei olegi vaba ja ka halva tujuga tuleb tööle minna. Erivajadusega inimesele tundub iga muutus hirmutav. Mida sujuvam on üleminek, seda parem.
Sotsiaalkindlustusameti erihoolekande ja rehabilitatsiooni talituse projektijuht Helle Villem: „Liigume teenuste liitmise suunas“
Kui palju inimesi on pikaajalise kaitstud töö teenusel?
Märtsi esimeses pooles sõlmisime hankelepingu 26 asutusega, kes pikaajalise kaitstud töö teenust sel aastal pakuvad. Eelmisel aastal oli pikaajalise kaitstud töö teenuskohti 700, sel aastal 600. Teenuskohtade arvu vähenemise tõttu lõpetati ka osale inimestele teenuse osutamine. Tööoskusi kujundatakse ja arendatakse ka teiste erihoolekandeteenuste raames.
Mis erinevus kõigil neil teenustel on?
Töötamise toetamise teenuse peamine eesmärk on toetada psüühilise erivajadusega inimest avatud tööturule jõudmisel ja seal püsima jäämisel. Pikaajalise kaitstud töö teenuse puhul toetatakse samuti avatud tööturule jõudmisel, aga olulisem on inimesele jõukohase töö pakkumine ja järjepidev juhendamine. Nõutav on üks juhendaja seitsme teenusekasutaja kohta.
Erihoolekande teenused, mille osutamisel oodatakse teenuseosutajalt inimese tööalaste oskuste arendamist, on igapäevaelu toetamise, kogukonnas elamise ja ööpäevaringse erihoolduse teenus. Nende teenuste raames peab teenuse osutaja pakkuma inimesele jõukohaseid töiseid tegevusi, toetama teda oskuste arendamisel või töö leidmisel.
Kaitstud töö on olnud paljude inimeste jaoks võimalus osaleda jõukohastes töötegevustes toetatud keskkonnas, kus paindlikult arvestatakse nende erivajadustega ning suurema juhendamisvajadusega. Hanke tingimustes oleme soovinud inimesele töötasu maksmist miinimumtunnitasu määras. Paraku on kaitstud töö teenusel olevate inimeste töösuutlikkus oluliselt madalam, kui avatud tööturg nõuab, ja suurem osa ei teeni oma tööga miinimumtunnitasu välja, mistõttu teenuseosutajad maksavad teenuse kasutajatele töötasu osaliselt teenuse eest makstavast rahast.
Oleme teenuseosutajatelt saanud head tagasisidet teenuse mõjust teenuse kasutajatele. Töö omamine parandab inimese enesehinnangut ja iseseisvat toimetulekut (parem majanduslik toimetulek, sotsiaalsete oskuste areng, kuuluvus kollektiivi ja vajadus kodust välja tulla), väga oluline on ka ühiskonda oma tööga panustada. Kaitstud töö teenust on osutatud ESF-i projekti rahast 2016. aastast alates, praegu on teada, et teenus jätkub ESF-i rahastusel kuni 2023. aasta lõpuni.
Miks seda tulemuslikuks osutunud teenust ei võiks edaspidi riigieelarvest rahastada?
Praegu on meil psüühilise erivajadusega inimeste sihtrühmale ESF-ist rahastatud pikaajalise kaitstud töö teenus ja riigi eelarvest rahastatud töötamise toetamise teenus, mõlema teenuse sihtrühm on osaliselt sarnane. Liigume selles suunas, et kahe teenuse parimaid omadusi arvesse võttes jääks alles üks riigieelarveline teenus.
Ka teiste erihoolekandeteenuste sees abistatakse inimest jõukohase töö leidmisel. Kui erivajadusega noor alustab iseseisvat elu ja talle määratakse erihoolekande teenus, saab ta endale ka juhendaja, kes toetab teda nii igapäevaeluga toimetulekul kui ka töö leidmisel. Samuti on võimalik saada töö leidmisel abi töötukassast. Jõukohast osalise ajaga lihtsat tööd leida on erivajadustega inimestel avatud tööturul siiski keeruline.
Mis oleks teie hinnangul praeguses olukorras parim lahendus?
Erivajadusega inimese töölevõtmine on tööandjale sageli väljakutse ja nõuab tema pikaaegset juhendamist, seetõttu on tööandjal lihtsam otsida töötaja, kes nii palju juhendamist ei vaja. Siiski on oluline võimaldada töötada neil vähenenud töövõimega inimestel, kel on selleks motivatsioon, tööoskused ning võime õppida. Seetõttu on kindlasti vaja pikaajalise kaitstud töö sarnast teenust, mis pakub inimesele töötamise võimalust turvalises töökeskkonnas. Koostöös sotsiaalministeeriumiga otsime praegu parimat lahendust, et pikaajalisemat töötuge vajavatel inimestele oleks ka tulevikus võimalik töötada.
Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Kristel Tõnisson: „Eesmärk on jõuda projektipõhiselt rahastamiselt tegevuste stabiilsema korralduseni“
Astangu keskuses tehtud mõju-uuringute järgi on pikaajalise kaitstud töö teenus end õigustanud. Miks see kaob ja mis asemele tuleb?
Pikaajalise kaitstud töö teenust on rahastanud Euroopa Liit. Tegemist on projektipõhise tegevusega, mille eesmärk on olnud arendada pikaajalise kaitstud töö keskusi, et pakkuda võimalust tööelus osaleda neil vähenenud töövõimega inimestel, kes ei ole suutelised töötama avatud tööturul.
Praegused tegevused ja tööturu- ja hoolekandevaldkonna pakutav abi vajavad ülevaatamist ning katsetamise käigus kogutud andmed analüüsi. Selgitame välja, kuidas klientide töötamise toetamine eri sihtrühmade lõikes võiks olla tulevikus korraldatud, ja seda ka juba olemasolevas erihoolekande süsteemis. Protsess on arengujärgus, kuid sisuline eesmärk on dubleerivaid teenuseid vähendada ning liikuda projektipõhiselt rahastamiselt tegevuste stabiilsema korralduseni, arvestades juba olemasolevaid pakutavaid teenuseid.
Pikaajalise kaitstud töö katseprojekti eesmärk ei olnud see, et projekti rahastuse lõppedes peab keegi teine projektipõhiselt jätkama tegevuste rahastamist. See ei oleks jätkusuutlik rahastamissüsteem neile tegevustele, mida planeeritakse pikaajaliselt jätkata, sellega me stabiilsust ei loo. Koostöös eri osapooltega arutatakse läbi senine piloteerimise kogemus ja vaadatakse üle alternatiivid teenusekorralduses, täpsemalt, milliste teenuste abil toetatakse tööelus osalemist. Seejärel on vaja ette valmistada muudatused õigusruumis ning leppida kokku rahastusallikad.
Kas teenuse kadumisel suureneb teiste teenuste rahastus, mis praegu ei ole väidetavalt piisav, et toetada inimesi tööturule jõudmisel. Milliseid lahendusi ja võimalusi riik vähenenud töövõimega noortele nii ameti õppimisel kui ka töö leidmisel pakub? Kas on oodata mingeid muutusi praegusega võrreldes?
Intellektipuude ja psüühilise erivajadusega inimeste töövõimalused on viimastel aastatel kasvanud ning lisandub tööandjaid, kellel on nende värbamisel positiivne kogemus. Ka pikaajalise kaitstud töö teenuse raames ei töötata ainult töökeskuse sees, vaid kogukonnas või ka avatud tööturu tööandja juures. Oleme tegutsenud järjepidevalt selle nimel, et parandada ühiskonna teadlikkust psüühilistest erivajadustest.
Psüühilise erivajadusega noored võivad vajada suuremal või väiksemal määral juhendamist ning psühhosotsiaalset tuge, oluline on välja selgitada inimese töösuutlikkus ning motivatsioon ja valmisolek. Abi sobiva töö leidmisel leiab nii sotsiaalhoolekande kui ka töötukassa süsteemist. Erivajadustega noortel on võimalik õppida kutsekoolides, hea näitena saab välja tuua Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse ning Räpina Aianduskooli Maarja küla õpperühma, kuhu pääsevad õppima aiandushuvilised, kes on lõpetanud põhikooli toimetulekukooli õppekava järgi.
Täiskasvanud psüühikahäirega, aga normintellektiga lapse emana leian, et ametnikud ikka ei saa päriselt aru mis tähendab erivajadusega noore tööturul hoidmine pere jaoks. Praegune süsteem pole jätkusuutlik, töötukassa ka toimetab kaootiliselt, abi suurt neist juhtumikorraldajatest pole. Kaitstud töö on tore aga sissetulek on väga minimaalne ning kogu aeg on hirm , et asi lõpeb. Autistlikule inimesele tekitab see ärevust juurde. Nii kui ta on alles kohanenud ja kohaneb mitu aastat, tuleb minna ära… Kui pere enam ei jsksa toetada, ei jaksa ka noor enam tööl käia…
Töötukassa teeb oma parima, töö otsimine ja ametikoha hoidmine on iga tööd teha sooviva inimese enese teha. Kui perre on sündinud erivajadusega laps, on kõik enam vähem põhikooli lõpuni korras, miskit tehakse ja miskit toetatakse, edasi on lähedaste oma asi, keerulistest juhtumitest, paraku ka keskmise raskusastmega juhtumistest asja ei saagi.
Teisalt – kui ise olete tööandja, keda tööle soovite?
Miks peaks värbama klienti, keda pidevalt potitada ja plutiplutidada vaja on?
Keegi kusagil võiks luua sotsiaalseid töökohti, et eriavajdusega inimesed end väärtustatuna tunneks, aga raha ei kasva puu otsas ja tö mängimine ei too kellelegi kasu – sinna koer maetud ongi.