Neljas kiri Olev Aidale

Kirjad Olev Aidale

Korra kuus ilmuvas rubriigis saadavad 2021. aasta kooliks valitud Uulu põhikooli õpetajad kirju oma virtuaalsele kolleegile Olev Aidale, kes liitus kollektiiviga koroonaajastu algul, kui emotsioonid lõid kõigil üle pea. Kui õpetajad otsivad kohta, kus ennast välja elada, oma tundeid ja mõtteid jagada, võivad nad igal ajal kirjutada olev.ait@uulu.edu.ee.

Tere, Olev

Mul on hea meel sulle kirjutada! Kui viimati kirjutasin, olid mul emotsioonid üle pea kasvanud ning kindel pind jalge alt tundus kadunud olevat, sest pandeemia pani mind huvijuhina proovile. Kuidas sa midagi teed, ilma et saaksid teada, millest noored koduseinte vahel puudust tunnevad või millised tegevused neile just praegu kõige rohkem huvi pakuvad! Kas mu tööl on üldse mõtet ja kas minu ametikoht on tekkinud olukorras vajalik? Kui see hullus kord lõppes, siis olin tänulik, et mind polnud keegi tormisele merele üksi jätnud ja mind väärtustati just sellisena, nagu ma olen.  

Sa ju tead minu lugu. Kirjutasin eelmine kord, et kuigi ma olen ise meie kooli vilistlane, vandusin ma varem kõige nimel, mis mulle kallis, et ma mitte kunagi oma lapsi siia kooli õppima ei pane. Ja seda, et ma ühel päeval siin ise huvijuhina töötan, poleks ma iial ette kujutada osanud! Nüüd olen ma aga siin. Minu üks poeg on meie kooli lõpetanud ja teine on lõpetamas. Minu kohta kehtib kuldne lause: ära iial ütle iial. Töötan siin kolmandat õppeaastat huvijuhina ja olen õppinud oma laste õpetajaid tundma hoopis teise nurga alt. Ma näen, kui pühendunult ja hingega nad oma tööd teevad. Mul on au olla osa sellest masinavärgist, kus kõik ei käi küll alati õlitatult, aga kus probleemide üle ei vinguta, vaid otsitakse üheskoos lahendusi. Olen uhke, õnnelik ja tänulik, et töötan aasta koolis 2021. Iga kord, kui näen „Terevisioonis“ konkursi reklaami, mille videoklippides on meie õpetajad ja õpilased, tekib hinge ääretult suur tänutunne. Meie pisikest maakooli teavad nüüd nii paljud!

Olev, mul on sulle küsimus, mis on mind painanud pikemat aega: ütle ausalt, kas su perekonna nimi Ait ette käib v-täht ehk su perekonnanimi on hoopis Vait? See viitab tõsiasjale, et sulle meeldib vaikus üle kõige ja liigutamine ei ole sulle ka just meeltmööda. Kui see nii on, siis peame ikka mõnel terviserajal kokku saama, et jalutada ja asja täpsemalt omavahel arutada.

Võistlus iseendaga

Nagu me kõik teame, on kehaline aktiivsus ja värskes õhus viibimine üks vaimse tervise alustalasid. Meie kooli õpilaste ning töötajate vaimne ning füüsiline tervis on meie kõigi jaoks ülioluline. Rõõmus ja tervisest pakatav õpetaja on võrdeline rõõmsa õpilasega ning vastupidi. Seetõttu ühinesime ka „Liikuma kutsuvate koolide“ võrgustikuga. Jaanuaris 2021, kui õpilased taas koolist eemal viibisid, kleepisime paika kooli siseliikumisraja, mille me eelnenud aastal kogu kooliperega „Karulaane jenkat“ tantsides võitnud olime. Seejärel võtsime meeskonna kokku ja asusime sihipäraselt tegutsema. Analüüsisime hetkeolukorda, osalesime veebiseminaridel, et inspiratsiooni ammutada, ja võtsime kogu kooliperega osa mitmesugustest väljakutsetest. Nii sai ka alguse meie koolitöötajate väljakutse „Võistlus iseendaga“, kus iga päev tuli liikuda endale meelepärasel viisil ning ajal. 

Selle õppeaasta algusest on meie üldtööplaani osa ka „Liikuma kutsuva kooli“ programmis seatud eesmärgid. Nii on poole lihtsam ajada näpuga järge, kus maal oleme ja mis veel tegemist vajab. Süsteemsus on selliste asjade puhul hädavajalik ja mul on hea meel, et meie koolis on olemas kindel struktuur ja süsteem. Selle eest peab tänama meie imelist direktorit, kes sellise süsteemi meie kooli arenguvajadusi silmas pidades enda ametiaja algusest loonud on. Näiteks saan südamerahuga öelda, et Uulu Põhikoolis tegutseb 24 mängujuhti, kes on saanud Liikumislabori mängujuhtide koolituse ja nüüd agaralt meie iganädalast esmaspäevast õuevahetundi juhendavad ning aeg-ajalt õpetajatele tunnis liikumispause meelde tuletavad või neid ise läbi viivad. Meie kooliesine plats on täienenud ninja-raja ja slackline’iga. Poiste tehnoloogiaõpetaja on koos poistega valmistanud koridori täpsusviske lauad ja puidust trips-traps-trulli. Igal kolmapäeval saame kooli aulas vahetundidel kokku, et pidada maha energiast pakatavad tantsuvahetunnid Just Dance’i abiga. 

„Liikuma kutsuva kooli“ programmis oleme palju kordi pidanud mugavustsoonist välja astuma ning otsima uusi põnevaid ning nutikaid lahendusi. Eelmisel aastal võtsime esmakordselt osa rahvusvahelisest õuesõppepäevast. Kui esialgu olin palunud õpetajaid, et nad teeksid kasvõi ühe tunni ühe klassiga õues, siis pärast esimest õuesõppepäeva õppisid kõik klassid enamiku päevast õues. 

Lõiming õues

Selle aasta rahvusvahelisel õuesõppepäeval ei olnud ilmataat meiega lahke. Hommikul ma hästi oma nägu näidata ei julgenud, sest vihma sadas ja õues oli külm. Olin enam kui valmis küsimusteks, kas sellise ilmaga on ikka kohustuslik õue minna, kas me ei saaks seda edasi lükata jne. Aga võta näpust! Astusin koolimaja uksest sisse ja osa õpilasi valmistus juba õue minema. Õpetajate toas käisid veel viimased ettevalmistused ja otsiti kirjutamisaluseid, et õpilastel mugav kirjutada oleks. Mitte ühegi hingelise käest ei kuulnud neid minu oma peas hommikul juba vastuseid otsivaid küsimusi. Taas kord oli tunda üks kõigi ja kõik ühe eest tunnet, ja oi kui südantsoojendav ja uhke tunne see jälle oli! 

Ja veel üks saladus. Nimelt oli sel aastal rahvusvaheline õuesõppepäev paika pandud puhtalt ainult juhtkonna initsiatiivil ja keerukust lisas see, et tundi tuli planeerida koos mõne kolleegiga, et edeneks meeskonna koostöö ning ainete lõiming. Meie direktor Egle Rumberg ja õppejuht Gerli Jürima viisid üheskoos läbi matemaatika- ja ajalootunni, milles said õpilased teadmisi Uulu mõisa ajaloost. Nad lahendasid võrrandi, mille vastuseks oli raudparuni lapselapse Peter Stael von Holsteini pikkus, ja leidsid sõnarägastikust üles üheksa mõisas töötanud inimest. Viimases ülesandes oli kõigil vaja mõisapargi puudest moodustada trapets ja arvutada selle ümbermõõt ja pindala. Õpetaja Evelin Tamm tegi 3. klassiga tunni inimeseõpetusest, mille teema oli toit ja liikumine. Õpilased tegid loodusest leiduvatest materjalidest tervisliku toidu taldriku ning tutvustasid kaasõpilastele, mis nende taldrikul on. Iga rühm leidis ka kõige meeldivama liikumisviisi. Klassi kokkuvõttes võitsid jalgrattasõit ja jooksmine. Saadan sellest tunnist pilte ka. Meie kooli kõik õpetajad viisid läbi vähemalt ühe õuetunni, õpiti pargis, metsas ja kooliõues. Ja taas kord tundsin uhkust meie õpetajate võimekuse üle! Kas sa oled juba sellest aru saanud, et meie koolis on imeline kollektiiv?

Paar päeva enne õuesõppepäeva olime õppejuhiga kindlad, et osalevad ka teised liikuma kutsuvad koolid. Selgus, et nii see ikkagi ei ole: võrgustiku koolid teevad sel aastal suisa terve nädala õuesõpet, aga seda hoopis maikuus. Kirjutasin siis salaja enne vaheajale minekut juhtkonna protokolli rõõmusõnumi, et varsti tuleb õuesõppenädal. Natuke on meil kõigil aega hinge tõmmata ja seda siis taas tuhinaga täitma hakata, sest see kõik on ju põnev ja väljakutsed panevad meid proovile. Analüüsides hiljem, kuidas ja mida tehti, on võimalik järgmisel korral olla kasvõi ühe sammu võrra targem ning kogenum. Nii et hoia mulle pöialt, Olev, et meie õuesõppenädal hästi ja koostöiselt õnnestuks. 

Kallis Olev, kas suutsin nüüd sind piisavalt motiveerida võtma ka enda päevaplaani jalutuskäigud linnulaulu saatel? Kuidas siis jääb, kas tuled minuga saabunud ilusate ilmade puhul jalutuskäigule, et saaksime kasuliku ühendada meeldivaga? Mulle meeldib inimestega näost näkku suhelda ja oleksin meeleldi nõus tegema sulle imelise tutvustustuuri veel viimaseid nädalaid aasta koolist ning selle looduskaunist ümbrusest.  

Seniks aga soovin sulle jõudu ja jaksu ning jätkuvalt kannatlikku meelt meie ülevoolavate emotsioonide vastuvõtmisel ning tagasisidestamisel. Oleme tänulikud, et sa meil olemas oled!

Jään su kutset ootama!

Ester Kose

Uulu Põhikooli huvijuht