Õpetaja Lauri innustab ja õpetab
8. oktoobril leiab aset kümnes aasta õpetaja gala.
Kuidas on läinud varasematel laureaatidel?
Tallinna Kristiine Gümnaasiumi tehnoloogia- ja tööõpetuse õpetaja Lauri Vilibert pälvis 2017. aastal aasta põhikooli aineõpetaja tiitli. Õpetajatöö kõrvalt juhendab ta agaralt robootikaringi.
Mille eest tiitli pälvisid?
Minu põhiliseks teeneks loeti tehnoloogiakeskuse loomist ja robootikavõistlustel osalemist. Keskus asub tööõpetuse klassi kõrval ja on loodud mitmesuguste projektide abil. Seal on mitu põlvkonda Lego roboteid, 3D-printerid jpm. Algul olid mõned robotid ja mina olin ainus juhendaja, nüüd on veel kolm õpetajat, kes juhendavad algklassiõpilasi. Mina juhendan alates 5. klassist.
Kes huviringis käivad?
Meie kooli õpilased, mitukümmend noort. Kui viis aastat tagasi oli huviring 5.–9. klassini, siis nüüd alates teisest klassist. Õpilased osalevad seal pärast koolipäeva lõppu, nende seas on väga tõsise huviga noori, kes jäävad minust õhtul veel koolimajja toimetama.
Millega seal ringis põhiliselt tegelete?
On nii inseneeriat kui programmeerimist. Osaleme Lego robotitega võistlussarjas FIRST LEGO League, kus on igal aastal erinev ülesanne. Võistlusväljak on kolm meetrit pikk, poolteist meetrit lai. Ülesandeid on 15–20: midagi tuleb keerata, midagi tõsta, midagi ära tuua, midagi kohale viia … Tuleb valmistada robot, kes suudaks mööda platsi ringi liikuda ja saaks kõigi nende asjadega hakkama. Igal aastal osaleb sarjas umbes 25 000 võistkonda üle maailma. Meie meeskond on olnud Eestis kolmel korral meister ja mõned korrad teine. Eestis on 140 meeskonda. Kui tänavu oli võimalik laualt koguda 690 punkti, siis meie meeskond sai 640 ja teiseks jäänud võistkond 350 punkti.
Mis on sind selles koolis tööl hoidnud?
Ma ei tea, kas sõna „lojaalne“ on just õige, aga olen inimene, kes ei hüppa lehelt lehele. Enne kooli tööle asumist töötasin üheksa aastat turunduse vallas. Esialgu olin koolis ainult pooleks aastaks – eelkäijat asendamas –, siis tulid kolm head põhjust jääda: juuni, juuli, august. Pärast seda jäingi. Kui olin aasta koolis olnud, sain aru, et see töö meeldib mulle. Tahan palju teha, uusi asju kasutusele võtta, aga aega jääb selleks kõigeks tihti väheks.
Õpilased suhtuvad käelisse tegevusse üldiselt hästi, erinevalt teistest õppeainetest. Kellele meeldib rohkem loominguline, kellele käeline tegevus, viimistlemine … Mõnele meeldib kõige rohkem programmeerimine. Tuleb tunnistada, et mõni kaheksanda klassi õpilane on programmeerimises minust targem. See kannustab pingutama.
Milline on su tulevikusoov, mõni plaan?
Nutindusest ei saa üle ega ümber, meie koolis võiks olla seadmete ja protsesside kaugjuhtimine: olgu selleks koduvalgustus, -saun või või võimalus heita pilk oma külmkappi – mida mul seal on ja mida ei ole. Ehk asjade internet, mida peaks üha rohkem haridusse kaasama. Põhikoolis tegime Erasmus+ projekti raames kauglabori. Türgist logisid õpilased interneti kaudu meile arvutisse – arvuti oli ühendatud veebikaameraga, mis näitas võistluslauale –, reaalajas programmeerisid robotit ning nägid, mis see robot võistluslaua peal teeb. Meie töö oli robot algasendisse tagasi tõsta.
Plaane ja tahtmist on palju. Alles sain hunniku jalakapuitu, millest saab tundides ilusaid asju valmistada. Ristiku põhikooli juures murdus puu maha, sain selle saekaatrisse viia, seal lõigati plankudeks. Nüüd peab kuivama ja kahe-kolme aasta pärast saavad need plangud ilusateks pruunideks lõikelaudadeks. Jalakas on üks tugevamaid puiduliike Eestis, sellest on tehtud tööriistu.
Tuleb mõelda ka sellele, kuidas kaasata tundides sõjapõgenikke.
Kuidas distantsõpe ja COVID sinu tööd mõjutasid?
Algus oli keerukas, sest õpilastel ei olnud kodus alati vajalikke tööriistu ja -vahendeid. Tuli mõelda välja lihtsaid, aga loomingulisi ülesandeid. Hea ülesanne oli püstitada ühest valgest A4 paberist ainult kleeplindi või liimi abil võimalikult kõrge torn, vähemalt 75 cm kõrge. Sellega saadi hakkama. Kõrgeim torn tuli 2 meetrit ja 40 sentimeetrit. Igaüks võib järele proovida. Selle tegi õpilane, kes tunneb huvi arhitektuuri vastu.
Teiseks koroona-aastaks olin paremini valmistunud. Kui õpilased kooli tulid, hakkasid kohe valmistama pakke, mis sai koju kaasa võtta ja kodus valmis teha: määrdenoad, lõikamisalused … Mida kodus teha ei saanud, tehti koolis ära. Kui klass läks distantsõppele, sai vajalikud asjad kaasa võtta ja õppetöö jätkus. Nii mõnigi komplekt on õpilastel veel kodus, juhuks kui COVID peaks jälle tulema.
Mis praegu teoksil?
Igapäevased tunnid ja STEM-projektid, kogemuste vahetamine eri riikides. Avardab silmaringi, kui näed, kuidas mujal virtuaalreaalsust ja liitreaalsust rakendatakse. Nüüd on ka tüdrukutel võimalik tööõpetuse tundides käia, vahetame pooleteiseks kuuks käsitöö ja kodunduse ning tööõpetuse rühmad. Tüdrukute ja poiste üks erinevus on, et tüdrukud kuulavad mu jutu rahulikult lõpuni ja hakkavad alles siis tööle. Poisid kipuvad pärast esimest lauset asju haarama. Tüdrukutele meeldib tööõpetus, sest väljundid on praktilised ja tunnis tehakse asju, mida saab hiljem kasutada, nagu lõikelauad, määrdenoad, maitseainetopsid, riiulid jne.
Töö- ja tehnoloogiaõpetuses on põhiline, et õpilane saaks koju minna ja rõõmsalt näidata: „Tegin selle!“ Tulemusest tunneb rõõmu ka lapsevanem. Valminud ese ei pea oleme filigraanne, ennekõike väärib tunnustust entusiasm. Käegakatsutav ja praktiline tulemus innustab pingutama.