Õppides tundma homset haridust
Sageli öeldakse, et kõik uus on ammu unustatud vana. Nõnda võiks ka hariduses väita, et haridusinnovatsioon pole muud kui vanade ideede taasavastamine. Kuid kas eilsete ideedega saab hariduses tõesti homseid muresid lahendada? Saamaks asjas selgust, pöördusin praeguste ja endiste haridusinnovatsiooni üliõpilaste poole ning uurisin, mis õigupoolest on haridusinnovatsioon ja kuidas seda õpitakse.
Mida tähendab haridusinnovatsioon teie jaoks?
Juhan Kolk (Kuressaare Nooruse Kooli kehalise kasvatuse õpetaja): Haridusinnovatsioon tundub kui midagi homset, millesse täna minna ei tahaks, sest see viib mugavustsoonist välja. Aga mina läksin ja mõtlen juba ülehomsele, mis on natuke hirmutav, ent ka motiveeriv ja huvitav. See on nagu kognitiivne dissonants, millest Anzori Barkalaja meile esimesel kursusel rääkis.
Kõue Heintalu (Tallinna Polütehnikumi õpetaja): Minu jaoks on haridusinnovatsioon samuti maailmaga kaasas ja ka maailma ees käimine, tuleviku peale mõtlemine.
Annika Haavisto-Visnapuu (Midrimaailma lasteaia juhatuse liige): Mina näen tänapäeva haridusinnovatsiooni pigem lihtsustamises, prioriseerimises ja inimese kui indiviidi väärtustamises.
Anne Mäe (Tallinna Teeninduskooli toitlustusvaldkonna juhtivõpetaja): Haridusinnovatsioon tähendab minu jaoks hariduse ja õppimise mõtestamist: miks ja kuidas me õpetame, kuidas õppimine mõjutab iga õppija arengut.
Kas haridusinnovatsioon võib olla ka hoopis millegi vana taasavastamine?
Liina-Grete Uibopuu (Lähte Ühisgümnaasiumi klassiõpetaja): Ma usun, et nii nagu kõigi asjadega maailmas, käivad ka hariduses teemad, olukorrad ja süsteemid ringiratast, kuid neile liidetakse midagi juurde. Nõnda on läinud näiteks kogukonnakoolidega.
J. K.: Samamoodi on sellega, kuidas viimastel aastatel õpetavad vanemad olude sunnil tihti lapsi kodus, abiks õpetaja ekraanil – kunagi õpetati ka lapsi kodudes, sest kooli oli võimalik minna vähestel.
A. H.-V.: Ka koolide hindamissüsteemid või nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtted ei ole uued, nende juured on ikkagi filosoofia suundades.
K. H.: Jah, tänu vanale oleme praegu siin, aga tähtis on tajuda, millal hakkab see vana tooma rohkem kahju kui kasu, ning õigel ajal sellest lahti lasta. Uuendajana ei pea alati välja mõtlema midagi uut, vaid võib proovida nüüdisajastada vana.
Millist innovatsiooni võiks Eesti haridus tervikuna vajada? Mis on juba uuenduslik ja hästi?
K. H.: Üks suuri muresid on kvalifitseeritud õpetajate puudus. Isegi kui lähimate aastate jooksul lõpetavad kõik õpetajakoolituse tudengid nominaalajaga ning asuvad kohe tööle, ei säästa see meid õpetajate nappuse kriisist. Selle lahendamiseks on innovatsiooni vaja.
A. H.-V.: Mulle tundub, et meil on vaja veelgi inimkesksemat lähenemist nii õpetamises kui ka koolikeskkonnas üldisemalt, mis arvestaks senisest enam õpilaste ja õpetajate arengu eeldusi, vajadusi ja eesmärke. Me räägime sellest palju, kuid tulemusi on vähe. Ikka näeme õpilasi ja õpetajaid, kelle vaimne tervis on halb, sest nappinud on toetust ja nende individuaalsusega arvestamist.
A. M: Õpetaja on õpilaste õppimise suurim mõjutaja. Eesti haridus vajab eelkõige muutust õpetajate hoiakutes. Õpetajad peavad mõistma, kuidas toimub tõhus õppimine, kuidas motiveerida õpilasi õppima. Lisaks peaksime saama aru, et oleme jõudnud infoülekülluse ajastusse. Meetodid, mida kasutati eelmisel sajandil, enam lihtsalt ei toimi.
Mis on juba hästi? Hästi on see, et Tartu Ülikoolis on selline õppekava, mis püüab haridusinnovatsiooni viia nii koolijuhtide kui ka õpetajateni. Eestis on koole ja lasteaedu, kus rakendatakse häid praktikaid, et nende juures saab õppimas käia, mis toimib ja kuidas. Ka Tallinna Ülikool teeb kooliarenduse programmi „Tulevikukool“, kus koolimeeskonnad arendavad uusi metoodikaid.
Kui palju on haridusvaldkonnas põhitõdesid, mis kunagi ei muutu? Kas alati on vaja midagi uuendada?
A. H.-V.: Arvan, et põhiväärtused võiksid hariduses jääda samaks, sellest lähtudes on lihtsam uuendusi või muudatusi kavandada.
J. K.: Liigne agarus on hariduses ogarus. Ja tark ei torma, ent oskab õigel hetkel õige asja nimel väga kiire olla. Alati ei pea uuendama, vaid mõtlema, kuidas saaks midagi õpetades teha teisiti, lihtsamalt või õpilasele sobivamalt. Nii võib näiteks eksperimenteerida ning juhendada paralleelklassidele üht ja sama asja erinevalt.
Mis ajendas teid haridusinnovatsiooni õppima?
A. M.: Kuulasin 2018. aasta jaanuaris ettekannet, kus räägiti muutunud õpikäsitusest, mis justkui olnuks meie haridussüsteemis juba levinud. Mind hakkas kummitama mõte, mis see muutunud õpikäsitus siis on. Töötan kutsekoolis ja oleme oma õppekava ning õppetöö korraldust püüdnud järjest nüüdisaegsemaks muuta, aga tekkis küsimus, kas see, mida teeme, on õige. Kandideerisime siis kolleegiga koos haridusinnovatsiooni õppekavale ja saime sisse!
J. K.: Kuna mu töö on õpetada koolis ujumist ehk elutähtsat oskust, siis hakkasin mõtlema, kuidas saaksin muuta oma tööd lihtsamaks. Näiteks kuidas näidata õpilastele horisontaalasendeid, kui juhendajana seisad basseiniäärel vertikaalselt? Uued õpetamisviisid ja haridusinnovatsioon käivad siin kokku.
A. H.-V.: Mina soovisin endas välja arendada haridusasutuse coach’i pädevusi ja eriti nägin vajadust toetada alustavaid õpetajaid. Seega soovisin uurida, kuidas aitab coaching kui tõenduspõhine meetod õpetajaid nende esimestel tööaastatel. Kui viie esimese tööaasta jooksul lahkuvad koolist pooled õpetajad, tuleb leida lahendus, kuidas toetada kooli jäävaid õpetajaid parimal moel. Me räägime õpetajate puudusest, kuid siin ongi lahendus: ei ole vaja koolitada veelgi rohkem õpetajaid, vaid tuleb teha kõik võimalik, et luua alustavatele õpetajatele parimad tingimused sisseelamiseks.
Mida olete oma õpingutest kaasa võtnud ja töös rakendanud? Millist kasu on teie töökoht, õpilased, kolleegid või üldse haridus saanud teie õpingutest?
J. K.: On palju praktikaid, mida koolis, kus töötan, ei ole varem julgetud katsetada, aga minu „innoveerimisel“ on suure hariduslaeva kurssi kraadi haaval muudetud. Suures koolis ei saa suunda järsku muuta, aga pika aja jooksul on see võimalik.
A. M.: Oleme oma koolis muutnud õppetöö korraldust selliselt, et õpilastel oleks rohkem võimalusi suhelda, loovalt ülesandeid lahendada. Kasutame koostöist õpetamist, kus 40–50 õpilasega tunnis on korraga kolm-neli õpetajat. Esialgu oli see õpetajatele väga raske. Õppesisu pidi teistmoodi lahti mõtestama, kolleegidega koostööd tegema nii tundide ettevalmistamisel, tunni andmisel, hindamisel kui ka õpilaste töö tagasisidestamisel. Võtmeküsimus on ka oma töö eesmärgistamine: miks me midagi teeme? Kuhu tahame välja jõuda? Kui jõudsime kuhugi, siis tuleb aru saada, kas jõudsime sinna, kuhu tahtsime jõuda. Küsime õpingute ajal õpilastelt pidevalt tagasisidet oma õppimise kohta, et aru saada, mis on toiminud ja mis mitte.
K. H.: Ma tunnen, et olen saanud juurde enesekindlust ja parema üldpildi haridusest. Võtan endaga tööle ja ka eraellu kaasa kire haridusvaldkonna arengu vastu.
L.-G. U.: Usun, et olen igast ainest endale midagi juurde saanud. Isegi kui ma pole seda otseselt rakendanud, olen teadmise siiski salvestanud. Usun, et kõiki teadmisi ei peagi rakendama, vähemalt mitte kohe.
A. H.-V.: Oleme eri õppeainete raames kutsunud ellu projekte ja midagi päriselt ära teinud. Näiteks algatasime distantsõppe perioodil oma grupikaaslastega projekti „Eesti coach’id toetavad sadat õpetajat koolivaheajani“, kus osales 80 õpetajat ja 70 coach’i. Ühes aines tegime alustavate õpetajate jaoks veel digitaalse mentori prototüübi, mis tahab muidugi arendamist.
Kuidas olete õpingute käigus ise arenenud? Kas õpitud oskusi saab rakendada ka muudes valdkondades kui hariduses?
L.-G. U.: Ma olen palju muutunud. Väärtustan ennast õpetajana varasemast palju rohkem. Tahan olla see kõneisik, kes räägib õpetajaametist säravate silmadega, olles särtsu täis. Usun, et muutused on meie enda kätes ning me ise ka takistame neid kõige rohkem.
K. H: Ma olen kursusel üks noorimaid ja kõige vähemate kogemustega tudeng, sest tulin õppima otse pärast bakalaureusekraadi omandamist. Tunnen, et sellepärast pingutangi palju ja arenen tohutult. Erialal õpivad juba haridusjuhid ja oma ala spetsialistid, neilt saab tohutult õppida ning samal ajal oma suhtlusvõrgustikku laiendada.
A. M: Õpingud andsid mulle arusaamist, mida tunneb õppija ja mis teda motiveerib. Ma arvan, et tegevõpetajad peaksid olema sagedamini õppija rollis, siis saavad nad õpilastest ka paremini aru.
Mida peab teadma inimene, kes kaalub haridusinnovatsiooni õppima tulla?
A. M.: Ole valmis, et tuleb palju teha koostööd kursusekaaslastega. See ei ole alati lihtne, sest igaüks panustab nii, nagu oskab või tahab.
J. K.: See eriala on üllatusi täis. Kui küsimusi on rohkem kui vastuseid, on olukord korraga hirmutav ja huvitav. Tänu sellele kognitiivsele dissonantsile saab hariduslik koostöö hoopis uue tähenduse.
A. H.-V.: Mulle tundub, et parima tulemuseni jõuab õpingute käigus, teades, mis on sinu „miks?“. Näiteks kui oled avastanud hariduses või ühiskonnas mõne probleemi, millele on vaja lahendust. Isegi kui sul lahendust veel ei ole, on õppekava, õppejõud ja kursusekaaslased suureks toeks selle leidmisel. Õpingute jooksul on võimalik leida mõttekaaslasi ja algatada ka nii mõndagi head. Teisalt, kui sul on mõne probleemi lahendamiseks juba mõtteid, saad õpingute jooksul astuda suure sammu lahenduse elluviimise suunas. Selline lähenemine õpingutele motiveerib, annab väärtust nii õppijale endale kui ka hariduselule.
Õppekavast huvitatutele toimub 25. mail infotund, 2. ja 3. juunil on võimalik kuulata haridusinnovatsiooni magistritööde kaitsmisi.
Kolleegid!
Noored õpetajad suudavad vaid SÕNADEGA MÄNGIDA … Läbi aegade on tõelise kooli ülesanne ARUKA-MÕTLEVA inimese arendamine ja see toimub ajastust sõltumata sarnaste psüühiliste protsesside käivitamisega õpilase vanust arvestades …
Ainult MÕTLEMISVÕIMELINE inimene tuleb ISE toime erinevates oludes. Vt lähemalt “Mõtlemine on huvitav”(2003) ja äsja ilmunud essee “Kui kadumas on mõtlev inimene”. Kasutagem aega arukalt (nn innovatsioon on arendamisel vaid sõnakõlks)!