President Karis: Eesti ei saa lubada ühegi õpetaja kaotamist
President Alar Karis rõhutas Eesti Haridustöötajate Liidu konverentsil „Õpetaja kriiside keerises“ oma tervituskõnes, et õpetajate puudus on suurim probleem, millega tuleb tegeleda. Samuti tõi riigipea esile, et abi vaimse tervise toetamisel peab jõudma nii noorte kui ka õpetajate endini.
Riigipea sõnul tuleb õpetajate puudusega tegeleda valdkonniti, et füüsikat, keemiat ja eesti keelt annaksid koolis ikka need, kes tunnevad nii valdkonda kui ka õpetamise kunsti. Riigipea tõi esile, et sellega tuleb tegeleda ka geograafiliselt, et sarnased võimalused oleksid Tartu ja Tallinna linnakoolide ning Värska ja Iisaku maakoolide õpilastel.
„Õpetaja amet on üks olulisemaid elukutseid, sest nii saab kõige paremini maailma muuta,“ ütles president Karis ja lisas, et õpetajad saavad õpilastele olla inspireerivad eeskujud ning teistele õpetajatele toetavad kolleegid. Sellele lisaks on riigipea sõnul tarvis, et ülikoolides saaksid tulevased õpetajad hea ettevalmistuse ning kogu ühiskond mõistaks ja tunnustaks õpetajate tööd.
Riigipea sõnul sünnib kriisides kahte sorti lahendusi: ühed aitavad kustutada kõige ägedama tulekahju, teised ehitavad tuleviku vundamenti. „Kriisidel on omadus tuua teravalt esile senise süsteemi nõrkused ja käivitada uute lahenduste otsing,“ ütles president Karis. Koroonaviiruse tõttu rakendatud distantsõpe on tema sõnul selle ilmekas näide. „Samuti on meil väärt kogemus keelekümblusega, mille laialdane rakendamine osutub vajalikuks nüüd Ukraina peresid abistades,“ lisas riigipea.
President Karis peatus oma sõnavõtus vaimse tervise olulisusel. „Olude sunnil peabki õpetaja tihti tegema psühholoogi tööd, kui koolis vastav spetsialist puudub või on üle koormatud,“ tõdes riigipea ja märkis, et noorte vaimse heaolu koormat ei saa täies mahus panna õpetaja õlgadele ning vajalik abi peab jõudma ka õpetajate endini. „Siingi on olulised vastastikune toetamine ja hoolimine, milles on oma osa kooli juhtkonnal, omavalitsustel, lapsevanematel ja riigil. Me ei saa endale lubada ühegi õpetaja kaotamist.“
„Tulevikku suunatud vaade ja selle põhjal tehtud targad otsused on teinud Eestist arenenud riigi ja meie haridusest eeskuju kogu maailmale,“ kõneles riigipea. „Kriiside keerises võib silmapiir kergest silmist kaduda, kuid meie kõige suurem tarkus saab olla jääda igas olukorras õppimis- ja kohanemisvõimeliseks. Säilitagem seda endis ja arendagem meie noortes.“
Loe tervituskõne kogu teksti siit.
Õige, härra President,
aga kes läheks Eestis nende PÕHJUSTE JUURDE. Teadlasena teate kindlasti, et vadistamine teatud TEEMA ümber, ei vii edasi… Alustagem PÕHJUSTE kõrvaldamisest (aga need on ju teada!)! Ka EHTL pole oma võimalusi ära kasutanud … Kuid põhiline – toogem PEDAGOOGIKA Eestisse tagasi!
“Eesti ei saa lubada ühegi õpetaja kaotamist”
Lähiajalugu näitab kahjuks midagi muud. Rahvaülikooli koolitajad, kes keeldusid eksperimentaalvaktsiinist, kaotasid töö klassiruumis. Mina tegin oma tööd suure hoolivuse ja armastusega. Ometi tähendas minu tervisealane otsus saapajälge tagumikul. Eesti sai igati lubada minu kaotamist.
Erandina “vaktsineeritud” presidendist ei ole mina haige olnud. Vaimuhaigeks teeb ainult valelike tekstide lugemine. Lõpetage otsekohe valetamine, härra president!
Olen valmis õpetama olukorras, kus minu tervisealased otsustused on minu, ja olukorras, kus puudub apartheidirežiim. Apartheitšikutega ma koostööd teha ei soovi.
Minu keelelised oskused (mida suudan kiiresti tõestada):
1. https://www.akad.ee/2022/03/25/3322/
2. http://www.ekl.ee/tolkijad/sundmused-koolitused/tolkevoistlus/ (tehke Ctrl+F ja toksige sisse: Piret Kivi. Tulemusi tuleb kokku neli)
Nii et… kui keegi, kes ei usu apartheidi, soovib mind palgata, siis olen olemas.
Olete juba palju kaotanud, kaotate veel.
Seni, kuni õpetajatöö au sees pole, jääb see kahetsusväärselt sageli “mul pole tegelikult eriti muud võimalust” töötajate pärusmaaks.
Entusiastid põlevad särinal läbi. Ellujääjaid ootab sama saatus, minnalaskjaid ei kõiguta miski – ja just nemad koolis töötada ei tohiks.
Koormus, õigused, karjäärivõimalused, palgasüsteem.
Võibolla 56 kalendripäeva suvepuhkust VEEL motiveerib kedagi, pikas vaates pigem mitte.
Kõigest sellest on aastaid räägitud, aga muutusi ei ole ega tule.