Tallinna Keskraamatukogu kuu raamat: Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses“
Igal aastal ilmub tohutu hulk raamatuid, isegi meie väikeses Eestis. Kuidas leida sellest massist üles parimad? Omanäolistel raamatutel on õnneks omadus silma torgata, tähelepanu köita. Nad tõusevad varem või hiljem justkui ise esile: pälvivad auhindu nii kujunduse kui sisu eest (nt hea noorteraamat 2021 tiitli said Sarah Crossani „Iris“ ja Bill Konigsbergi „Sild“), jõuavad edetabelitesse ja kataloogidesse (Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses“). Neile ilmuvad järjed, mille järele lugejad haaravad.
„Poiss, kes nägi pimeduses“ minajutustaja Jēkabs on tavaline poiss soovidega nagu kõigil teistelgi lastel: lemmikloom, lahedad riided, sõbrad. Eriline on tema puhul see, et ta on ainus nägija pimedate peres. Ta elab koos vanematega Cēsise pimedate ühiselamus, seega moodustavad poisi elu esimestel aastatel kogu tema tutvusringkonna pimedad.
Igapäevane elu järgib selles majas omamoodi rütmi ja Jēkabs ainsa nägijana peab maast madalast täiskasvanutele toeks olema. Jēkabsi kujunemisel on määrava tähtsusega teadmine, et ta on olemas eelkõige ema tõestusena nii endale kui kogu maailmale: ka pimedad saavad lastevanematena hästi hakkama. Jēkabs armastab oma vanemaid ja püüab olla „kuldne laps“. Samas ta ka häbeneb vanemate teistmoodi olekut ja teismelisena võtab poisis kohati võimust tüdimus pidevast laveerimisest selle nimel, et kuidagimoodi toime tulla.
Raamatut kirjutama on autorit inspireerinud omaenda lähedastega juhtunud sündmused. Sellest tulenevalt on ta osanud esile tuua argiseid detaile, mille peale nägijad uneski tulla ei oskaks. Nt kuidas erineb Jēkabsi kodu sisustus tema koolikaaslaste omast või et eranditult igal esemel kodus peab olema oma surmkindel koht, mida muuta ei tohi. Kuidas tänavaremont – olgu selleks vaid meetrine auk keset kõnniteed – võib põhjustada harjumuspärasel koduteel täieliku teadmatuse, kus on õige suund. Või kuidas peetakse kogu pere spordivõistlusi. Loo suurim väärtus on silmiavav fookus: seesama maailm on nii erinev, igapäevased väikesed nüansid on üliolulised või täiesti tähtsusetud sõltuvalt inimese ühest füüsilisest eripärast.
Omanäoline on ka raamatu ülesehitus: peatükid järgivad poisi eluaastaid vanuses 6–15, nende vahele on kursiivis pikitud Jēkabsi ema mõtted. Lugu raamib peatükk „32“, kui täiskasvanud Jēkabs läheb koos omaenda lastega (vana)vanemaid külastama ja tuttavad tänavad äratavad ellu lapsepõlve. Jutustamise stiil on muhedalt (enese)irooniline, peategelane vapralt leidlik ja sümpaatne, kelle väikeste ja suurte muredega saavad samastuda juba teismelisedki lugejad.
Raamatu autor Rasa Bugavičute-Pēce on dramaturg. Ka see lugu on lavale toodud Läti Rahvusteatris ja raamatu esitluski toimus seal. Nii raamat kui lavastus on pälvinud mitmeid auhindu (Lätis näiteks Jānis Baltvilksi lastekirjanduse auhinna 2020. a). Raamat on lisatud mainekasse rahvusvahelisse The White Ravens Catalogue 2020 nimekirja, millega tõstetakse esile universaalse teemakäsitluse või uuenduslikkuse poolest üleilmset tähelepanu väärivaid laste- ja noorteraamatuid.