Tulevikust ja kognitiivsest dissonantsist
22. aprilli Õpetajate Lehes ilmus Karin Alliku artikkel „Õppides tundma homset haridust“, sisuks lühiintervjuud viie „praeguse ja endise haridusinnovatsiooni üliõpilasega“. Tähelepanuväärsed olid ka intervjuu küsimused.
Retoorilise küsimusega antakse kohe algul mõista, et minevikukogemusega ei saa homseid muresid lahendada. Otsisin hoolega, aga tulutult, kas on kuskil homseid muresid sõnastatud või kuidas on olnud võimalik koostada kursust homse hariduse tundmaõppimiseks. Õppida saab teatavasti olemasolevast kogemusest, tuleviku kogemuse ja murede ettenägemine õppimise põhisisuna pole tõsiseltvõetav. Aga nüüd küsimuste juurde.
Mida tähendab haridusinnovatsioon teie jaoks? Noorte seisukohtadest selgub, kuidas nemad oma teadmiste tasemelt maailma, sh töömaailma näevad. Kognitiivne dissonants on muidugi „tugev termin“, aga mida see tähendab koolis töötavaile noortele? Kui tugev see tunnetuslik ebakõla kursusel osalenuil oli ja milles see seisnes? Ega ometi ülikoolis õpetatu ja koolis toimuva erinevuses? Näiteks TÜ-s pakutakse sellesama kursuse „alusmoodulis“ ainet „Sissejuhatus Eesti ja rahvusvahelisse haridusvaldkonna olustikku ja ajalukku“, mis paneb kahtlema, kas Eesti hariduslooni üldse jõutakse, kui pelga sissejuhatamise eest 4 EAP-d saab.
Tuleviku ees käimine on tervitatav soov tuleviku tarbeks midagi uut ja kasulikku kavandada. See tähendaks loovlahendusi mõnele probleemile, aga selleks on kõigepealt vaja oskust probleeme näha ja neid sõnastada, seejärel oma teadmisi-oskusi konteksti arvestades varasemast tulemuslikumalt rakendada, ja kindlasti soovitud lõppeesmärki silmas pidades.
Pole põhjust väita sedagi, nagu seisneks tänapäeva haridusinnovatsioon „pigem lihtsustamises, prioriseerimises ja inimese kui indiviidi väärtustamises“. Haritud õpetaja teab, et inimesest kui väärtusest on kogu humanistlik haridus sajandeid lähtunud. Ka lihtsustada pole praeguses infotihedas maailmas midagi, vaja on hoopiski oma ühiskonna haridusnõudlust silmas pidades õppesisu targalt valida.
Kas haridusinnovatsioon võib olla ka hoopis millegi vana taasavastamine? Võib küll, kui ei tunta haridusfilosoofiat ja kooliajalugu. Nende tundmine lubaks otsustada, mis on omas ajas mingil põhjusel tulemuslikuks osutunud. Hindamine pole paraku haridusfilosoofia põhiküsimus ja kogukonnakool ei ole mingite struktuuride või asutuste pelk kokkuliitmine. Kui osataks teha vahet vana ja väärtusliku ning vana ja aegunu vahel, siis on tõesti võimalik varasemat kogemust nüüdisajastada, kui muidugi suudetakse seda mõtestada.
Millist innovatsiooni võiks Eesti haridus tervikuna vajada? Mis on juba uuenduslik ja hästi? Õpetajate nappust ebamäärane innovatsioon ei lahenda, samuti ei toeta see ei õpilaste ega õpetajate vaimset tervist. Ei aita ka kõlava nimega õppekava ega programm ei TÜ-s ega TLÜ-s. Lahendus on haridusjuriidikas ja haridusökonoomikas. Tuleb ikka sätestada, mis on kellegi valikuvõimalused ja vastutus.
Koolis põleb läbi see õpetaja, kes oma tööga toime ei tule. Seepärast pole mõtet halada mingite vanade meetodite kõlbmatuse pärast. Igal meetodil on teatavasti kasutuspiirid, mis jällegi sõltuvad kontekstist – seda peaks iga õpetaja teadma. Kui midagi juba ON „uuenduslik ja hästi“ – siis millega võrreldes? Ja kui miski tõesti funktsioneerib tulemuslikult, siis võiks see ratsionaalne süsteem ehk veel mõnda aega töötada? Sedasama mõtet kannab järgmine küsimus.
Kui palju on haridusvaldkonnas põhitõdesid, mis kunagi ei muutu? Kas alati on vaja midagi uuendada? Vastajaid oli vaid kaks ja esimene neist arvas, et põhiväärtused võiksid jääda samaks, siis olevat kergem uuendusi teha. Tõeline loogikapärl on aga järgnevas: „Alati ei pea uuendama, vaid mõtlema, kuidas saaks midagi õpetades teha teisiti, lihtsamalt või õpilasele sobivamalt. Nii võib näiteks eksperimenteerida ning juhendada paralleelklassidele üht ja sama asja erinevalt.“ Raske on midagi põhjapanevamat lisada nii „avastuslikule ja uuendusmeelsele“ väitele.
Mis ajendas teid haridusinnovatsiooni õppima? Asjalik küsimus õppija motivatsiooni kohta, eesmärgita ei tehta midagi ega minda kusagile. Oluline oli olla kandideerimisel edukas ja sisse saada. Kindlasti ka kinnituse saamine TÜ-st, kas nemad teevad asju õigesti. Vertikaalselt seisev treener saab horisontaalselt ujuvaid lapsi juhendada küll, see on juba nn vana teadmine, kuid coaching’ut ei saa kuidagi mingiks universaalseks MEETODIKS pidada. Vanem ja targem kolleeg oma nõuannetega kulub alati ära.
Optimaalseks peetakse sellist õpetajaskonda, kus on esindatud eri põlvkonnad. Prantsuse rahvatarkust kasutades – siis saabki koos kasutada noorte energiat ning vanade rikast elu- ja töökogemust.
Mida olete oma õpingutest kaasa võtnud ja töös rakendanud? Millist kasu on teie töökoht, õpilased, kolleegid või üldse haridus saanud teie õpingutest? Hirmsasti riivab kõrva see „üldse haridus“. Kas küsija mõtles haridussüsteemi või intervjueeritavate oletatavasti arenenud professionaalsust? Vastati, et õppesisu pidi teistmoodi lahti mõtestama, kolleegidega koostööd tegema nii tundide ettevalmistamisel, tunni andmisel, hindamisel kui ka õpilaste töö tagasisidestamisel. Võtmeküsimus on ka oma töö eesmärgistamine: miks me midagi teeme? Kuhu tahame välja jõuda?
Loodetavasti õppisid nad ka taksonoomiaid kasutama ja mõistma sedagi, et meetodid pole eesmärk omaette, vaid vahendid eesmärkide saavutamiseks. Enesekindlust on muidugi vaja kasvatada, kuid ikka arusaamise tasemel, miks näiteks valitud õppesisu on sobiv õppimise korraldamiseks tulemusele viivas õppevormis ja toetavas keskkonnas. Minu küsimus on, miks nad kõike seda juba eelnenud õpingute tulemusel ei teadnud ja kas tõesti tuleb enesekindlust või tundide ettevalmistamist otsida „haridusinnovatsiooni õppekavast“? Millega tegeleb siis õpetajate põhikoolitus?
Kuidas olete õpingute käigus ise arenenud? Kas õpitud oskusi saab rakendada ka muudes valdkondades kui hariduses?Säravate silmadega ja särtsu täis inimene on kindlasti innustav, kuid sellega peab kaasnema asjatundlikkus, eelkõige oma tegevusalal. Kui inimene tunneb, et on selle kursusega tohutult arenenud, siis järgmine aste oleks sõnastada, milles siis on tema kui professionaalse õpetaja kompetentsus kasvanud. Ei soovitaks kohe pärast bakalaureuseõppe lõpetamist innovatsiooni õppida, enne oleks mõistlik pisut töötada ja koolieluga kohaneda.
Mida peab teadma inimene, kes kaalub haridusinnovatsiooni õppima tulla?Kindlasti on üllatusi igal kursusel ja igale õppijale. Ning kui veel kord tõstetakse esile kognitiivne dissonants, siis olgu öeldud, et see tekib üsna kohe, kui suhtlemisel ilmneb kultuuripiltide erinevus, sageli ka ühitamatus. Kui tahta, et ka eesti õpetaja oleks usaldusväärne intellektuaal nagu Soomes, siis on vaja teada, kellele võiksime toetuda oma koolikultuuri edasi arendades. Ning osata iseseisvalt, loogiliselt ja paindlikult mõelda.
Vaatasin ka koolituskursust tutvustavat teavet TÜ kodulehelt. Selle põhjal jäi mind vaevama üks küsimus. Kui neid õpinguid alustatakse kohe pärast bakalaureuseõpet, kus pedagoogikat pole veel olnudki, kas siis hakataksegi kooli ja õppimist juhtima ning tulevikku innoveerima ilma traditsiooniliste pedagoogikakursusteta? Kes vastab? Ja kes seda dissonantsi seletab? Ärgu ainult keegi püüdku seda teha innovatsiooni kilbi tagant.
Soovitan ka innovaatoritel lugeda professor Aaro Toomela artikleid mõtlemise kujunemisest ja leppida sellega, et kõik inimesed süsteemse mõtlemise tasemele ei jõuagi. Õpetaja siiski peaks. Tuleb mõelda, millisesse homsesse jõutakse eilset tundmata ja professionaalset koolikultuuri jalge alla tallates. Tühistamiskultuur ja ülikoolides selgitusteta jäänud uus õpikäsitus on küll tasapisi unustusse vajumas, ent igasugune innovatsioon ei tähenda veel soovitud arengut kõrgema kvaliteedi suunas – ei õpetaja ega ka õppeprotsessi aspektist. Kognitiivne dissonants innovatsiooni ja koolitegelikkuse vahel aga kogub sellisel juhul aina hoogu.
KOLLEEGID ja autor!
Põlise maainimesena EI SOBI mulle tänapäevane pikk ja keeruline sõnadega mängimine. Ütlen seepärast lühidalt – kui lugeda taas 22. aprilli nimetatud artiklit, siis on asjatundjal selga – meil ei ole enam KOOLI ja TEADUST tundvaid ÕPETAJATE KOOLITAJAID …
Lugedes tänases Õpet.Lehes lugu Soome õpetajatest, siis ka neil. Sest tänaste meedia- ja reisivõimaluste juures me muudkui “jäljendame” (pimesi!) KEDAGI – mõnus! Kes kuramus! viitsib pingutada-lugeda alusuuringuid ja nende põhjal MÕELDA … Ehkki see on 21. sajandi kõige INIMLIKUM TEGEVUS!
P.S. Häid maipühi, KOLLEEGID, ja lugegem …!