Eetiline tundlikkus
Maailmas toimuvat jälgides oleme kõik aru saanud, et just praegu on eetiline tundlikkus eriti oluline.
Klassi tüdrukud on loonud suhtlusvõrgustiku platvormil vestluse, kust Kati on välja jäetud. Kati teab seda, sest teised tüdrukud hõõruvad talle seda nina alla. Tihti märkab Kati, et vahetunnis tüdrukud kirjutavad midagi telefonis ning itsitavad tema poole vaadates. Kati püüab teha nägu, et tal on ükskõik, aga tunneb ennast häirituna. (Allikas: kiusamise ennetamise töötuba)
Kuna juhtum on seotud kooliga, siis oodatakse, et selle lahendamisega tegeleb kool. Sarnane olukord võib tekkida aga ka ülikoolis või tööl. Kuidas me sellesse suhtume? Osa inimesi arvab, et see on tavaline laste jagelus, millele pole vaja erilist tähelepanu pöörata, teised leiavad, et tegemist on ränga küberkiusamisega. Õpetajatena peame kirjeldatut pigem rängaks kiusamiseks. Kuid mida teha, et enamik inimesi suhtuks niisugustesse juhtumitesse kriitiliselt ja astuks nende lõpetamiseks konkreetseid samme? Kas saaksime midagi teha, et muuta oma inimesed eetiliselt tundlikumaks? Eetikast rääkimine ja eetikapädevuste arendamine muutub meie kriisides vaevlevas maailmas aina tähtsamaks, sest nii mõnigi kord tundub, et ükski reegel ega eetikanorm enam ei kehti.
Sellise juhtumi puhul ütleb tavaliselt Kati ise, et tagaselja tegutsemine tuleb lõpetada. Kui õpetaja saab sellest juhtumist teada, räägib ta Kati klassi tüdrukutega, et nii ei ole ilus käituda. Mõnikord pärast seda tegevus lõpeb, mõnikord aga mitte. Väga palju oleneb siin sellest, kui palju on õpilased ja ka õpetaja eetiliste küsimustega kokku puutunud. Pole kahtlust, et igaühel oleks selliste probleemide lahendamisel abi korralikust eetikaharidusest. Eetikat võiks näha siin kui heade ja õiglaste otsuste langetamist, nii et keegi ei kannataks.
Ülekantavate oskuste (transversal skills), sealhulgas eetiliste oskuste omandamist ei ole just palju uuritud, kuna sellekohaseid uuringuid on suhteliselt keeruline teha. Kõige paremini on ilmselt uuritud teaduseetika õpetamist kõrgkoolides (Löfström jt, 2015; Shepherd jt, 2015) ja usun, et võime nendele uuringutele tuginedes järeldada, mis eetikapädevuste omandamisel töötab ja mis mitte. Mis eriti hästi ei tööta, on just see, mida me kõige rohkem teeme: osaleme loengutel, loeme läbi eetikakoodekseid ja juhendeid, kirjutame üles ja räägime teistele, mida võib ja mida mitte. Aga kui jõuab kätte aeg õigesti käituda, ei oska me ikka õigeid otsuseid langetada.
Mis eetikahariduses päriselt töötab, on keerukate eetiliste juhtumite rühmas läbi arutamine (nt Clarkburn, 2000, Mustajoki ja Mustajoki, 2017). Uuringud näitavad (Clarkburn, 2000; Tammeleht jt, 2019), et isegi aeg-ajalt juhtumitega tegeldes ja neid rühmas arutades eetikapädevused paranevad: areneb eetiline tundlikkus, arusaamine ja otsuste langetamise oskus. Korduvalt eetikateemade üle juureldes hakkame aina rohkem märkama eetilisi dilemmasid enda ümber ja peagi käime ringi „eetikamüts“ peas. Kuigi enamik uuringuid on tehtud kõrgkoolides, võib arvata, et sarnast metoodikat saab kasutada eri sihtrühmadega.
Eetilise analüüsi neli sammu
Kuidas tuleks keerukaid eetilisi juhtumeid rühmades arutada? Siin tulevad appi eetilise analüüsi neli sammu (Mustajoki ja Mustajoki, 2017).
- Esimene samm: kas märkad juhtumis mingit vastuolu?
Huvitav on see, et inimesed märkavad ühes ja samas juhtumis täiesti erinevaid aspekte. Seetõttu ongi oluline arutada juhtumeid just rühmas, kuna siis nähakse ka kaaslaste vaatenurka. Kui võimalik, siis võiks keegi arutlust juhtida ja osalejatele vajadusel tuge pakkuda. - Teine samm: kes on antud juhtumi osapooled?
Konfliktis otseselt osalevaid osapooli nähakse kiiresti (nt Kati ja klassi tüdrukud), kuid alati on ring palju laiem. Kuidas näiteks tunnevad end selle klassi poisid? Mis tunne on õpetajal, kui ta saab teada, et tema klassi lapsed niiviisi käituvad? Mõelge, kui ärevil on Kati vanemad, nähes, et nende lapsel on mure. Kui sõnumeid loevad ka teiste klasside õpilased, võivad nemadki hakata kartma, et nende klassis tehakse ka nii. Ning kui klassi tüdrukute vanemad lõpuks teada saavad, et nende võsukesed on ebaeetiliselt käitunud, ei ole ka neil kõige parem tunne. Kokkuvõtvalt: peaaegu iga konfliktiga on seotud suur hulk inimesi, kellel kõigil on oma tunded, õigused ja kohustused ning kellega tuleb arvestada lahendusi välja pakkudes. Just juhtumit rühmas arutades nähakse rohkem asjaosalisi ja kaalutakse erisuguseid emotsioone. - Kolmas samm: millised võiksid olla lahendused?
Just nimelt „lahendused“, mitte „lahendus“, sest eri osapooltele võivad sobida erinevad lahendused ja heaks lahenduseks ei peeta sellist, mis toob kasu ühele, aga kahju teisele asjaosalisele. Siin on heaks abimeheks taas rühmas töötamine – võib kasutada näiteks ajurünnakut ja siis kaaluda ettepanekute mõju eri osapooltele. Kasuks tuleb ka mõne eksperdi käest küsimine – selleks võib olla nii õpetaja, lapsevanem kui hea kolleeg või kaasõpilane. - Neljas samm: kuidas ma ise selle kõigega seotud olen?
Kas ma olen päriselt ka neutraalne? Kuidas see kõik mind mõjutab? Abiks on taas rühm, kes aitab vähendada erapoolikust ja pakub tuge.
Need neli sammu võiksid olla toeks igale õpetajale. Õpetajatele saame kindlalt loota ja seepärast olen loonud koostöös oma kolleegide ja tudengitega eetikateemalisi õppematerjale nii põhikooli-, gümnaasiumi- kui kõrgkooliõpilastele („Kiusamise ennetamine“; „Kübereetika töötuba“; „Teaduseetika kompass“), samuti õpetajatele („Õpetajate kutse-eetika“) ning haridusjuhtidele („Õiglane ja eetiline haridusjuht“), aga ka täiskasvanutele üldiselt („Kübereetika“). Pisut oleme katsetanud ka poliitilise eetika materjaliga, aga see on alles arendusprojekt.
Maailmas toimuvat jälgides oleme kõik aru saanud, et just praegu on eetiline tundlikkus ja selle arendamine väga oluline. Küsimus on ju selles, kuidas teiste inimeste mure suhtes mitte tuimaks muutuda, kuidas mitte õudustega ära harjuda, kuidas ühiskonnana oma eetikakompassi õiges suunas hoida, kuidas üheskoos kiusajatele vastu astuda ja öelda neile: see, mida teete, ei ole õige.
Kui arutame eetilisi situatsioone eeltoodud neljast sammust lähtudes, siis saame kõik oma eetilist tundlikkust arendada ja värskena hoida. Eetiline tundlikkus aitab meil võimalikke vastuolusid näha, kaaluda eri osapoolte rolle ning langetada õiglaseid otsuseid. Kõik see aitab luua paremat ja õiglasemat ühiskonda.
Loe ka: Tudengid koostasid eetilise haridusjuhi mudeli
Eetika ja eetiline on eesti keeles need sõnad, mis teevad kõlblusest, s o moraalsest otsustamisest mõtlemise ja rääkimise välisemaks, võõramaks, hingevalutumaks! Ethics, morals, manners. Ma ise mõtlen esmajärjekorras kombe- ja kõlblustundlikkusest – kas nendega on korras. Eetika on nende esemete analüüsimise filosoofia.
Paralleelnähtusena tuletan meelde Persönlichkeitsforschung’i! On isikud, neil oma erijooned. Psühholoogid asusid kunagi isikuid rühmitama omil meetodeil ja saavutasid isiksused – saavutasid need üldisused, mis on eripalgelisi isikuid reeglipäraselt sarnastavad või eristavad. See tehtud, hakkas järgmine psühholoogide kohort nüüd juba isikuis isiksust avastama!
Samal moel võiksid bioloogid hobuses hobusust ja laisas laiskust kirjeldada! Lasen mõtte vabaks – tundub kummaline oma rolli täitvas isikus “eetilisust” otsida. Selle asemel küsige, kas isik käitub kõlblalt. Kas ta toimib tunnustatud moraali järgi? Kui aga ei toimi, siis kuidas ta põhjendab, et pruukis omaenda loodud kõlbluseeskirja? (See võib olla ka vanast parem!)