Evi Kraan – logopeed forever
„Mulle pole elu sees nii palju tööd pakutud kui nüüd, aga 1980. aastatel, kui Tallinna elama tulin, oli mul raskusi töökoha leidmisega,“ tõdeb pool sajandit logopeedi ja eripedagoogina tegutsenud Evi Kraan, kelle jaoks on 9. mai hoopis teise tähendusega kui suuremale osale ülejäänud maailmast. Nimelt tähistab kogenud tugispetsialist ja koolijuht sel lehekuu päeval oma 75. sünnipäeva. Ta möönab, et nüüdsel ajal pööratakse laste kõnele rohkem tähelepanu kui varem, pealegi kehtib meil kaasava hariduse põhimõte, mille järgi peavad kõik laste- ja õppeasutused tegelema laste iseärasuste ja vajadustega, sealhulgas kõneprobleemidega.
Praegu haridus- ja noorteametis õppenõustamisteenuste osakonnas logopeedina töötav Evi Kraan nendib, et kahjuks esineb ka praegusel ajal lastevanemate seas suhtumist, et kui kõne- ja suhtlemisraskustega laps käib lasteaias või koolis teiste lastega koos, hakkab talle korrektne ja selge eneseväljendus külge. „Olen ikka rõhutanud, et kõne ei ole nakkushaigus,“ märgib kogenud logopeed, kelle sõnul võib kõneraskustega laps teistega koos mingi suhtlemistaseme küll saavutada, kuid pahatihti tunneb erivajadusega laps end teiste seas ebamugavalt, sest, mis seal salata, lapsed kipuvad olema otsekohesed, kui mitte öelda julmad, ning ilma kõrvalise abita teiste seas olemisel võib olla kõrge hind. Tagajärg – kõneraskuste tähelepanuta ja tegelemata jätmine viib kergesti õppimis- ja käitumisraskusteni.
50 aasta jooksul on palju muutunud
Kõneraskuste silumine ja kõrvaldamine on Evi Kraani sõnul loominguline töö, mis eeldab head inimesetundmist ja leidlikkust. Igal logopeedil on oma logopeedikohver, mis sisaldab tööriistu pildikestest mänguasjade ja muude esemeteni, mis laste huvi köidavad ja neid rääkima inspireerivad.
Asju on palju, aga logopeede liiga vähe, et kõiki lapsi piisavalt aidata. „Vahepeal oli selline aeg, et logopeedi eriala lõpetajaid mitu aastat peaaegu et ei olnudki,“ meenutab Kraan. „Ega logopeediks õppimine ole ka kõige kergem ülesanne, pealegi oli vahepeal huvi selle ala vastu väiksem.“
Tema sõnul levis sajandivahetuse paiku arvamus, et erikoolid ja -rühmad kaovad ära ja kõik lapsed lähevad tavakooli, kus pole tugispetsialiste enam eriti vaja.
„Praegu on mitmesuguseid mänguasju ja abivahendeid palju saadaval, enam ei pea neid nii palju ise tegema kui viiskümmend aastat tagasi,“ nendib logopeed, kelle sõnul eeldab lapse abistamist kõneravispetsialisti ja lapse otsene kontakt, kuna palju infot lapse kohta saab abistaja lapse mitteverbaalsest väljendusest – kuidas ta käitub, kuidas suhtleb vanemaga, kuidas istub ja räägib …
Vahel on oluline omasuguste seltskond
Logopeedi sõnul tuleb tänapäeval üsna tihti ette juhuseid, kus 5–6-aastase lapsega ei osata midagi peale hakata, sest ta hammustab teisi, kisub neilt mänguasju ära ja teeb haiget. „Põhjus on selles, et ta ei oska rääkida,“ selgitab kõneravi spetsialist. „Ta ei saa end väljendada ega teistega suhelda, ta peab pahatihti üksi mängima. Kõne on inimesel eneseväljenduse oluline osa.“
Evi Kraan töötas mitukümmend aastat Tallinna Tondi Kooli direktorina ja peab senini erikooli teatud tüüpi erivajadustega laste jaoks oluliseks õppeasutuseks. On puudeid, mille puhul on erikool ainus võimalus, et inimesed ei jääks oma sotsiaalsest keskkonnast välja – et neid ei tõrjutaks ja nad saaksid toetuda omasuguste kogemusele, ütleb ta.
„Mul võttis pisara silma, kui Tondi kooli vilistlased küsisid minult, miks meie koolil ei ole kokkutulekuid. Küsisin, kas nad tahavad. – Aga muidugi! Nad on äärmiselt toredad inimesed, oluline, et nad saaksid omavahel suhelda, kogemusi vahetada, nad on omamoodi, neil on sarnased probleemid. Teatud puuete puhul on parem omasuguste seltskond.“
Kaasav haridus paneb nii lasteaia- kui kooliõpetajatele paratamatult suurema vastutuse, kui seni on harjutud. Seega peaks tavakooli õpetaja olema ka laste kõne asjatundja. Evi Kraan toob näiteid mitmest lääneriigist, kus logopeed käib koolis korra nädalas ja annab õpetajale nõu. Ja õpetaja oskab teha seda, mida vaja. „Sellisel juhul kaasav haridus toimib,“ tõdeb kogenud logopeed.
Ta räägib, et alati on olnud vaeglugejaid ja -kirjutajaid, aga nad peavad oskama oma erivajadust kompenseerida, et elus hakkama saada. Tööriistad oskab anda selleks logopeed.
Lapsega tuleb rääkida, rääkida ja rääkida!
Tänapäeval kimbutavad laste kõnearengut uued tegurid: nutiseadmete kuritarvitamine, ingliskeelsete fraaside imbumine laste igapäevakeelde, vähene näost näkku suhtlemine, aga ka vanemate laiskus lapsega rääkida. Omaette teemaks on tõusnud mitmekeelsed perekonnad, kus kodus räägitakse korraga mitte ainult kahes, vaid isegi kolmes-neljas keeles.
„Mõni laps haarab neli-viis keelt lennult, aga mõni ei saa ühtegi suhu,“ nendib logopeed. „Mõne lapsega tuleb suhelda viipekeeles, et teineteisest aru saada. Olen näinud toreda kasvatajaga lasteaiarühma, kus kasvatajal oli tugev aktsent. Kevadeks rääkisid kõik lapsed aktsendiga.“
Logopeed puutub kokku paljude eriilmeliste muredega, mis kipuvad teda kummitama ka pärast tööaja lõppu – ehk siis 24/7, nagu tänapäeval kombeks öelda. Sellest hoolimata on Evi Kraan püsinud koolijuhi ja eksperdi töö kõrval alati esmatasandi logopeeditöö juures lasteaialastest kaugõppekooli õpilasteni. Eks koolilogopeedi töö ongi jätnud kõige eredamad mälestused ja läinud kõige rohkem hinge. On ikka liigutav küll, kui sünnipäeva hommikul kallistab sind koolis tänutundega sadakond last.
„Paljudele erikooli õpilastele olen saanud lausa pihiemaks, kui nad on suuremaks saanud,“ tunnistab ta. „Nii siiraid inimesi mujal naljalt ei kohta. Ütlevad, et kui sina poleks mind aidanud, ei tea ma, mis oleks must saanud.“
Tänutäheks nad tulevad ja kallistavad. Lapse puhul on aga kõige olulisem usalduse võitmine. Kui laps usaldab, siis on kõik korras – võib edasi liikuda.
Ta ütleb, et elukutse on raske, seda peab südamega tegema. Logopeedide ja eripedagoogidega on tavaliselt nii, et nad kas lahkuvad kohe ametist või jäävad tööle väga pikaks ajaks. Evi Kraanil on õnn kuuluda nende teiste hulka.
Evi Kraan oli minu ajal Tallinna Kaugõppe Erikeskkooli õppealajuhtaja, ja mäletame teda alati hea sõnaga. Just niisugustes koolides, mille juht oli legendaarne Ants Siimer, oli õpilaste suhe kooliga vaimselt terve ning vaimsust ja haridust kõrgelt väärtustades astusid õpilased tööellu.