John Dewey ja tema aegumatu haridusteooria

Tänavu möödub 70 aastat maailma ühe väljapaistvama filosoofi, pedagoogi ja psühholoogi John Dewey (20.10.1859–01.06.1952) surmast.  

Kuigi Dewey teaduspärand sündis enam kui saja aasta eest, on huvi tema teoste vastu viimasel paarikümnel aastal suurenenud. Oma pika teaduskarjääri jooksul kirjutas Dewey ligikaudu 40 monograafiat ja 700 artiklit. Haridusvaldkonnale on neist huvipakkuvamad kuus: „Kool ja ühiskond“ (The school and Society, 1899), „Laps ja õppekava“ (The Child and the Curriculum, 1902), „Kuidas me mõtleme“ (How We Think, 1910), „Demokraatia ja haridus“ (Democracy and Education, 1916), „Avalikkus ja selle probleemid“ (The Public and Its Problems, 1927) ning „Kogemus ja haridus“ (Experience and Education, 1938). 

Dewey kõige mõjukamaks teoseks peetakse „Demokraatiat ja haridust“. Sellest on antud välja arvukaid kordustrükke ja tõlkeid eri keeltesse. Näiteks on viimasel kümnendil avaldatud neid saksa (2011), prantsuse (2018), soome (2015, 2022) ja vene keeles (2000). TÜ raamatukogust leiab „Demokraatia ja hariduse“ 1922., 2005., 2007. ja 2008. aasta ingliskeelsed väljaanded ning ühe tõlke saksa keelde aastast 1930. Teost on aegade jooksul viidatud enam kui 50 000 korral.

Haridusteest ja karjäärist

Dewey lõpetas Vermonti ülikooli 1879. aastal, töötas seejärel kooliõpetajana Pennsylvanias Vermontis. Seejärel õppis ta John Hopkinsi ülikooli doktorantuuris, mille lõpetas dissertatsiooni kaitsmisega Kanti filosoofiast (1884). Ei saa jätta märkimata, et doktoriõpingud andsid talle hea ettekujutuse Euroopa filosoofilisest traditsioonist, võimaldasid tal hästi orienteeruda Euroopa filosoofide ja pedagoogide haridusideedes antiigist peale ning analüüsida neid kriitilise pilguga. 

Järgnes töö Michigani ülikoolis, kus ta sai filosoofia osakonna juhatajaks (1889), seejärel Chicago ülikooli pedagoogika osakonna juhatajaks (1894–1904). Edasi töötas ta kuni pensionile minekuni Columbia ülikooli professorina. Huvi haridusprobleemide vastu tekitas Deweys abikaasa Alice, kes oli tema üliõpilane Michigani päevil. Töötanud aastaid kooliõpetajana, mõjutas Alice suures osas Dewey arusaamu kooliharidusest. Michiganis asutas ta õpetajate klubi, et arendada õpetajate ja kolledži õppejõudude koostööd. Asudes tööle Chicago ülikooli, asutas Dewey laboratoorse kooli oma pedagoogiliste ideede testimiseks. Kool alustas 16 õpilase ja kahe õpetajaga ja kümme aastat hiljem töötas 140 õpilase ja 23 õpetajaga.   

Laboratoorne kool

Dewey koolikontseptsiooni telg oli ametite projektõpe: õpiti järk-järgult ehk progresseeruvalt keerukamaks muutuvaid praktilisi probleeme lahendades. Õpilased olid jaotatud 11 rühma ja töötasid projektiversioonidega, mis keskendusid konkreetsetele ajaloolistele või tänapäeva tegevustele. Näiteks alustasid 4–5-aastased õpilased õppetööd tegevustest, millega nad olid kodus ja ümbruskonnas juba kokku puutunud: toiduvalmistamine, õmblemine ja puusepatöö. 13-aastased ehitasid projektina klubihoonet, mida oli vaja diskussioonide pidamiseks. Projekt sündis rühmatööna, kus osalesid igas vanuses õpilased. Töö projektidega ei piirdunud vaid käelise tegevuse ja ajalooga, vaid sisaldas asjakohast (uurimis)tööd matemaatika, geoloogia, füüsika, bioloogia, keemia, lugemise, kunsti, muusika ja keelte vallas. Kõik need õpingud leidsid aset siis, kui õpilased tundsid vajadust nendega seostuvate probleemide lahendamise järele. 

Dewey pedagoogiline uuendus ei leidnud siiski üleüldist tunnustust. Põhiliseks probleemiks osutus, et laboratoorsete koolide õpilaste formaalsed teadmised jäid tavakoolide õpilaste omadele alla. Dewey koordineeritud kaheksa-aastases uurimuses (1933–1941) võrreldi traditsioonilisel viisil õppinute edukust aktiivmeetodeid kasutavate koolide lõpetanute edukusega. Kuigi aktiivmeetodeid kasutanud koolide õpilased osutusid avameelsemateks ja hakkajamateks, ei veennud see üldsust. 

Ehkki Dewey oli maailmakuulus reformaator, ei võetud tema ideid USA-s ja mujal maailmas tema karjääri kestel sugugi nii hästi vastu, kui arvata võiks. USA-s sai Dewey pedagoogiliste ideede rakendamine pärast tema surma suure kriitika osaliseks, ja seda seoses Sputniku šokiga, sest projektimeetodil õppinud õpilaste formaalsed õpitulemused jäid reaalainetes, eriti füüsikas, alla traditsioonilistes koolides õppinud õpilaste õpitulemustele. Leiti, et USA õpilaste mahajäämus loodusteaduste õppimisel NSV Liidu õpilastest oli tingitud liigsest õpilaskesksusest, mis arvati tulenevat Dewey pedagoogilistest ideedest. Nagu osutavad mitmed uurijad, pole tema pärand ka edaspidi sedavõrd väljakujunenud praktikaks, kuivõrd sellele vastanduvaks käsitluseks.     

Ideede levik välismaal

Dewey pragmaatilise suunitlusega pedagoogiline teooria pakkus oma uudsusega ulatuslikku huvi paljudes riikides. Ta külastas 1920. aastate lõpus Hiinat, Jaapanit, Lõuna-Aafrikat, Mehhikot, Türgit jt riike ning pidas seal loenguid. Huvitav on märkida, et Venemaal tekkis suur huvi Dewey ideede vastu juba Tsaari-Venemaa päevil ja jätkus nende rakendamise katsetena Nõukogude Venemaa üldhariduskoolides projektide meetodi nime all. Dewey kontaktid Venemaaga ei piirdunud vaid külaskäiguga 1928. aastal. Aastatel 1907 kuni 1925 tõlgiti vene keelde tervenisti 13 Dewey teost, kusjuures „Demokraatia ja hariduse“ (1921) tõlkis vene reformpedagoog S. T. Shatsky. Kuid peagi selgus, et Dewey ideed ei sobinud kommunistliku totalitarismi ootustega kasvatusele. Ühelt poolt olid õpetajad nende rakendamiseks halvasti ette valmistatud, kuid peamine põhjus oli nende demokraatiat ülistav kasvatusideaal. 1931. aastal keelati NLKP määrusega üldhariduskoolides igasugune eksperimenteerimine. Eestis levisid Dewey ideed üldhariduskooli Johannes Käisi isetegevusliku õppemeetodina.

Pedagoogilise süsteemi põhijooni 

Dewey pedagoogilise teooria süvaolemus on avatav kolme tasandina. Nendeks on kasvatuse eesmärk, seda teostav metoodiline süsteem projektide meetodina, nagu ülal kirjeldatud, ja õppimise (kui tunnetusprotsessi) käsitus. 

Hariduse eesmärk tuleneb Deweyl otseselt ideaalse ühiskonna kujundamise taotlusest demokraatiana: ühiskond, kus hüved jaotuvad võimalikult võrdselt selle liikmete vahel, kuid seejuures halvamata isiklikku initsiatiivi kui arengu põhimootorit. Kool peab looma tingimused iga õpilase eneseteostuseks nii töömaailmas kui kogukonna liikmena. 

Kõige uuenduslikum ja oma aja kohta radikaalsem on ilmselt Dewey õppimise ja tunnetusprotsesside käsitus. Selle käivitas Johann Herbarti (1776–1841) kurikuulsa õppetunni etappide mudeli – mis kujutab õppimist välismaailmast laekuvate reaaliate (presentatsioonide) passiivse kombineerumisena lapses – vääraks tunnistamine. Dewey käsituses on laps ise aktiivsuse allikas. Lapse tunnetuslik aktiivsus ehk õppimine on suunatud kogemuse pidevale rekonstrueerimisele. Kogemuse all mõistab Dewey kujunevaid „mälujälgi“, kõige elementaarsematest kuni kõigeni komplekssema kultuurilise kompetentsuseni välja. Uus kogemus kujuneb selle teadvustamisel varasema kogemuse raames ning seejärel väljast laekuva ja olemasoleva kogemuse kombineerimisena. See on lõputu eluaegne protsess. Siit samast kasvab välja jõukohasuse probleem – sidusat teadmist ei saa kujuneda, kui väljast laekuval tajul pole midagi ühist olemasoleva kogemusega. Seetõttu peab teadvustatud õppimine olema õpilasele jõukohane, et ta tunneks väljastpoolt tajutava ja oma kogemuse tähenduslikku erinevust. 

Lugeja ilmselt juba märkas, et kirjeldatul on suur sarnasus Jean Piaget’ (1896–1980) tunnetusprotsessi mudeliga, mille kohaselt pole vastsündinul valmis teadmisi. Need hakkavad kujunema motoorsete mälujälgedena järk-järgult, liikudes kogemuse teadvustamise suunas. On autoreid, kes väidavadki, et Piaget toetus oma teooria kujundamisel Dewey ideedele, kuid avalikult ta seda ei tunnistanud.

Nii või teisiti oli Dewey üks neist, kes pani õppimise ja tunnetusprotsessi käsitusega aluse konstruktivistlike ja sotsiaalkonstruktivistlike õppimisteooriate kujunemisele. Et areng toimub välise ja sisemaailma vastastikuse toimena kogemuse moodustumisel, siis võib nõustuda ka tema tõdemusega, et kasvamise eesmärk on kasvamine ise.

Dewey ja tänapäev

Deweypedagoogilise süsteemija ideedeulatuslikum rakendamine takerdus USA-s haridusideoloogilisel pinnal. Selleks oli Edward Thorndike’i (1874–1949) esindatud biheiviorismi ja Dewey progressiivse pedagoogika vastasseis, millest tuli 20. sajandi esimesel poolel võitjana välja Thorndike. Dewey maailmaparanduslik progressiivne pedagoogika tervikkontseptsioonina ei suutnud vastu seista traditsioonilisele koolile, mis väärtustab õppimist formaalsete teadmiste ja oskuste omandamisena rohkem kui süvaarusaamist õpitavast. Samas järgitakse Dewey igihaljaid ideid üha rohkem, mida kinnitavad ka tema teoste kordusväljaanded. Üks põhjusi, miks Dewey ideed on endiselt igihaljad, peitub tema pedagoogilise kontseptsiooni vastandumises dualismile, mis seisnes õpetajakesksuse ja lapsekesksuse vastandumises. Dewey pedagoogilise teooriana formuleeritud tasakaaluotsingud õppe- ja kasvatustöös väliskeskkonna (ühiskonna) ootuste ja õpilase „mina“ püüdluste vahel pole tänapäeval probleemina vähem aktuaalne, kui see oli sadakond aastat tagasi. Ja ainuüksi see teooria tema paljude teiste väljapaistvate haridusfilosoofiliste ideede kõrval muudab tema pärandi aegumatuks.