Kaasav haridus: kõik koos ühes paadis
Eelmisel sügisel võeti Tartu Ülikooli kaasava hariduse magistriõppekavale vastu esimene kursus ning õppetöö on nüüdseks täies hoos. Milliseid mõtteid on õpingud tudengites tekitanud?
Ehkki nii mõnigi tudeng astus õppekavale teatava skepsisega kaasava hariduse rakendamise suhtes, on õpitu süvendanud lootust, et tulevikus võivad kõik lapsed tõepoolest edukalt ja hoitult ühes klassiruumis õppida.
Üliõpilaste taust ja kogemused muidugi erinevad, ent õppima ajendas neid sarnane eesmärk: saada juurde oskusi ja vaatenurki tööks mitmekesise klassiga. Isegi aastakümnete pikkuse staažiga õpetaja jaoks võib õppekaval palju silmiavavat leiduda, õpingud võivad nii kinnitada kui ka ümber lükata varem kasutatud meetodeid.
Näiteks nentis 39-aastase staažiga õpetaja Ülle Viller Vasta Koolist, et on oma tehtud tööle ühelt poolt kinnitust saanud, teisalt omandanud palju uut. Viller räägib rõõmuga, et saab jagada kolleegidega ülikooli õppesessioonidelt omandatud infot ja materjale.
Reine Klettenberg, kes õpetab Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis 3. klassi, on leidnud hea võimaluse, kuidas motiveerida ka neid õpilasi, kellel oli varem raske keskenduda. Klettenberg mõtles ühe ülikooli õppeaine raames oma õpilastele välja tähekestega premeerimissüsteemi – iga kord, kui mõni seatud eesmärk saavutatakse, lisatakse kogumispurki täheke. Tähekeste kogunemisel ootab õpilasi suurem preemia, näiteks klassiõhtu, mille korraldamise juures on nüüd hingega kõik lapsed. Kui tähekeste kuhi purgis veel kasvab, saab klass ette võtta ka matka ja klassiöö.
„Ühised eesmärgid viivad sihile ja koos on parem pingutada,“ järeldab Klettenberg.
Ka Kaali kooli juht Kristine Järsk kinnitas, et skepsis on õpitud ajaga vähenenud, sest kõik üliõpilased on saanud oma kooli viia uusi ideid ja tööriistu, mis aitavad kaasavat haridust rakendada. Samuti leiavad tudengid, et kuna õppima tulnud õpetajad on väga head ja suurte kogemustega spetsialistid, on just kursusekaaslaste tugi ning üksteisega kogetu jagamine selle kursuse eriline ja hindamatu väärtus.
„Sel ajal, kui mina ülikoolis õppisin, ei õpetatudki midagi õpiraskuste ega erivajadustega laste kaasamise kohta,“ ütles kaasava hariduse õppekava programmijuht Eneli Liblik. Nüüd, kus see võimalus on olemas, tunneb Liblik isegi pisut kadedust, et ei saa sama põhjalikult kaasava hariduse õppekava loengutes-seminarides käia kui tudengid.
Kitsaskohti kaasava hariduse rakendamisel on loomulikult veel. Tudengite hinnangul on suurim probleem endiselt inimeste puudus – tarvis on nii õpetajaid kui ka tugispetsialiste. Ühest õpetajast ei pruugi klassi ees piisata, et pakkuda tähelepanu enam kui 20 lapsele, kelle hulgas on ka erivajadusega õppijaid. Seetõttu võiks esimeses kooliastmes olla klassis korraga õpetaja ja abiõpetaja. Mõnes Eesti koolis on seda süsteemi esimestes klassides juba edukalt rakendatud, kuid sama võiks jätkuda ka teises ja kolmandas klassis.
Eesti haridussüsteemil on veel pikk tee minna, et jõuda päriselt kaasava hariduseni. Harjuma peavad nii õpilased, õpetajad, lastevanemad kui ka kogukond, sest kaasav haridus tähendabki kõikide huvigruppidega koos ühes paadis olemist, nagu nentisid üliõpilased. „See paat on tegelikult päris suur,“ täiendas Kristine Järsk. Selleks et klassiruumis oleks hea olla ja tegutseda, peavad tema sõnul paati mahtuma ehk kaasa mõtlema ka omavalitsus ja riik.
Küll aga rääkis programmijuht Eneli Liblik, et kuigi Norras on kaasavat haridust rakendatud juba 30 aastat, pole ka nende koolisüsteem probleemivaba. Libliku sõnul tahaksid muidugi kõik, et edusammud toimuksid kiiremini, ent norrakate eeskujul on meil veel pikk maa minna.
Rääkides edusammudest, mida kaasava hariduse vallas on juba tehtud, tõi Reine Klettenberg hiljutisest ajast välja, et Ukraina sõjapõgenikest lapsi on õnnestunud väga kiiresti koolidesse integreerida. Kui suudaksime sama hästi ka kõiki mitmesuguste vajadustega Eesti lapsi koolisüsteemi kaasata, liiguksime kaasava hariduse rakendamise poole küllap kiiremini. Ometi lisas Kristine Järsk, et Eestis leidub juba palju entusiaste, kes pühenduvadki kaasava hariduse ellurakendamisele – nõnda on nii mõnigi kool või lausa piirkond teistest ees.
„Haridus on siiski valdkond, kus muudatused toimuvad väga aeglaselt,“ võttis Ülle Viller olukorra kokku. „Et muudatused saaksid toimuda, on vaja paljudel huvigruppidel maha istuda, need läbi arutada ja konsensusele jõuda.“ Õnneks tunnevad üliõpilased, et nende sisemine motivatsioon on kaasava hariduse rakendamisel tõusnud, juurde on tulnud ka julgust rohkem koostööd teha, ise tuge küsida ja oma kogemust jagada.
„Tõeline töövõit!“ ütles Klettenberg.
Küllap saab kogu kaasava hariduse magistriõpet Eesti haridussüsteemi töövõiduks lugeda – sügisel lisandub praegusele 20 õppurile loodetavasti veel 50 entusiastlikku õpetajat, eripedagoogi ja koolijuhti, kes asuvad samuti kaasavat haridust õppima ja enda koolis õpitut ellu rakendama.
Õppekavast huvitatutele toimub 26. mail veebi teel infotund.
Samal teemal:
- Samm selguse poole kaasavas hariduses, ÕpL 04.02.2022