KAHEKÕNE ⟩ Oleme kahe gigandi vahel

Esimest korda said kahekõneks kokku kutsekoolide juhid: Järvamaa Kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin ja Tallinna Majanduskooli direktor Triin Laasi-Õige. Kas nende argipäev erineb üldhariduskoolijuhtide omast? Kas kutsekooli juhtimine sarnaneb rohkem panga või perefirma omaga?

Triin Laasi-Õige: Kutsekoolide juhtide seltskond on lähitulevikus paljuski vahetumas, aga uusi juhte pole väga juurde tulemas näha. Ehk peaks uute inimeste leidmiseks ja nende inspireerimiseks rääkima, miks meie juba pikka aega seda tööd teeme ja miks oleme jäänud kutsekoolile truuks? 

Rein Oselin: Peame oma elus teenima raha ja maailma parandama. Koolis töötades saadki kahte asja korraga teha. Olen töötanud ka gümnaasiumis ja põhikoolis. Kutsekoolide puhul on eriline see, et need on saanud olla väga autonoomsed. Ministeeriumis on kokku lepitud suured eesmärgid, kuhu kool ja kutseharidus tervikuna võiks liikuda, aga eesmärkide täitmiseks on meile antud vabad käed. Kes tahab midagi teha, see ka saab. Aga miks sina oled kutsekoolis?

Triin Laasi-Õige: Olen kokku kuusteist aastat koole juhtinud, vahepeal kutseharidusest ka ära käinud ning olnud kõrgkoolis. Koolijuhi amet meeldib mulle samadel põhjustel nagu sullegi, kuivõrd pean maailma parandamist tähtsaks. Kooli juhtimine on vastutusrohke, aga õilis ja hea töö. Mulle meeldib ka see, et minu arvates on kutsehariduses veidi rohkem elulähedust kui üld- ja ka kõrghariduses. 

Kui miski kutsehariduses ei tööta – teooria, praktika või mõni masin –, pead hästi kiiresti reageerima. Arvan, et see muudab meid kutsekoolides hästi ettevõtlikuks. Vastutame selle eest, mida teeme, mõnevõrra rohkem, sest otseseid huvigruppe, kelle ees seda teeme, on enam. 

Lisaks õppijale ja tema lähedastele vaatavad ka tööandjad meie poole selgete ootustega. Nad tahavad inimesi, keda rõõmuga oma organisatsiooni vastu võtta ja keda saab usaldada nii meeskonnaliikme kui töötegijana. 

Ajatelg, mis meile õppijatega töötamiseks antakse, on aga lühike. Peame paari aasta jooksul tegema ära kõik selle, mida oleme lubanud oma õppijatele ja ka tööandjatele. Vahet ei ole, kas õppija tuleb meile pärast põhikooli või täiskasvanuna tööturult, ta tuleb oma unistuste ja väga selgete pragmaatiliste ootustega. 

Kui summeerid kõik need ootused, saadki kokku suure annuse vastutust, milles on nii maailma parandamist kui suur juhtimise väljakutse. Naudin, et mul on vabadus töötada just nii, nagu usun olevat parim minu kooli jaoks.

Rein Oselin: Mulle meeldib põhimõte, et vastutus, võim ja ressurss on kõik ühe inimese käes. Olen kuulnud kolleegidelt munitsipaalkoolide juhtidelt, et päris kõikides omavalitsustes see nii ei ole. Kutseharidussüsteemis teame täpselt, mille eest vastutame, meile on antud õigused ja vahendid oma ülesannet täita.

Triin Laasi-Õige: Et kõik need kolm elementi oleks heaperemehelikes kätes, peab natuke kontrollima ka. Lihtne on juhina oma tarkuses triivida, aga et ma triiviksin suunas, mida suure pildi nägija ka õigeks peab, on vaja juhte veidi toetada. See süsteem vajab parendamist. Mulle meeldib, et meil on oma koolipidajaga aval suhe. Olen ka selgelt välja öelnud, et räägiksin hea meelega rohkem sellest, mida teen ja mida võiks teha veel paremini.

Rein Oselin: Kui suur peab olema kool, et koolijuht oleks tippjuht?

Triin Laasi-Õige: Mina arvan, et me oleme tippjuhid. Vahet pole, kui suures koolis töötad, vastutus selle kõikide tahkudega on koondunud meie kätte. Liiatigi on meil sinuga niivõrd suured koolid, näiteks Tallinna Majanduskoolis on kakssada töötajat. Nii suure organisatsiooni juhtimine on tippjuhi vääriline väljakutse.   

Millegipärast defineerivad Eesti koolijuhid end väga harva tippjuhina ja annavad vastutust või vastutamatust kergesti välistele asjaosalistele. Ohjad on ju juhi kätes, ükskõik, kas oled kohaliku omavalitsuse saja õppijaga kooli või kolme tuhande pealise õppijaskonnaga kooli juht. Me ei peaks rääkima, et on koolijuhid ja on tippjuhid. Kui me koolijuhina ei hakka defineerima end tippjuhina, tippjuhi moel mõtlema ja käituma, siis see süsteemile head ei tee. Ikka peast hakkab pihta enesetaju. Ka juhtidel.

Aga kuidas kirjeldaksid oma kooli inimesele tänavalt? Kui oluline on sinu hinnangul selles toimemudelis sinu isik, millist rolli sa mängid?

Rein Oselin: Olen öelnud, et meil on koolis iga päev sada väikest probleemi ja ükski neist ei ole minu. Aga kui tulevad suured probleemid, olen ainult mina see, kes saab neid lahendada. Mis seal salata, aeg-ajalt kerkivad ka suuremad probleemid esile. 

Oleme kutseõppeasutus. Mida aeg edasi, seda lihtsam on seda inimestele tänavalt selgeks teha, sest üha rohkem täiskasvanuid on Eesti kutsekoolides õppinud. Meil on nii palju erialasid, et kui küsitakse arvu, palun koduleheküljelt vaadata.

Näen meie kooli kui pereettevõtet, kus ei ole väga täpset ja ranget tööjaotust. Kõik on omavahel sõbrad ja soovivad õnnelikud olla ning meil ei ole mitte midagi selle vastu, kui keegi teeb natuke teise inimese tööd. Keegi ei pane seda pahaks, kuigi igaüks vastutab oma lõigu eest ise. Pangas on ju sedasi, et ülevalt korruselt tulevad ülesanded ja alumine korrus täidab. Koolis ei tule sellest midagi välja, olen proovinud. Õnneks sain aru, et koolis tuleb inimestele anda loomingulist vabadust nende vastutuse piires. Siis oskavad inimesed omale eesmärke seada, nendeni jõuda ja tulemustest rõõmu tunda.

Triin Laasi-Õige: Kui stabiilselt juhtkonna liikmete ring paigas on?

Rein Oselin: Selline töökorraldus on olnud viimased kuus aastat, aga mõned inimesed on vahetunud, mitte küll palju. Uued on meie perekonda ilusasti sulandunud, arvan, et see ring on stabiilne olnud. Kuidas sinul?

Triin Laasi-Õige: Tallinna Majanduskooli toimemudelit on mul aeg-ajalt keerulisem selgitada, sest tundub, nagu me ei olekski päris kutsekool – meil ei ole töökodasid ja laboreid. On küll arvutiklassid, taskuhäälingu- ja fotostuudio, aga ei ole muud masinaparki ega tehnoloogilist taristut, mis muudab kõrvaltvaataja silmis ühe kooli kutsekooliks. On hulk auditooriumeid, 1800 õppijat ja 200 töötajat. Meid eristab teistest see, et kõik meie õppijad on täiskasvanud, kes tulevad väga selge pragmaatilise ootuse ja sooviga teha oma elus karjääripööre või ametiredelil edasi liikuda. Neil on pere, töö, hobid, eraelu ja nad tulevad teadlikuna sellest, et peavad kahe aasta jooksul näpistama kõige selle kõrvalt aega, et omandada oskusi, mis annavad kindlustunnet tööturul hakkama saada. 

Meil on erakordselt nõudlik õppija. Võttes aega oma õpinguteks, unistuste teostamiseks või siis töö säilitamiseks, näeb ta ise tohutult vaeva ja eeldab, et ka kool väärtustab ja sisustab tema aega parimal moel. Nii peamegi endalt küsima, kuidas anname õppijaile selle oodatud lisaväärtuse, et nad tunneksid – need kaks aastat on läinud asja ette ning saadud teadmised ja oskused on konverteeritavad tööturul kiiremasse karjääri, suuremasse palganumbrisse või töö säilimisse.

Oleme majanduskoolis astunud välja tavapärasest õpetaja käsitusest. Meie õpetajaist enam kui 90% on tegevspetsialistid, kelle esimene elukutsevalik ei ole olnud õpetaja, vaid kelle jaoks õpetamine on kutsumus number kaks. Nad tulevad oma kutsumuse raames oma elukutse pinnalt saadud teadmisi ja oskusi edasi andma. Selline koolikorraldus, tunniplaanitöö, ainete sidususe tagamine terviktulemuseni jõudmiseks jpm tähendab meeskonna head kokkumängu, et valdkonna spetsialistid mõistaksid oma rolli väärtusloome ahelas. Mõnes mõttes „teeme panka“, aga peame andma ka peretunde, et tulija saaks aru, et ta on oodatud ja tema teadmised loomeahelas on olulised. See väljakutse teeb majanduskooli eriliseks ja minu elu juhina keeruliseks. Aga see mudel on õppija heaks. 

Rein Oselin: Meie peame jõudma põhikooliõpilaseni, selgitama talle, miks võiks olla hea mõte valida meie kool, ja pakkuma talle kaalumiseks võimalust. Meie turundus ja müük on natuke teistmoodi.

Triin Laasi-Õige: Räägiks nüüd sellest, kuidas tajutakse kutseharidust ühiskonnas ja milline on tema positsioon haridussüsteemis. Kui mina 2003. aastal esimest korda jala kutsekooli ukse vahelt sisse sain, kõlasid sellised toredad eesmärgid, et 60% õpilastest võiks pärast põhikooli lõppu minna gümnaasiumisse ja 40% kutsekooli. 

Viimatise statistika järgi läheb umbes 80% gümnaasiumisse. Jõujooned on teistsugused kui need, mida 15–16 aastat tagasi planeeriti. Aga meil on tulnud süsteemi juurde suur hulk täiskasvanud õppijaid, kes on hakanud kutseharidust ühiskonnas rohkem populariseerima kui põhikoolijärgsed õppijad, kellele omal ajal süsteem loodud sai. 

Kutseharidus on haridussüsteemis kahe gigandi vahel: ühel pool on üldharidus, mis on hästi oluline, ja teisel pool kõrgharidus, mis on samuti hästi oluline. Suured sektorid, kõnekad juhid, väga suured vajadused. Ühiskonnas on väärtusloome seisukohalt mõlemal väga suur roll. Kutseharidus on ka oluline, isegi kui see on oma mastaapi pidevalt kaotanud ja sellest ei räägita meedias kuigi palju. Kutsehariduse mõju ühiskonnale ei tohi alahinnata.

Rein Oselin: Olen olnud kutsehariduses enam-vähem sama kaua kui sina ning mäletan neid eesmärke ja aega, mil 90 koolist sai 30 ja koolidesse jõudsid riigi investeeringud. Kutsehariduse kogukond on Eestis üsna väike, vast paarkümmend tuhat inimest. Poliittehnoloogiliselt seisukohalt ei ole see kuigi suur sihtgrupp, mille peale väga palju valimisloosungeid või raha kulutada. Seda on kurb tõdeda, sest majanduse seisukohalt on kutseharidus see osa, mis peaks ühiskonnale tööjõudu tootma. Kui püüad sellega tegeleda võimalikult odavalt, hakkab see varem või hiljem mõjutama kvaliteeti. 

Küsisin ühelt ettevõtjalt, mida ta kutsekoolilt ootab. Ta ütles, et ootab inimest, kes saab aru, et tema toodetud produkt tuleb välismaal maha müüa. Ja see tähendab hoopis uut suhtumist, alates korrektsusest, täpsusest, teadmistest, keeleoskusest, lõpetades sellega, et sa tead, mis maailmas üldse toimub. Ühiskonna soov saada kutsehariduselt nii-öelda toodangut on suur ja selgelt defineeritud. Aga praeguse seisu ja rahastusega on meil seda soovi väga raske täita.

Triin Laasi-Õige: Meil on objektiivne alus nentida, et hea ettevalmistusega kutseharidusega töötajate järele nõudlus kasvab. Üha enam räägitakse karjääripööretest elu jooksul ja aina krutitakse juurde kordi, mil inimene peab elus valima midagi uut, muutma oma profiili ja selleks ümber õppima. Me ei lähe tagasi põhikooli ja gümnaasiumisse, et ümber õppida. Ja kui mina peaksin tegema elus kannapöörde, ei läheks ma ilmselt uuesti ülikooli tasemeõppesse, vaid pigem valiksin midagi kutsekoolide pakutavast või täienduskoolituse. Lisaks vajadusele, et inimesed peavad kogu elu õppima, lisab nõudlikkust töö ja konkurentsi muutumine globaalseks. Tootmises ja tootearenduses ei ole enam sihiks külalaadal müümine, vaid üha enam konkureerimine maailma tasemel. See eeldab aga oskusi ning nii jõuab see ka kutsekooli juhi töölauale. Kui summeerime tööandjate, inimeste ja ühiskonna ootused, saame kokku aukartust äratava hulga ootusi, millega tuleb tegeleda, et tagada väga heade teadmiste ja oskustega konkurentsivõimeline tööjõud. Kuidas aga hoida me nappi tööealist elanikkonda võimalikult konkurentsivõimelisena? Mina usun, et paljuski aitab seda tagada just kutseharidus esma-, jätku- ja täiendusõppe kaudu.

Kui mõtlen kunagisele eesmärgile: 60% gümnaasiumisse ja 40% kutsekooli, siis põhikoolilõpetajate kontekstis oleme oma eesmärgile ikka kõvasti alla vandunud. Elukestva õppe vajadusest kannustatuna on meile tulnud juurde täiskasvanud, aga suures pildis ei ole kutsekoolide praegused ressursid ja riigi strateegiline tähelepanu kutseharidusele piisav, et olla pikas perspektiivis veendunud: meie panus tööealise elanikkonna konkurentsivõime tagamisse on kestlik. Praegu ei ole veel probleeme, aga kui niimoodi jätkame, siis ei pruugi see ühel hetkel enam nii olla, kuivõrd üldjuhul saad vastu ju nii palju, kui sisse paned.

Rein Oselin: Veel ei ole kutseharidusel häbeneda midagi. Meie õpilased käivad Eestit esindamas maailma ja Euroopa kutsevõistlustel, saavutavad auhinnalisi kohti. Teine asi, mis seda kvaliteeti praegu veel kinnitab, on see, et meie kutseeksamite süsteem on korraldatud nii, et kooli lõpetamisel võtab eksami vastu erialaliit, kes vaatab asja kahe mätta otsast. Nad ei taha võtta oma perre inimest, kes ei oska. Teine külg on see, et kui majandussektorisse võetakse inimene juurde, siis tegelikult võetakse sinna konkurent. Kui inimene läbib kutseeksami, järelikult on tema õpetus olnud piisavalt hea. Praegu ei ole meil häbeneda midagi, küll aga tuleb lisada, et see on nõudnud kõva pingutust, eriti võrreldes näiteks sellega, missugune on Soome kutseõppeasutuste eelarve. Praegu me veel rongilt maas ei ole, aga pikas perspektiivis peab kutsehariduse rahastamine suurenema ja midagi tuleb optimeerida.

Triin Laasi-Õige: Kutsekoolid toimetavad nii lähedal töömaailmale, et me saame väga hästi aru: aeg-ajalt peabki parema tulemuse nimel toimemudeleid ja protsesse ümber vaatama. Kui see tähendab näiteks seda, et vaatame jälle ümber koolivõrgu, siis tuleb seda teha. Kui juhitud kahanemine on eesmärgipärane, tuleb kahandada. 

Aga küsimus on pigem selles, kuivõrd me teadvustame kutsehariduse olulisust, mõju ja strateegilist rolli majanduslike ning ühiskondlike väljakutsete puhul, millest eelnevalt ka rääkisime.

Väga suur plaan on välja öeldud ühise keskhariduse näol. Mina usun sellesse, et ühtne keskharidus on mõistlik ja vajalik, tagamaks ühtlaselt tugevad teadmised, oskused, väärtushinnangud ja üldoskused, mis toetavad nii elukestvat õppimist kui valmidust elu jooksul edukalt karjääripöördeid teha. Aga peab olema hästi hoolikalt läbi mõeldud, kuidas ühtse keskhariduse puhul säilivad kutseõppe eesmärgid ja terviklikkus ning et kutseõpe ei lahustuks valikkursusteks, mida siit-sealt ühtsele keskharidusele juurde pakkuda. Säilima peavad kompaktsed suunad, mis päädivad terviklike kutsepädevustega, mis on valdkonnas tööle asumiseks olulised. Seega on suur väljakutse tõsta keskhariduse taset, aga säilitada väga hea kutseõpe. Ma loodan, et kõik asjaosalised saavad aru, kui tähtsad on pikaajalises plaanis praegused otsused, mida tegema hakatakse.

Rein Oselin: Kas lühidalt öeldes: sa kardad, et kümne aasta pärast kutsekoolilõpetaja aimab, mida tehakse erialal, mille ta lõpetas, mitte ei oska neid asju teha?

Triin Laasi-Õige: See on üks riskikoht. Meie kutsekoolides toimetame õlg õla kõrval tööandjatega ja tajume tööturu vajadusi teravamalt. Gümnaasiumis on fookus veidi rohkem koolis toimuval õppeprotsessil ning õpetamise filosoofial. Suur ja põnev väljakutse on need kaks kokku panna, aga tehes seda nii, et ei tekiks olukorda, kus kokandussuuna valinu ütleb, et on näinud küll, kuidas kooki tehakse, ja ise proovinud ka, aga klientidele seda igaks juhuks ise ei teeks.

Triin Laasi-Õige

Huvi hariduskorralduse vastu sain kaasa õpetajast emalt, fookus kutseharidusele loksus paika õpingute käigus Tartu Ülikoolis.

Tööd koolis ma siiski ette ei näinud, käsitledes end pigem haridusteoreetikuna.

Minu esimene päris töö oligi teoreetiline: Taebla Kutsekeskkooli reorganiseerimise ja uue kooli, Haapsalu Kutsehariduskeskuse loomise eestvedamine.

Nii pöörane kui see ka pole, päädis ettevõtmine eduga. Kannustatuna eduelamusest, otsustasin vastu võtta väljakutse 2006. a sügisel sama kooli ka direktorina juhtima asuda. 

Sellest otsusest alates olen töötanud koolijuhina ning oma 16-aastase koolijuhi karjääri jooksul juhtinud nii kutsekoole kui kõrgkooli. 

Alates 2016. a töötan Tallinna Majanduskooli direktorina. 

Kutseharidus, selle arendamine, ajaga kaasas käiv mõtestamine, kutsehariduse olulisuse eest kõnelemine ning populariseerimine on minu kutsumus ja kirg.

Rein Oselin

Olen püüdnud olla inimestele mõistetav ja mõistev. Elu on õpetanud, et nii on inimsuhted palju lihtsamad. Mulle on oluline, kui inimesed minu ümber saavad aru, miks ma üht või teist asja teen. Ja vastupidi: ma aktsepteerin mis tahes otsuseid, kui saan aru nende põhjustest.

Koolis olen töötanud terve elu. Õpetanud matemaatikat ja füüsikat, isegi vene keelt. Viimased 15 aastat juhin Järvamaa Kutsehariduskeskust. Olen mõelnud, et mida ma juhin. Kas need on inimesed, protsessid, suhted, või juhin hoopis iseennast? Kooli tulemused on head, meeskond on meil tugev. Inimesed seavad eesmärke ja oskavad saavutustest rõõmu tunda. Tõrvatilku tuleb ette, eksime iga päev. Hakkan tasapisi mõistma, et minu ülesanne on tegeleda kõigega, mis seob protsesse inimeste ja suhetega.