Keelekaste: Ühest komistusest kõrvallause komastamisel
„Pidupäevase paatose vallandavad parnaslased, kes pühitsevad kirjanike liidu juubelit ja raamatukogude aasta vaimus teadustraktaate neelav maa sool.“
See lause on pärit viimatisest Vikerraadio e-etteütlusest, mida kirjutas ligi üheksa tuhat inimest. Neist enam kui pooled tegid selles lauses täpselt sama vea, mis ülal näha: jätsid kõrvallause lõppu – sõna „ja“ ette – koma panemata. Nõnda pidigi eesti keele instituudi vanemkeelekorraldaja Maire Raadik etteütluse tulemusi kommenteerides selgitama, et „kui kõrvallause lõpeb „ja“ sõna ees, tuleb koma panna ka siia“. Õige oleks niisiis sedasi: „Pidupäevase paatose vallandavad parnaslased, kes pühitsevad kirjanike liidu juubelit, ja raamatukogude aasta vaimus teadustraktaate neelav maa sool.“
Küllap ajasid lause keerukus, kohmakus ja mõnetine jaburuski paljusid kuulajaid-kirjutajaid hetkeks segadusse ja nõnda see üks tarviline koma panemata jäigi. (Etteütluse koostajaile ma siin midagi ette ei heida; eks etteütluste laused ongi sageli sellised kunstlikud ja nurgelised, konstrueeritud sisaldama võimalikult palju potentsiaalseid veakohti, südile kirjutajale seatud lõkse.) Teiseks võis hulk etteütluse sooritajaid juhinduda väärast koolipõlvetarkusest, et „ja“ ette koma ei panda – ei iialgi! Teate ju küll neid lihtsustavaid mnemoonilisi luuleridu, mis raiuvad, et „eti“ ees käib koma alati, „ja“ ees aga mitte kunagi … Ilmar Tomusk on meenutanud, kuidas üks tema õpilane kirjutas selle tarkuse järgi koma ka lausealguse „eti“ ette …
Kuid õigekirja rusikareeglitel on enamasti ka erandid. Lisaks lausealguse „etile“ ei käi koma paljude ühendsidesõnade „eti“ ees („ainult et“, „olgugi et“) – ja muidu koma võõrastav „ja“ tahab teda enda ette näiteks kõrvallause lõpus. Hea küll, et igaüks seda ei tea, aga paraku kipuvad selle vastu eksima ka paljud muidu vilunud keeletoimetajad. Leidub koguni toimetajaid, kes „ja“ ees oleva kõrvallausekoma ära kustutavad, kui see seal juba kenasti on! Parandavad valeks, nagu öeldakse – ja seda isegi märksa lihtsamates lausetes kui see etteütluse oma; lausetes, kus koma vajalikkus kõrvallause lõpus „ja“ ees on ilmselge. Nii kaugeleulatuv võib olla kunagi pähe tuubitud ja siis mantrana korratud tobedavõitu kirvereeglite mõju.
Võtamegi ühe lihtsama näite, millest on hästi näha, kui oluline võib olla pea- või põhilause sees oleva kõrvallause raamimine kahe komaga, isegi kui üks neist jääb „ja“ ette. Neid komasid kutsutakse muuseas raamikomadeks või alistuskomadeks, sest nad raamivad ühele lauseosale (pealausele) alistatud teist lauseosa (kõrvallauset). Lause ise on selline: „Jaan vaatas, kuidas Jüri avas pudeli, ja võttis lonksu.“ Mida see tähendab? Jaan vaatas Jürit pudelit avamas ja võttis siis lonksu. Lausest ei selgu, kas ta lonksas Jüri avatud pudelist või oli tal ka enda oma, aga igal juhul oli lonksu võtja just tema, mitte Jüri. Kui „ja“ ees koma ei oleks – „Jaan vaatas, kuidas Jüri avas pudeli ja võttis lonksu“ –, saaks lause osalt täiesti teistsuguse liigenduse ja sisu; lonksu võtjaks ei oleks enam Jaan, vaid just Jüri. Dramaatiline vahe, kui pudelis on näiteks mürk! Või viin, ja Jüril on probleeme alkoholiga.
Vaat siis, kuidas too koma „ja“ ees võib muuta lause mõtet ja sellest arusaamist. Tasub ikka ära õppida küll, et kõrvallause eraldatakse eelnevast ja järgnevast lauseosast alati komaga ning „ja“ tingimatu komatuse reegliga ei maksa sel puhul vehkima tulla. „Komaga ei eraldata vaid rinnastatud kõrvallauseid, kui neid seob sidesõna, mille ees koma ei kasutata,“ võib lugeda Mati Erelti „Lause õigekeelsusest“ (uusim trükk 2019). Õige on „Mari ütles, et temal pole janu, ja läks teise tuppa“, aga „Mari ütles, et temal pole janu et ta läheb teise tuppa“.
Lisaks mainitud raamatule saagu siin lõpetuseks nimetatud veel „Eesti keele grammatika“ teine osa (1993), „Eesti keele käsiraamat“ (2020) ja „Eesti keele süntaks“ (2017); mõnda neist raamatuist tasub sirvida kõigil, kes järgmine kord kõrvallause komastamisel komistada ei soovi.