Kui seda keelt ees ei oleks!

On matemaatikatund ühes Eestimaa eesti õppekeelega kooli 5. klassis. Teiste seas on tunnis Ukrainast sõja eest põgenenud Pavlo. Kui vahetunnis on Pavlo seltsiv ja aktiivne, siis tunnis istub ta vaikselt oma kohal, pliiats käes, ja kirjutab tahvlilt tehteid maha. Siis aga jagab õpetaja lapsed klassis rühmatöö jaoks gruppidesse ja palub lahendada neil keerukamaid tehteid üheskoos, sealhulgas tuleb ära kontrollida üks õpetaja lahendatud ülesanne. 

Pavlo peab lahendama ülesandeid töölehelt, sest grupitööd tehakse ju eesti keeles. Õpetaja jälgib tunnis Pavlot ja mõtleb: „Ta ju alles harjub meie seltskonna ja keelega. Küll varsti saab keel selgemaks ja siis saab ta tunnis kaasa teha ning rühmatöös osaleda.“ Tõsi, keel on õppetöös aktiivselt kaasalöömiseks vajalik, kuid on veel üks aspekt, mille peale õpetaja suure tõenäosusega esimese hooga mõelda ei oska: Pavlole ei pruugi raskusi valmistada mitte ainult töökeel, vaid hoopis tema kultuuritaust. 

Eesti klassiruumid on olnud õpilaste tausta poolest mitmekesised juba aastakümneid, kuid olukorras, kus õpilased on Eestis sündinud ja omandanud pigem hea eesti keele oskuse või on uussisserändajaid olnud vähe, ei ole õpilaste kultuuriküsimus pälvinud kuigi palju tähelepanu. On tähistatud mõningaid rahvuspühasid, korraldatud kultuuriõhtuid, uuritud rahvusvahelistes projektides riikide erinevusi ning arutletud avatuse ja sallivuse üle, kuid küsimus, kuidas kultuur mõjutab õpilase õppimist, ei ole väga sageli tõstatunud. Kuid nüüd, kus meie haridussüsteemis on uusi ja teise taustaga õppijaid äkki väga palju, on viimane aeg sellele tähelepanu pöörata. Õpilaste akadeemiline toimetulek ei puuduta vaid kooli õppekeele mõistmist. Jah, on hästi teada, et õpilaste akadeemilise edu määrab paljuski nende pere sotsiaalmajanduslik taust, kuid meie tahame osutada veel ühele tegurile, mida ei tohiks õpetamisel ära unustada. See on küsimus kultuuri ja õppimise seostest, täpsemalt, kuidas õpetaja (ja laiemalt iga haridusasutus) peaks arvestama õppimise ja õpetamise juures õpilaste kultuuritausta. 

Pavlo juurde tagasi tulles on näiteks oluline küsida, mida Pavlo ja tema pere üldse peab õppimiseks, kuidas on kõige targem õppida, mis on õpetaja roll õppimise juures jne. Selle teemaga tegelebki kultuuritundlik õpetamine. 

Kultuuritundlik õpetamine seab õpetamise keskmesse õppija ja tema akadeemilise edu. Kultuuritundlik õpetaja võtab tunde planeerides, materjale luues, meetodeid valides jne arvesse oma õpilaste kultuuritausta. Küll aga ei ole kultuuritundlik õpetamine lihtsalt „hea õpetamine“. Lisaks õpetaja ja õpilase headele suhetele, nüüdisaegsetele õppemeetoditele ning headele õpitulemustele toob kultuuritundlik õpetamine fookusesse õpitava näitlikustamise ja seostamise õpilaste taustateadmistega, kogukonna kaasamise ja mitmekesised hindamisviisid. 

Kuidas olla kultuuritundlik õpetaja? 

Loo oma õpilastega sügavad suhted.Küsi, mis on nende hobid, mis neile meeldib, uuri varasema õpikogemuse kohta, tutvu õpilase perekonna ja kogukonnaga ning püüa leida viise, kuidas õppida veel enam tundma lapse/noore n-ö kultuuripagasit. Õpilane õpib siis, kui ta tunneb end hästi ja turvaliselt. Selle esimene eeldus on usalduslik suhe õpetajaga. Ja just seepärast ongi oluline oma õpilasi PÄRISELT tundma õppida, mitte vaid nende nimesid pähe õppida, lippe lehvitada või rahvuspühi teada. Suhte loomine on muidugi keeruline ja aeganõudev. See eeldab ka iseenda avamist ja vahel haavatavaks tegemist. Tekib küsimus, millal seda kõike jõuda. Ainetunde on nädalas ainult kaks! Lihtne. seo suhte loomine ainetegevustega, tee liikumispausides sotsiomeetria harjutusi, ole enne tunde ja vahetundides nähtav ja olemas. Suhte loomine on tihti mõtteviisis ja pisiasjades kinni. 

Ära keskendu õppemeetoditele, vaid õppijate sotsiaalsele kontekstile: ideaalset meetodit, mis õpetaks ühekorraga selgeks keele või toetaks kõikide õpitulemuste saavutamist, ei eksisteeri. Uusi meetodeid otsida ja katsetada on küll vaja, kuid see võib keerulisel ajal stressi juurde tekitada. Seetõttu soovitatakse õpitav siduda õppijate sotsiaalse kontekstiga – too näiteid, mis haakuvad sinu õpilaste (koolivälise) reaalsusega, arvesta tundi planeerides sellega, kuidas sinu õpilased on harjunud õppima (suheldes, iseseisvalt, praktiliselt), aktiveeri õppijate varasemaid teadmisi ja kasuta õpetamisel ära nende seniseid kogemusi. Lase õpilastel endal teemasid uurida, seejuures võid vabalt muu kodukeelega õpilastel lasta seda teha nende emakeeles. Nii lood silla uue, olemasoleva ja varasema vahel.  

Sea kõrged ootused kõikidele õpilastele: õppija õpib vastavalt sellele, mis on tajutud ootused tema edule. Tihti näeme, et vähesema keeleoskusega õppijatele seatakse madalamad ootused, mistõttu ei saavuta õpilane õpitulemusi, tema keel ei arene ning õpetajale tekib samuti lisatööd. Õppimisel peab pingutama, ülesannete lihtsustamise ja muutmise asemel vajab muukeelne õppija rohkem näiteid, õpitava visuaalidega toetamist, vahel ilmselt ka tõlkimist (spetsiifiline sõnavara) ning õpetaja sagedast tagasisidet. Me ei tea, milleks meie õpilased on võimelised, kui me ei anna neile võimalust seda endale näidata! 

Mitmekesised hindamisviisid: „Saad seda, mida mõõdad“ on üks levinumaid lauseid haridussüsteemis. Ka mitmekesise klassiruumi kontekstis on see mõte oluline. Kasutatavad hindamisviisid peavad toetama õppija võimalust oma teadmisi ja oskusi demonstreerida. See teema on eriti aktuaalne praeguses olukorras, kus sõjapõgenikest lapsed on väga äkki sattunud uude olukorda. 

Õpetaja ülesanne on leida üles need võimalused, mille kaudu Ukraina (ja ka kõik teised) lapsed saaksid end tunda asjatundlike ning ekspertidena. Aga taas on selle võimaldamiseks vaja, et õpetaja tunneks oma õpilasi. Üldise õppeprotsessi hindamisel tuleb aga kriitiliselt analüüsida, kas see, kuidas ma palun teise keele- ja/või kultuuritaustaga õppijal omandatud teadmisi ja oskusi demonstreerida, päriselt võimaldab tal seda teha. 

Kõige mõistlikum on õppijat ennast kaasata sobiva hindamisviisi valimisse, sest iga õppija on iseenda parim ekspert. Hindamises mängib väga olulist rolli ka kultuuritaust – kuidas hindamisesse suhtutakse, millise hindamissüsteemiga ollakse harjunud, milline on hinde/hinnanguga kaasas käiv järeldus. Nii nagu iga õpilase puhul, on ka mitmekultuurilises klassiruumis olulisel kohal pidev tagasiside ning õpilaste enesehindamise ja -analüüsi võimaldamine. 

Sotsiaalpoliitiline teadlikkus: oluline osa kultuuritundlik õpetaja olemisest on teadlikkus sellest, mis maailmas toimub, millised keerulised teemad õpilasi mõjutavad, ning nendele teemadele ruumi andmine. Kultuuritundliku õpetamise seisukoht on, et teemasid, mis on laste ja noorte jaoks õhus, peab kajastama ka klassiruumis. Kool peaks olema see turvaline koht, kus õpilane saab küsida ja oma mõtteid jagada. Olgu selleks teemaks tervishoid, rassism, homofoobia või sõda. Ka kuuldused Ukraina sõjapõgenike liitumisest eesti koolidega kergitasid küsimuse, kas ja kui palju tuleks koolis sõjast rääkida. Meie vastus on, et täpselt nii palju, kui õpilased vajavad. Esialgu võib keeruliste teemade käsitlemine olla hirmutav, kuid mida normaalsemaks muutub see, et asjadest räägitakse avatult, seda lihtsam see kõigi asjaosaliste jaoks lõpuks on. Kogemus näitab, et üldiselt tahavad noored lihtsalt informatsiooni ja teadmisi ning just õpetaja peaks olema see usaldusväärne allikas, kes tutvustab tõenduspõhist arusaama. 

Kriitiline eneseanalüüs: kultuuritundliku õpetamise alguspunkt on aga õpetaja kriitiline eneseanalüüs. Et oleksime võimelised võtma arvesse kellegi teise kultuuritausta, peame mõtestama, milline on meie enda pagas. Miks? Sest kultuuritundlikkus on suuresti mõtteviis, mistõttu ongi oluline, et õpetaja oleks analüüsinud, milline tema mõtteviis parajasti on, millised on olemasolevad (varjatud) stereotüübid ja millega tuleb veel tööd teha. Koolitustel alustame tavaliselt sellest, et õpetajad loovad enda kultuurilise autobiograafia, kus mõtlevad muuhulgas tagasi oma õppimis- ja koolikogemus(t)ele, perekondlikule taustale, elus kogetule ning oma õpetamisega seotud uskumustele. Kriitiline eneseanalüüs peaks olema pidev ka edaspidi ja hõlmama näiteks enda varjatud ärritajate (nt miks mind häirib, kui õpilane vaatab tunnis aknast välja) analüüsimist. 

Oot-oot, aga keel?! 

„Kuidas on uuel õpilasel võimalik tunnis õppida, kui ta ei oska sõnagi eesti keelt? Las ta ikka saab keele enne selgeks ja siis tuleb tundi!“ Mitmekeelse hariduse teadusuuringud on ammu kinnitanud, et õppeaineid ja keelt on võimalik õppida edukalt ühekorraga, selleks peab lihtsalt teadma mõningaid olulisi aluspõhimõtteid. Ja neid teavad Eestis väga paljud õpetajad, eelkõige vene õppekeelega koolide keelekümblusõpetajad. Küsime neilt. 

Jah, loomulikult vajavad eesti keelt mittevaldavad õpilased koolis eesti keele õpet ja lisatuge, kuid sama oluline on kokkupuude oma eakaaslastega, kellega suhete loomine on ka keeleõppe motivaator. Mõtleme korraks: kui oluline on hea eesti keele oskus näiteks liikumisõpetuse, kunsti- või muusikaõpetuse tundides? Aga ka matemaatikas või ajaloos? Õpetajate kogemus näitab, et keel ei ole probleem, kui olla julge ja loominguline. Ja alati on viimase õlekõrrena olemas nutikad tõlkeprogrammid ja abivalmid kaasõpilased. Kõige olulisem on luua turvaline õhkkond, õpilast tundma õppida ja seada igale õppijale tema võimetele vastavad, kuid siiski kõrged ootused. Igatahes on ka soov keelt õppida kõrgem, kui see annab võimaluse kaasõpilastega grupitöödes kaasa lüüa ja huvitavates aruteludes osaleda. 

Seega ärme anna Pavlole individuaalset ülesannet, vaid paneme ta koos klassikaaslastega toimetama ja toetame teda nii hästi, kui oskame. 

Uue õpilase tulekul astugem samm tagasi ja mõelgem, mida me tegelikult õpilasest teame (vs. mida arvame teadvat), mida teada tahame ning mis on juba olemasolevad ressursid ja süsteemid, mida kasutada tema arengu ja edenemise toetamiseks. 

Artikkel on esimene osa Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi artiklisarjast „Ukraina sõjapõgenikud Eesti haridussüsteemis“.