Kuidas aidata riskilapsi ja nende vanemaid? 

Kriisiaastad ei ole kahjustanud mitte üksnes inimeste vaimset tervist, vaid toonud juurde ka pereprobleeme. Varasemast rohkem on peresid, kus esineb koduvägivalda, laste väärkohtlemist, vanemate sõltuvust, kus on käitumishäiretega ja koolikohustuse täitmisega hädas olevaid lapsi. Igal aastal eraldatakse perest ligi 250 last ning see arv ei kahane, vaid kasvab. Et abivajavaid lapsi ja peresid aegsasti märgata, on üha olulisem ennetustöö, kus tuleb proovida mitmesuguseid lähenemisi ja võimalusi. 

SOS Lasteküla avas 1. märtsil vestlusplatvormi Sova (sova.ee), kuhu saavad oma muredega pöörduda 7–15-aastased lapsed. Alates 1. maist saavad sama platvormi kaudu oma emakeeles nõu küsida ka Ukrainast tulnud lapsed ning sügisest on plaan hakata pakkuma teenust vene keeles. 

Pereprobleemide ennetamisele on keskendunud ka SOS Lasteküla peretugevdusprogramm, millega üha rohkem omavalitsusi liituda ja koostööd teha soovib. 

2021. aasta septembris avatud Vaikne Kodu pakub tuge lapseea traumadest tingitud käitumisraskustega asenduskodu noortele, kes muidu peaksid minema kinnisesse lasteasutusse, sest Eesti riigil ei ole alternatiive, kus nad elada võiksid.

Uus vestlusplatvorm lastele, kuhu saab pöörduda nii eesti kui ukraina keeles

SOS Lasteküla Eesti ühingu ennetustöö koordinaator Sirli Arro, mis on Sova ja miks seda vaja oli?  

Idee saime oma Soome kolleegidelt, kes käivitasid sarnase vestluskeskkonna 2020. aasta kevadel koroonapandeemia ajal. Sinna pöördus väga palju lapsi ja see läks hoogsalt käima. Sama juhtus Eestis. Avasime vestlusakna 1. märtsil ja juba esimese kahe kuu põhjal võime öelda, et see otsus oli praegusel keerulisel ja äreval ajal ainuõige. Esimene laps pöördus meie poole juba mõni tund pärast avamist. Arvan, et enne kui laps hakkab muredele lahendust otsima alkoholist ja narkootikumidest või teeb mõne pöördumatu otsuse, tuleb aidata tema probleemidele lahendusi leida.Tšättimine on noorte jaoks loomulik viis omavahel suhelda. Selle eelis on anonüümsus, tänu millele noor tunneb end muret jagades turvalisemalt ja julgeb end avada. Sageli ongi Eesti eri paigus elavate laste probleem, et väikeses kohas tunnevad kõik kõiki, mistõttu kardetakse oma muredest rääkida. Paljud lapsed kas ei taha või ei julge oma probleeme vanematega jagada, vaid eelistavad asju arutada neutraalse kuulajaga. Eraldi rakendust alla laadida ei ole vaja, piisab internetiaadressi sova.ee sisestamisest ja saabki nõustajaga suhelda.  

Muide, nime panid vestluskeskkonnale lapsed ise – sova tähendab sotsiaalset vastutust, vene keeles aga öökulli, kes on tark lind.

Tugiliine ja nõustamiskeskkondi on üsna palju ja tuleb aina juurde. Mille poolest Sova teistest erineb?

Arvan, et valikuvõimalus tuleb ainult kasuks. Kui lapsele mingil põhjusel üks keskkond ei sobi, saab ta valida teise. Meie eripära on, et oleme keskendunud kindlale sihtgrupile vanuses seitse kuni viisteist aastat. Eristumegi sellega, et oleme Eestis ainus chat’i vormis ning lastele ja noortele mõeldud vestlusplatvorm, täiskasvanuid me sinna pöörduma ei oota. 

Kes lapsi nõustavad?

Iga päev kl 14–22-ni vastavad lastele spetsiaalse koolituse saanud nõustajad ja vabatahtlikud üle Eesti. Meeskonnas on ligi 60 inimest. Korraga on liinil kaks inimest, et abi oleks kohe kättesaadav ja keegi ei peaks ootama. 

Kui palju on praeguseks pöördutud ja mis lastele kõige rohkem muret teeb?

Märtsi algusest aprilli lõpuni on olnud 501 pöördumist ja see arv kasvab pidevalt. Kui keskmiselt kestab vestlus 18 minutit, siis kõige pikemalt on nõustaja lapsega suhelnud neli tundi. 

Sova platvorm on alles nii värske, et mingit tendentsi välja tuua ei saa. Küll aga on esimesed kuud näidanud, et teemad, millega lapsed meie poole pöörduvad, on üsna sarnased nende eakaaslaste muredega Soomes. 

Kõige rohkem teevad lastele muret halvad suhted, nii omavahel, kodus kui ka koolis. Palju kurdetakse kiusamise ja kehva vaimse tervise üle. Väga suur osakaal on kooli ja õppimisega seotud probleemidel, muret teeb üksindus ja sõprade puudumine. Ühendust on võetud ka äärmiselt tõsiste probleemidega, nagu koduvägivald, enesevigastamine, söömishäired, seksuaalne väärkohtlemine, suitsiidimõtted, kusjuures lapsed on tundnud muret ka oma vanemate ja sõprade pärast.

Kui vestluse käigus selgub, et lapse elu ja tervis on ohus, küsime tema elukohta ja kooli ning anname info edasi omavalitsuse lastekaitsetöötajale või politseile. Kui laps oma andmeid öelda ei soovi ega mõista, et ta vajab abi, või kui vestlus katkeb, on politseil võimalik tema asukoht tuvastada ja talle abi saata. Märtsis tuli meil teha kolm ja aprillis neli abi vajava lapse teatist.

Kuidas te aidata saate?

Kuulame lapse ära, arutame ühiselt võimalikke lahendusi ja anname vajadusel nõu, kuhu ta võiks edasi pöörduda. Vahel piisab sellest, kui julgustada last rääkima kooli tugispetsialistidega või soovitada tal midagi lugeda. Sageli ongi tal vaja leida üles see niidiots, kust probleemi harutama hakata. Ütleme alati, et ta võtaks uuesti ühendust, kui hätta jääb. Mõni laps ongi seda mitu korda teinud.

Kuidas ukrainakeelne vestlusaken tööle hakkas?

Ukrainakeelne alustas alles 1. mail. Kuna võõras keskkonnas võib olla hirme ja teadmatust palju, on tähtis, et laps saaks seda jagada.

Ukrainakeelse vestluskeskkonna avasime samuti koostöös Soome kolleegidega, kes on praegu projekti eestvedajad. Praegu nõustataksegi lapsi Soomest ning otsime omalt poolt ukraina keelt valdavaid vabatahtlikke nõustajaid. 

Ukrainakeelne platvorm töötab eestikeelsega samal põhimõttel, aga vanusepiir on laiem: 7–17-aastased. Veebilehel on Ukraina lipp ning saab suhelda ukraina keeles. Esialgu on liin avatud kl 12–16, aga sedamööda, kuidas meeskond kasvab, pikendame vajadusel seda aega. 

Mis on 7. mail toimunud „Kevadkoputus“?

Kuna nii eesti- kui ka ukrainakeelse vestluse tegevus põhineb täielikult heade toetajate annetustel, korraldasime 7. mail üle-eestilise aktsiooni „Kevadkoputus“. Meile tulid appi sada Southwestern Advantage’i programmi vabatahtlikku tudengit. Noori koondav MTÜ Aitan Eestit koputas inimeste ustele, tutvustas oma organisatsiooni, Sova vestlusplatvormi, jagas infomaterjale ja kleepse. Ühtlasi koguti annetusi mõlema vestlusakna käigushoidmiseks, nõustamisaegade pikendamiseks ja venekeelse keskkonna avamiseks. Praegu saab eesti keeles nõu küsida kl 14–22-ni ja ukraina keeles 12–16-ni, aga tahaksime, et lapsed saaksid meie poole pöörduda hommikul kella üheksast alates. 7. mail õnnestus koguda esialgsetel andmetel ligi 40 000 eurot.

Peretugevdusprogrammi peamine alustala on usaldus

SOS Lasteküla peretugevdusprogramm alustas kaksteist aastat tagasi Ida-Virumaal ja on nüüdseks laienenud paljudesse omavalitsustesse. Peredega töötab kokku 22 tugitöötajat. Kuna lapse perest eraldamine on kõige äärmuslikum abinõu, on tegu vajaliku ennetusmeetmega, mis probleemseid peresid toetades annab lapsele võimaluse kasvada koos vanematega oma kodus. 

Perede tugitöötaja Merike Seppam, mitmele perele te toeks olete ja kes need pered välja valib?

Praegu on mul 11 peret. Teen koostööd kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajatega, kes on hästi kursis, millised pered abi vajavad. Toetada tuleb kogu peret, nii lapsi kui vanemaid, sest probleemide põhjus ongi tihti selles, et vanemad ei oska oma lastega hakkama saada. Programmis osalemine on pere jaoks vabatahtlik, mis tähendab, et vanemad peavad tahtma abi saada ja olema nõus programmis osalema. 

Milliste probleemidega olete peredes kokku puutunud?

Igasugustega: vanemate alkoholism, narkootikumide tarbimine, laste hooletusse jätmine, väärkohtlemine, vaimse tervise häired. Üsna tavapärane on, et peres on mitmel lapsel või vanematel endal puue. On lapsi, kes kasvavad väga halbades oludes. On üsna heal järjel peresid, kus ema ja isa on kogu aeg tööl või kuskil ära ja neid ei ole laste jaoks olemas. Tõsine probleem on nutisõltuvus. Juba mõnekuusele lapsele antakse nutiseade kätte, televiisor mängib kogu aeg, lapsed kasvavad ilma igasuguse režiimita ja lärmi sees. Just mõne autistliku või aktiivsus-tähelepanuhäirega lapse puhul olen näinud, kui hulluks võib asi minna, kui tal kõik need seadmed korraga käest ära võtta. Hästi keeruline on tulla toime lastega, kes ei taha juba 4., 5., 6. klassis koolis käia või käituvad ennasthävitavalt. Selliste laste jaoks on Sova-taoline keskkond hädavajalik, et neil oleks kogu aeg nõu ja tugi käepärast.

Koduvägivalda näen viimasel ajal peredes vähem. Kui ma kuus aastat tagasi alustasin, oli seda rohkem. Ühes peres koguni nii palju, et pere kõik kolm last tuli perest eraldada. Iga nädal on meil kolleegidega koosolek, kus me oma juhtumeid arutame ja igaüks räägib, mis tal südamel on. Probleemid on üsna sarnased.

Kui palju näete vaesust ja toimetulematust?

See on mitme otsaga asi. Rohkem näen õpitud abitust. Üsna palju on peresid, kus osatakse toetuste, abipakkide ja abiprogrammide najal ära elada ja vanemad ei olegi huvitatud tööle minemisest. Rahuldutakse sellega, mis on, polegi ambitsiooni rohkemaks. Vahel tuleb ette sedagi, et tööl käimine ei tasu ennast ära, sest tööga teenib sama suure summa või isegi vähem, kui toetustega kätte saab. Lihtsalt tööl käimise pärast töötada ei ole mõtet. Olen seda meelt, et parem on anda inimesele õng kui kala, aga tundub, et kes on kord toetuse saajaks saanud, jääb sinna ringi päris pikaks ajaks. 

Kui tihti te perega kohtute? 

Käin iga pere juures kokkulepitud ajal kord nädalas, vajadusel ka sagedamini. Lisaks sõidutan pereliikmeid arsti juurde ja ametiasutustesse, aitan asju ajada ja dokumente vormistada, kooli või lasteaiaga suhelda jne. Auto on selles ametis hädavajalik, sest paljud meie pered elavad hajaasustusega paikades.

Mida teil teha tuleb?

Lihtsam oleks öelda, mida mul teha ei tule. Olen õpetanud vanematele igapäevaelu oskusi, alates sellest, kuidas sooja sööki teha, andnud finantsnõu, aidanud pere eelarvet koostada, dokumentide ja pärimisasjadega tegeleda, nõustanud isegi ehitus- ja elektriküsimustes. 

Palju olen käinud perega kaasas arstide juures, nii psühhiaatriakliinikus kui laste vaimse tervise keskuses. Kuulan ära, mida arst räägib, millised ravimid määrab ja kuidas neid tuleb võtta. Lapsevanem sageli kas ei pane tähele või ei julge üle küsida, kui ta millestki aru ei saa, lapse ravi seisukohalt on see info aga väga vajalik. Üks tähtsamaid asju, millel tuleb silma peal hoida, on kooliskäimine ja õppimine. Mõni laps ei ole kuude kaupa kooli jõudnud, on õppimises maha jäänud, hinded on halvad. Siis on vaja aru saada, milles probleem on, ja vajadusel lapsega koos ka õppida. Mõnikord tuleb hakata 8. või 9. klassi noorele õpetama, kuidas õppida. Kui vaja, suhtlen ka õpetajate ja kooli tugispetsialistidega. Vanemate soovil olen koolis lapse arenguvestlusel kaasas käinud, samuti lasteaias jälginud, kuidas laps rühmas käitub.

Mõnikord saame pere lastega väljaspool kodu kokku ja teeme koos midagi toredat, kasvõi mängime või jookseme võidu. Tunnen, et lapsed vajavad seda, sest vanemad nendega neid asju ei tee. Loodan, et minu eeskujul õpib mõni ema või isa oma lapsega rohkem suhtlema ja tema eest paremini hoolitsema. Hästi palju õpetangi vanematele elulisi asju, jagan kogemusi ja toon näiteid oma elust. 

Millised on peredes omavahelised suhted? 

Mõnes kodus on need väga halvad. Eriti keerulised on suhted mõnes katkises kärgperes, kus on n-ö minu, sinu ja meie lapsed. Kurb on kuulda, kui teismeline poiss ütleb, et ema kallistas teda viimati lapsepõlves ja üksnes siis, kui oli napsutanud ja lõbusas tujus. Või kui noor naine meenutab, et ema ainult riidles ja sõimas, mitte kunagi ei kuulanud ega mõistnud teda. Me ei saagi oodata oskust hoolida neilt, kes ei ole seda ise kunagi kogenud. Sageli näen, kuidas peremustrid põlvkondi pidi edasi kanduvad.

Kuidas te peredega kontakti saate?

Mõnikord on see üsna keeruline, mõnikord läheb lihtsamalt. Üritan esimest korda perega kohtudes kohe pinged maha võtta, ütlengi, et tundke end oma kodus hästi ja mugavalt, mind ei pea kohtlema nagu külalist. Püüan iga pereliiget tundma õppida. Igaühega tuleb leida see teema, mille pinnalt suhelda, on see siis sport, remondi tegemine, loomad või miski muu. Kõige tähtsam on siiski usaldus. Enne kui see tekib, ei olegi võimalik peret päriselt aidata. 

Enamasti saangi kõigepealt kontakti lastega ja kuna paljudes peredes on loomad, ka neljajalgsetega. Lastega on palju lihtsam suhelda kui nende vanematega. Kui ma lapsele helistan ja saame kasvõi paar lauset vahetada, loen juba tema hääletoonist välja, milline kodus olukord on. 

Kas peretugevdusprogramm suudab pered tugevamaks muuta?

On peresid, kes saavad madalseisust üle ja tõepoolest suudavad uue lehe keerata. Kõik pered paraku muutuda ei suuda. Ühel paljulapselisel perel, kelle juures ma kolm aastat käisin, läks alguses hästi: ema oli nõus alkoholiravile minema, vahetati elamispinda, asjad liikusid paremuse poole. Hiljem, kui neile üürikorter üles öeldi ja nad teise valda kolisid, sai emal jõud otsa ja tulid tagasilöögid. 

Mis annab teile jõudu seda tööd teha?

See on loominguline töö, kus ükski päev ei ole teisega sarnane. Jõudu annavad väikesed asjad ja see, kui saan aru, et mind usaldatakse: kui mulle helistatakse, et nõu küsida, kui mulle näidatakse lõpukleiti ja kingi ning kutsutakse kooli lõpuaktusele. Annan endale aru, et kõike muuta ei ole minu võimuses, aga hea meel on, kui olen pisutki suutnud kedagi teisiti mõtlema panna.

Mis on teie arvates peresuhetes kõige tähtsam?

Üksteise ärakuulamine. Hoolivus ja hellus. Empaatia. Tähtis on, et vanemad on lapse jaoks olemas, tunnevad huvi, kuidas tal päev läks, vaatavad, et lapsel on kõht täis ja õppimine korras. Et pere istub õhtul ühiselt söögilaua taga ja räägib päeva muljeid. Et ollakse koos.

On vanemaid, kes panevad lastele väga suuri kohustusi ja nõuavad neilt palju. Eriti raske on lapsel, kes peab olema oma vanematele vanema eest. Vanemad peaksid mõtlema sellele, et laps tahab ka lihtsalt laps olla. 

Vaikses Kodus toetatakse käitumisraskustega noori

SOS Lasteküla Vaikne Kodu avas Keilas uksed 15. septembril 2021. Maja renoveerimise ning töötajate värbamise ja koolitamisega tehti algust juba möödunud aasta kevadel. 

Vaikne Kodu on kohandatud eluks kuni kuuele 14–18-aastasele noorele, kellel lapseea traumadest tingitult esineb vägivaldset või ennastkahjustavat käitumist, mistõttu nad on viibinud kinnises lasteasutuses või sinna suunatud. 

Vaikse Kodu juht Sille Saidlo, miks sellist kodu vaja oli?

See tekkis otsesest vajadusest. On käitumisprobleemidega noori, kes asenduskodu peresüsteemi ei sobi, sest nad vajavad tunduvalt rohkem tähelepanu, kui pereema teiste laste kõrvalt neile pakkuda suudab. Et tähelepanu saada, käituvad nad vägivaldselt või jooksevad kodust ära ning neid peab politseiga taga otsima. Vaikses Kodus on ööpäev läbi korraga tööl kaks inimest. See võimaldab tegevust korraldada paindlikult, pühendada igale noorele rohkem aega, temaga vestelda ja teda kuulata. Noore ärakuulamine on väga oluline. Noorte jaoks ongi see kodu, kus nad elavad igapäevast elu, käivad koolis, tegelevad huvitegevusega. Igal noorel on majas oma tuba, lisaks ühine puhkeruum ja teraapiatuba. 

Milliste probleemidega noored sinna satuvad?

Nad kõik on lapsepõlves palju läbi elanud traumeeritud lapsed. Asenduskodus ei ole ühtki traumakogemuseta last. Neil noortel aga avaldub see väga tugevalt ja sagedane reaktsioon ongi füüsiline või verbaalne agressiivsus. Me ei saa halbu kogemusi ära võtta, küll aga saame käitumist peegeldada ja panna noori mõistma, et igal teol on tagajärg. Nad peavad teadma, et trauma ega diagnoosi taha ei saa pugeda, see ei vabanda nõmedat käitumist. Samas peab noorel olema võimalus, et teda ei jäeta maha ka siis, kui ta halvasti käitub: märatseb, lööb, sülitab, ära jookseb jne. Anname kogu aeg adekvaatset tagasisidet, soovitavalt enne halba käitumist – on see siis vägivaldne tegu või enesevigastamine –, millel on juba keerulisemad tagajärjed. 

Kuidas neid noori aidatakse ja kes seda teevad? 

Selle töö alus on traumapedagoogika põhimõtted. Ajast aega toiminud piitsa-prääniku süsteem tundub lihtne ja loogiline: kui teed midagi valesti, karistame, teed hästi, saad kiita. Traumapedagoogika seevastu aitab noorel mõista tegude võimalikke tagajärgi, nagu ka seda, kas ta on valmis neid kandma.

Noortega tegelevad päevast päeva sotsiaalpedagoogi ettevalmistusega inimesed, kellel juba on kõrgharidus või kes omandavad seda. Praegu on sotsiaalpedagooge ametis seitse, ühte otsime lisaks. Nad on imelised missioonitundega inimesed, kellest igaühel on oma põhjus, miks ta on otsustanud probleemsete noortega tegeleda.

Täiskasvanud annavad noortele eeskuju, kuidas konflikte lahendada ja oma igapäevaelu korraldada. Nende kõrval õpivad noored ka üksteisega arvestama ja kodusesse ellu panustama. Väga tähtis on kindel päevakava, samuti tunnustamine. Märgata ja kiita tuleb ka väikeste asjade eest: aitäh, et panid oma nõud masinasse, mul on tänu sellele vähem teha. Oluline on kaasata ja arvamust küsida. Neil noortel ei ole kogemust, kuidas käituda ja toimetada, selle, mis teiste jaoks enesestmõistetav, õpib mõni selgeks alles 30-aastaselt. 

Kuna oleme üks pere, on kõigil pereliikmetel kodus ka kohustused: tuleb aidata poes käia, süüa teha, koristada, aias toimetada. Väga palju on vaja motiveerida ja suunata, kuna mõne jaoks on isegi oma toast väljumine pingutus. 

Et oleks tahet midagi teha, on noorel vaja tunda, et ta on väärtuslik. Seepärast tuleb neile ikka ja jälle korrata, et saad aru, miks nad mingeid asju teevad, ja ehkki ei kiida nende käitumist või otsust heaks, meeldivad nad sulle inimesena. Seda usku neisse süstida on väga tähtis.

Kas on näha edasiminekut?

Edasiminekuid on minu jaoks palju, isegi kui mõni asi võib väljast vaadates paista tagasilöögina. See, kui noor katsetab piire, tähendab, et ta õpib, kuidas käituda ja suhelda. Näen, et nad on hakanud meie sotsiaalpedagooge usaldama ja julgevad pöörduda nende poole väga isiklike asjadega. Usaldus võib väljenduda ka selles, et nad käituvad mõnikord pööraselt, teades, et neid ei mõisteta selle eest hukka ega saadeta karistuseks kuhugi ära.

Keerulisem küsimus meie jaoks on, kuidas suunata need noored haridussüsteemi või tööle, kuhu nad hästi sobida ei taha. On suur töö panna ühiskond mõistma, et need noored vajavad kõrvalejätmise asemel kaasamist ja lõputut mõistmist.

Meie eesmärk on, et võimalikult suur osa traumaga noortest saaks tulevikus kas siis kellegi abiga või iseseisvalt hakkama. Enamiku puhul näen ma potentsiaali selleks. 

Kas selliseid Vaikseid Kodusid on Eestisse veel vaja? 

Arvan küll, sest soovijaid siia on. Kui unistada, on vaja varuvarianti ka asenduskodu noorematele lastele. Et kui probleemid alles hakkavad tekkima, saaksid nad minna ja õppida vahepeal sellises kodus süvendatult sotsiaalseid oskusi ja käitumismudeleid, olles samal ajal oma perevanemaga kontaktis. 

See oleks nagu puhverkodu, kuhu ei saadeta mitte karistuseks, vaid turvalises keskkonnas õppimiseks. Kujutan ette, et sarnast võimalust võib vaja minna ka riskiperede lastel. Ka nende jaoks võiks olla n-ö sotsiaalsete oskuste õppimise kodu ja lapsevanemal, kes tahab oma last sellele teenusele paigutada, olgu kohustus käia ise samamoodi õppimas ja vajalikud vanemlike oskuste koolitused läbi teha. Siis ei peaks loodetavasti lapsi peredest nii palju eemaldama. Peretugevdusprogramm annab väga head infot perede kohta, kellel seda vaja on.