Kuidas toetada autisti muuseumis? Kaheksa soovitust õpetajale

Kahtlemata on palju autiste, kes tunnevad end muuseumides mugavamalt kui nende neurotüüpilised kaaslased. Küll aga on ka neid autistlikke õpilasi, kes eriti oma esimestel kokkupuudetel põneva muuseumimaailmaga vajavad nii muuseumi kui õpetaja lisatuge. Toon välja kaheksa soovitust õpetajale, kes plaanib minna autistlike õpilastega muuseumisse. 

Soovituste aluseks on sel talvel Tartu Ülikoolis kaitstud etnoloogia ja rakendusantropoloogia magistriprojekt, milles uurisin õpetajate ning muuseumitöötajate kogemusi ja vajadusi autistlikele õpilastele muuseumihariduse pakkumiseks. Väga olulise panuse andis soovituste koostamisel ka minu Tartu Herbert Masingu Kooli 3. klass. 

Et muuseumikülastus oleks ka autistlikele õpilastele meeldiv ja hariv, saavad täiskasvanud palju ära teha külastuseks valmistudes. Oluline on õpetaja ja muuseumi omavaheline infovahetus, et kõik osapooled teaksid, mida muuseumis kohtudes oodata võib. 

1. soovitus. Õpetaja on muuseumis oma õpilaste spetsialist, muuseumipedagoog muuseumi spetsialist. Kui klassiga muuseumisse tulnud õpetaja võtab muuseumis aktiivse rolli oma õpilaste toetamisel ja nende käitumise juhtimisel, saab muuseumipedagoog pühenduda muuseumi põneva sisu vahendamisele ja planeeritud tegevuse läbiviimisele. Muuseum kui põnev ja stimuleeriv keskkond võib autistlikus õpilases esile kutsuda reaktsioone ja käitumist, milleks ei oska muuseumipedagoog valmistuda, ent milles saab õpilast tundev ja temaga heas kontaktis olev õpetaja õpilast aidata ja toetada. 

2. soovitus. Anna muuseumile õpilaste erivajaduste kohta infot enne muuseumikülastust. Muuseumil aitab see tegevust paremini planeerida ning tunni läbiviijal efektiivsemalt grupi vajaduste jaoks häälestuda. Oleks tore, kui külastajate võimalike erivajaduste kohta uuriks muuseum juba esialgse suhtluse käigus, aga kui nad seda ei tee, võiks teema tõstatada õpetaja. See on eriti oluline juhul, kui tegemist on nii-öelda tavakooliga ehk kui klassis on neurotüüpiliste õpilaste seas ka mõni näiteks autistlik õpilane, aga vaid kooli nime teades ei oska muuseumitöötajad erivajadustega õpilasi oodata. 

3. soovitus. Muuseumile õpilaste eripärade kohta infot andes keskendu diagnoosi asemel praktilistele oskustele või olukordadele, mis võivad õpilasele muuseumis raskusi tekitada, ja muuseumiga seotud erihuvidele, mille käsitlemine võiks õpilast rõõmustada. Kuna autism avaldub igal autistil üpris erinevalt, ei pruugi muuseumipedagoogil olla eriti kasu sellest, kui ta saab teada, et tundi on tulemas viis autistlikku õpilast. Kõik need viis õpilast võivad olla väga erinevate vajaduste ja sellest tulenevalt ka käitumisega, mistõttu tasub täpsemalt ja praktilisemalt õpilaste eripärasid kirjeldada. Seejuures ei ole oluline, et tunnijuht täpselt teaks, millise õpilase kohta informatsioon käib – kui muuseum pakub õpilastele välja mingeid lahendusi, saab õpilasi saatev õpetaja konkreetsetele õpilastele neid pakkuda. 

4. soovitus. Küsi enne külastust infot muuseumi kohta. Mõnda autistlikku õpilast võib aidata see, kui tal on enne muuseumikülastust piisavalt informatsiooni muuseumi kohta. Milline info on kasulik, sõltub õpilase vajadustest ja huvidest. Võimalusel võib seda temaga ka arutada. Mõne õpilase ärevust maandab see, kui ta teab enne midagi muuseumihoone kohta, mõni soovib pisut täpsemat infot tunnijuhi kohta, kes klassiga muuseumis tegevusi läbi viib. Eesti muuseumidest on Kumul olemas tajukaart, mis võimaldab sensoorselt tundlikel külastajatel enne külastust ja selle ajal tutvuda muuseumis tajutavaga. Mõnel muuseumil on kodulehel ära toodud ka töötajate pildid – neist võib olla kasu, kui autistlikku õpilast toetab teadmine, kes temaga muuseumis tegelema hakkab. 

5. soovitus. Küsi infot muuseumitunni kohta. Kui osalete klassiga muuseumitunnis, tasub uurida, milliseid tegevusi, mis järjekorras ja millises mahus plaanis teha on. Esiteks on siis võimalik juba aegsasti muuseumiga arutleda ja teha ettepanekuid, kui tundub, et mõni tegevus või tegevuse jaoks planeeritud aeg ei pruugi grupile sobida. Teiseks on siis võimalus enne külastust plaane ka õpilastele tutvustada. Seegi teadmine, mida täpselt ja millises järjekorras tegema hakatakse, võib nii mõnelegi autistlikule muuseumikülastajale julgustavalt mõjuda. Kolmandaks võimaldab eelinfo õpetajal muuseumis paremini võtta aktiivset rolli õpilaste toetamisel, kui ta teab ette, millal muuseumitunnis midagi juhtuma hakkab. On väga oluline, et kui plaan on välja mõeldud ja sellest juba ka õpilastele räägitud, peetaks sellest võimalikult täpselt kinni. Ootamatud muudatused võivad autistlikele õpilastele niigi erutavas uues keskkonnas häirivalt mõjuda.

6. soovitus. Eelista muuseumi külastamisel vaiksemaid aegu. Kui külastada muuseumit autistidega, kellele mõjuvad häirivalt suured rahvamassid ja lärm, tasub eelistada aegu, mil muuseumis viibib vähem rahvast. Kuna igal muuseumil võivad need ajad erineda (näiteks tulenevalt sellest, kas tavapäraselt vaikseks ajaks on mõni üritus majja planeeritud), tasub vaikset külastusaega küsida muuseumilt otse. Vahel võtavad muuseumid gruppe vastu ka ajal, mil nad on tavakülastajale suletud. Mõni muuseum võib olla nii vastutulelik, et eelneval kokkuleppel ei broneeri teisi gruppe samaks ajaks. Vaiksemate külastusaegade leidmiseks tasub muuseumiga aegsasti kontakti võtta, et ühist parimat aega võimalikult kerge leida oleks.

7. soovitus. Võta kaasa abivahendid, mis autistlikku õpilast toetavad. Kui õpilane kasutab mõnes olukorras helisummutavaid kõrvaklappe, päikeseprille, kindaid, talle pakub tuge mõni armas mänguasi või toetab mõni muu abivahend, tasub kõik need asjad muuseumi minnes kaasa võtta. Isegi kui ühtegi ei ole vaja kotist välja võtta, võib pakkuda tuge kasvõi teadmine, et asjad on vajadusel olemas. Kuna muuseumid pakuvad aina enam eksponaate, mida saab eri meeltega tajuda, ei või iial teada, millal autistlik muuseumikülastaja soovib sensoorset kogemust enda jaoks pisut pehmendada. 

8. soovitus. Anna muuseumile tagasisidet. On väga oluline, et pärast muuseumikülastust annaksid nii autistlik õppija kui ka tema õpetaja muuseumile tagasisidet. Muuseumid võivad koguda tagasisidet eri viisil, aga õpetajana tasub kaaluda, kas muuseumi valitud formaadi kaudu sai kõik oluline öeldud. Mõnel autistil on tore omadus olla üpris otsekohese ütlemisega – seda tuleb kindlasti väärtustada, aga õpetajana oma õpilasi tundes saad olla vahendaja, et õpilase mõte jõuaks õigesti kohale ja mõni otsekohesusega vähem harjunud muuseumitöötaja seda halvasti ei võtaks. Seega tasub tagasiside läbimõtlemiseks ja muuseumiga jagamiseks valida vorm, mis klassile kõige paremini sobib. Põhjaliku tagasiside põhjal saab muuseum teavet, millised lahendused töötasid ja milles tasub edaspidi paremaid lahendusi otsida. 

Nende soovituste eesmärk on pakkuda õpetajale ideid, mis suunas mõelda ja tegutseda, et oma autistlikele õpilastele muuseumikülastust mõnusamaks ja õppimise mõttes viljakamaks muuta. Iga õpetaja tunneb aga oma õpilasi kõige paremini ning seetõttu tasub soovitusi rakendades silmas pidada just enda õpilasi: mis toetab üht, võib teisele isegi häirivalt mõjuda. Kui vähegi võimalik, tasub õpilastega hiljem kogemuste üle arutada – näiteks kas see, et enne külastust oli täpselt teada muuseumipedagoog, tunni tegevused ja muuseumi plaan, tegi külastuse nende jaoks mõnusamaks.

Julgustan neid soovitusi arvestama ka õpetajaid, kellel ei ole (teadaolevalt) autistlikke õpilasi. Põhjalik eelteadmine, mis muuseumis toimub, võimaldab igal õppijal muuseumis kiiremini huvitava ja sisulisega pihta hakata, selmet kulutada palju aega saamaks aru, kuhu oled sattunud.