Matemaatikaõpetaja lisaeriala osutus väga populaarseks

6. mai 2022 Annika Volt Tallinna Ülikooli matemaatika didaktik - 4 kommentaari

Kuna Eesti koolides on rohkelt õpetajaid, kes tahavad töötada ka matemaatikaõpetajatena, aga kellel puudub selle eriala õpetamiseks ettevalmistus, avab Tallinna Ülikool ka tuleval õppeaastal põhikooli matemaatikaõpetaja lisaeriala koolituse mida rahastab haridus- ja teadusministeerium ning mis on õppijatele tasuta. Koolitusel osalevad tegevõpetajad, kes on õpetajakoolituse läbinud mõnel muul erialal kui matemaatikaõpetaja oma.

Lühikese ajaga tundsid koolituse vastu huvi sedavõrd paljud, et õppekohad sügiseks on juba täitunud ning jääb loota, et taolisi koolitusi on võimalik ka järgnevatel aastatel pakkuda.

Arusaadavalt soovib iga tundi andev õpetaja olla oma metoodika ja didaktikaga kursis. Praegu õpivad Tallinna Ülikoolis eelmise aasta augustis põhikooli matemaatikaõpetaja lisaeriala koolitusega liitunud tegevõpetajad. Nende seas on klassiõpetajaid, ajaloo-, füüsika-, informaatika- ja käsitööõpetajaid. Mitmed neist on sel õppeaastal võtnud vastu väljakutse olla ka oma koolis matemaatikaõpetaja.

Lisaerialal õppijad on toonud välja, et kuigi õppeaasta algus matemaatikaõpetajana võis tunduda ebakindel, on koolitusest olnud palju kasu ning õppejõud abistavad algajat õpetajat igati.

Matemaatikaõpetajate arvestuslik asendusvajadus aastani 2025 on 60 õpetajat aastas. Õpetajate järelkasv ei kata asendusvajadust, kuna noorte seas ei ole õpetajakutse populaarne. Viimatises PISA uuringus vastas eesti 15-aastaste noorte seast vaid 2%, et nad soovivad saada õpetajaks. Probleemile ühest ja kiiret lahendust ei ole ning seetõttu on koolijuhid matemaatikaõpetajate leidmisega hädas.

Ühena lahendustest leitakse oma koolis töötava personali seast kõige nutikam matemaatik ning tehakse teise eriala lõpetanud aine- või klassiõpetajale ettepanek asuda õpetama matemaatikat II ja III kooliastmes.


4 kommentaari teemale “Matemaatikaõpetaja lisaeriala osutus väga populaarseks”

  1. Tõnu Tõnso ütleb:

    On teatavaid ameteid, mille puhul me eeldame, et selles ametis töötav inimene on saanud pikaajalise diplomeeritud spetsialisti ettevalmistuse (vähemalt 5 aastat pingsat õppimist hommikust õhtuni, vahel ka 6-7 aastat) ja tema tegevus antud alal on teiste selle ala diplomeeritud spetsialistide poolt heaks kiidetud. Entusiastlik velsker või loomaarst ei saa ju töötada kirurgina, igaüks kes oskab seadusi lugeda ja tahab teiste inimeste üle kohut mõista ei pääse ju kohtunikuametisse; isegi ahju ehitamist ei saa me enam tellida sertifitseerimata ja litsenseerimata pottsepa käest – sellise ahjuga maja ei saa elamisluba. Aga – eesti rahvas arvab, et matemaatikat õpetama kõlbab pea igaüks, kes on valmis laste ette minema. See, kui ta matemaatikast aru saa, ei ole ju takistuseks, sest – me ju harime teda! Selliste kampaania korras korraldatavate täienduskoolituste häda on selles, et nad saavad oma kampaaniate käigus matemaatikat veel mitu korda vähem, kui praegused statsionaarses õppes viibivad üliõpilased. Üldiselt on nii, et praeguste statsionaarses õppes matemaatikat õppivate üliõpilaste auditoorne koormus (ja sealhulgas ka erialane auditoorne koormus) on kaks korda väiksem võrreldes nende üliõpilastega, kes õppisid matemaatikat 30-40 aastat tagasi. Praeguste tsükliõppe erialade auditoorne koormus on aga umbes pool praeguse statsionaarse õppe üliõpilaste auditoorsest koormusest ja moodustab seega umbes ühe neljandiku kunagisest. Nii näiteks tean, et mina õppisin esimesel semestril “Analüütilist Geomeetriat” kuus auditoorset tundi nädalas. Minu statsionaarse õppe üliõpilased saavad sedasama ainet minu käest kolm auditoorset tundi nädalas, igatsugu tsükli- ja ümberõppe üliõpilased saavad seda aga nii vähe, et semestri peale tuleb heal juhul välja 1/4-1/6 meie omaaegsest õppemahust. Aga paraku, inimeste õppimisvõime ei ole viimase 30-40 aastaga edasi arenenud. Seega – me toodame praegu kõrgema haridusega diplomeeritud spetsialistide asemel heal juhul poolintelligente ja tavajuhul veerandintelligente.
    Õpetajate niisugune ümberõpetamine on nagu tulekahju kustutamine. Õpetajana hakkavad nüüd juba tööle mitte ainult need, kes “ei saa matemaatikast aru”, vaid lausa need, kes “ei saa üldse matemaatikast aru”.
    Ja siis toimub juba tule kustutamine bensiiniga – sealt need matemaatikavihkajad tulevadki. Matemaatikast üldse mitte aru saav õpetaja harjutab ka need õpilased, kes oma eelduste poolest võiksid matemaatikast aru saada, paadunud matemaatikavihkajateks. Ta hävitab nende puhul need eluteed, mis võiksid olla seotud matemaatikaga.

  2. Peep Leppik ütleb:

    Aituma, Tõnu Tõnso!
    Teie põhjalik kommentaar lausa kutsub jätkama … Kuulun põlvkonda, kes alates 4. klassist sooritas keskkooli lõpuni eksami matemaatikast. Olen tänulik, et ka TPedI-s “pidin tegema” kõrgema matemaatika eksameid (kuigi ma pole matemaatik) … Meil on hakatud koolis õpitavaid aineid vaatlema ülikitsalt – kas seda MUL on ka elus vaja?

    Aga MATEMAATIKA on eelkõige MÕTLEMISE ARENDAJA (olgu minu eeldused ja eelistused millised tahes!). Just mõtlemisvõime iseloomustab INIMEST.

    Kõrgkoolid on hakanud kurtma, et ühel või teisel erialal oli palju õppida soovijaid, kuid pärast esimest kursust on pooled (!) langenud välja… Ja “targad” ametnikud põhjendavad seda “noore vale eriala valikuga”. Mõnel tõesti, kuid peapõhjus on selles, et näiteks inseneriks või arstiks pole võimalik ilma PINGELISE ÕPPIMISETA saada… Just viimastel aastakümnetel oleme õpilastes kasvatanud lõtvust (ilma eksamiteta ja võimalikult ka matemaatikata). Nii kaugele ei jõua!

    P.S. Artikli autorilt sooviks kümne aasta pärast infot – kuipalju neid “populaarse lisaeriala” õpetajaid TÖÖTAB KOOLIS.

  3. Tõnu Tõnso ütleb:

    Lisaeriala inimestega võib minna nii ja naa. Heal juhul suudab vähem matemaatikat õppinud inimene matemaatika õpetajana hakkama saada, aga sel juhul ta enamasti jäljendab mõnda oma kunagist matemaatika õpetajat. Juhul, kui tegemist oli hea õpetajaga, siis ta jäljendab head õpetajat, juhul kui eeskujuks võetud oli kehv õpetaja, siis ta jäljendab kehva. Aga üldjuhul kipub jäljendamine olema pigem see allakäigutee. Hea õpetaja mitte ainult ei jäljenda häid eeskujusid, vaid ta mõtleb peaaegu iga teema ja peaaegu iga tunni puhul, et kuidas seda paremini õpetada. Ja vaat selleks, et õpetaja julgeks ja oskaks ise luua uusi käsitlusi, ongi tarvis, et õpetajal oleks palju laiem ja sügavam ainetundmine, kui on see, mille nad praegu ülikoolidest saavad.

    Selleks, et matemaatikat hästi õpetada, ei piisa sellest, et inimene tahab õpetada ja ta ise arvab, et talle meeldib matemaatika. Tähtis ei ole mitte niivõrd see, et kas sellele inimesele endale meeldib matemaatika, kui see, kas ta “ise meeldib matemaatikale”. Tähtis on see, et õpetaja enda tegemisi matemaatikas saadaks teatav edu – et ta tunneks ära, missugune matemaatika on ilus, ja missugune mitte, ning et ta ise suudaks luua seda ilu.

    Omaette küsimus on see, kui mitu taset õpetatavast tasemest kõrgemal tasemel peaks matemaatikat õpetav inimene valdama õpetatavat ainet. Nõukogude ajal, kui ülikoolides oli veel alles selline suhteliselt standardne ja kindlaksmääratud kvaliteediga üldaine nagu 2,5-3 aastat kestev “kõrgem matemaatika”, siis kehtis nn kahe taseme printsiip.

    Õpetaja peab õpetatavat ainet valdama mitte üks tase, vaid kaks taset kõrgemal tasemel. Selleks, et õpetada matemaatikat koolieeelikutele, peab õpetaja valdama perfektselt algklasside ja hästi põhikooli kursust.
    Selleks, et õpetada algklassides, peab õpetaja ise valdama perfektselt põhikooli kursust ja küllalt hästi keskkooli kursust (alglasside õpetaja peab olema keskkooli ilma tõsiste raskusteta lõpetanud).

    Selleks, et õpetada edukalt matemaatikat põhikoolis, peab õpetaja valdama perfektselt keskkooli kursust ja väga hästi kogu kunagist kõrgemat matemaatikat + läbinud kõikvõimalikud elementaarmatemaatika praktikumid.

    Selleks, et õpetada edukalt matemaatikat gümnaasiumis, peaks õpetaja olema läbinud täieliku 5 aastase matemaatika kursuse (s.t. ta ei tohi piirduda ainult kõrgema matemaatika ja elementaarmatemaatikaga) lisaks matemaatilisele analüüsile, kõikvõimalikele geomeetriatele (alates analüütilisest ja afiinsest, diferentsiaalgeomeetriast kuni projektiivse ja mitteeukleidilise geomeetriani, algebrale ja diskreetsele matemaatikale lisaks ka terve hunniku matemaatikute erikursusi (topoloogia, arvutusmeetodid, diferentsiaalvõrrandid, väljateooria elemendid jne jne).

    Selleks, et õpetada kõrgemat matemaatikat, peaks lisaks matematikute viie aastasele kursusele olema tehtud kandidaadikraad. Ja neid kõikvõimalikke keerukamaid ja spetsiifilisemaid matemaatikute erikursusi (nagu funktsionaalanalüüs) peaks õpetama doktorikraadiga inimesed.

    Meie praegune olukord on aga selline, et üldjuhul ei ole õpetaja oma õpilastest mitte kaks taset kõrgemal tasemel matemaatikat õppinud, vaid heal juhul ainult ühe taseme kõrgemal tasemel. Paraku jääb sellest ühest tasemest enamasti väheks ja pealegi, meie koolid on valmis tööle võtma ju lausa iga esimesel kursusel matemaatikat õppiva noore inimese (“Et ehk veab välja!”).

    Paraku paljudel juhtudel ei vea need noored muidu ju iseenesest tublid inimesed välja ja paljud põlevad õpetajatena ühe kuni kolme aastaga läbi. Olukord on sarnane Remarque roomaanis “Läänerindel muutusteta” kirjeldatuga. Aina kesisema välja õppega noorsõdureid paisatakse eesliinile, suur osa neist hukkub või sandistub eluksajaks.

    See “Noored kooli” ei ole aga õpetajate ettevalmistamise traditsioonilisest ning süstemaatilisest viisist sugi mitte parem, vaid on hoopis halvem, sest on ebasüstemaatiline, mittetäielik ja halvas mõttes projektipõhine. Võrreldes traditsioonilise statsionaarse õppega lähevad “Noored kooli” programmi suured rahad (seal programmis on üliõpilaste juhendamine individuaalne, seega paratmatult kallim) Ilmselt just “Noored Kooli” programmi puhul tuleks eriti põhjalikult vaadata seda, kui suur protsent neist noortest inimestest koolis töötab näiteks viis aastat peale seda, kui nad “Noored kooli” programmi juba läbi teinud on ja boonusrahad kätte saanud on. Traditsioonilise õppe tudengeid kel on “Noored kooli ” programmi omadest veidi süstemaatilisem haridus, riigilt selliseid preemiaid ja boonuseid ei saa kui “Noored Kooli” programmis osalejad.
    Seega – on mille peale mõelda.

  4. valdar parve ütleb:

    AKADEEMIA nr. 6 – 2005 — Kas on õpetajal kohust?* Valdar Parve … 1247 arutasin küsimust, kas õpetaja kohus on professionaliseeruda teadlasena või õpetajana. Et Eestis on valitud teine suund ja et seda toetab üle-eestiline palgapoliitika, siis on ka kool muutunud ja koos kiidukõnedega, kuidas haridus üha tõhustub, on vähemalt põhikooli ja gümnaasiumi teadusharidus lahjenenud sellega võrreldes, mis ta oli 50 aastat tagasi, kui ei tuntud kontrolltööde korduvaid järeletegemisi ja õpilasi jäi ka “istuma”. Muult erialalt tuleva matemaatikaõpetaja jaoks pole matemaatika lahendamisele kutsuvate teoreemide varamu, Platoni “ideede riik” nagu professionaliseerunud matemaatiku jaoks. Vastavalt jääb ka õppur professionaali sädemest ilma.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!