Miks õpetajad ka suvel õpivad?
Alustan hoopis sellest, miks me üldse õpime. Kas on õpetajat, kes on suutnud oma aastad koolis mööda saata, ilma et oleks pidanud sellele küsimusele vastama? Mina nende väljavalitute hulka paraku ei kuulu.
Kuigi füüsika kui õppeaine tähtsust ei ole minu hinnangul kuigi raske ka kõige kiuslikumale küsijale selgeks teha, olen viimasel ajal püüdnud seda küsimust veidi teise nurga alt vaadata ja enda jaoks lahti mõtestada. Et mis siis ikkagi oleks teisiti, kui ma ei õpiks?
Bioloogide vaatevinklist on õppimine ilmselt üks keskkonnaga kohanemise viise. Püüd saada võimalikult hästi hakkama nendes tingimustes, kuhu me end õpetajatena paigutanud oleme. Selles õpilaste, lastevanemate, kolleegide ja eelkõige muidugi haridusametnike loodud keskkonnas, kus me iga päev opereerime. Sest mis seal salata, mida pädevam sa oma töös oled, seda lihtsam on selles maailmas toime tulla. Seda väiksem on igapäevatööga kaasnev stress ja suurem nauding tehtud tööst. Kuna kool ja pedagoogika on visas, aga siiski pidevas muutumises, ei saa ilmselt ükski õpetaja endale lubada rongist maha jäämist. Ja selleks me ju õpimegi.
Aga miks õppida just suvel? Mulle on alati tundunud, et suvi on selleks ehk isegi parim aeg. Õppimine sujub kõige paremini ju just siis, kui oleme puhanud, vabad igapäevaelu stressist ja pingetest. Usun, et paljud õpetajad on tundnud, et kooliaasta kestel on kohati võrdlemisi raske leida ressurssi, et end täiendada. Paratamatult kummitab kuklas tegemist vajavate tööde lõputuna näiv nimekiri.
Suvel, eriti augustis, kui vaim on piisavalt puhanud ja mõtted uuest õppeaastast taas vaikselt pähe hakkavad kerkima, tunnen alati soovi end täiendada. Et uuele õppeaastale värskete ja sisukate ideedega vastu minna. Ja seetõttu ongi aineühenduse suvekool minu jaoks kui loodud – see pakub ideaalse võimaluse end erialaselt täiendada ja uutest ideedest täis laadida. Ja mis seal salata, just nendel sumedatel ja soojadel suveõhtutel kolleegidega tähti vaadeldes ja maailma asju arutades kinni püütud tarkuseterad on ilmselt ühed väärtuslikumad, mis ma kunagi saanud olen!