Mitte kooli, vaid mehele tuleb minna!

Sarnaselt Eestiga on Armeenia viimased kolm kümnendit oma haridussüsteemi moodsamaks reforminud – 1990. aastal mindi üle omakeelsele haridusele ning tehtud on jõulisi samme selle nüüdisajastamiseks. Jätkuvalt seistakse aga silmitsi väljakutsetega. 

Armeenia hariduse struktuur on Eesti hariduse omaga sarnane. Üldharidus jaguneb neljaks kooliastmeks: eelkool (3–6-aastased), esimene (1.–4. klass), teine (5.–9. klass) ja kolmas õppeaste (10.–12. klass). 

Nagu paljude pärast iseseisvumist toimunud muutuste puhul, ei koolitatud ega valmistatud Armeenias õpetajaid üleminekuks ette ning see mõjutas õppetöö kvaliteeti. Muidugi tuli armeeniakeelsele haridusele üle minnes kirjutada ja trükkida uusi riiklikku õppekava tutvustavaid õpikuid, hoolimata hariduse rahastuse järsust vähenemisest. Samuti kahanes hüppeliselt koolihoonete ehituseks ja ülalpidamiseks mõeldud raha ning välja ei suudetud vahetada vananenud labori- ja tehnilisi seadmeid. 

Tehakse ümberkorraldusi 

Käimasolevad reformid on suunatud peamiselt õppekavade kvaliteedi ja asjakohasuse parandamisele ning lastevanemate suuremale kaasamisele. See on nõudnud põhjalikku ümberkorraldamist, sest kuni 1991. aastani järgisid koolid Nõukogude õppekavasid ning õpetamise ja õppimise meetodeid. See tähendas, et kõigi laste puhul kasutati sama metoodikat, sõltumata demograafiliste näitajate, võimete või huvide erinevustest. 

Nüüd on kasutusele võetud uusi lähenemisviise, mis rõhutavad probleemide lahendamise ja otsustusoskuste arendamist, samuti õpilastele õpetlike kogemuste kohandamist. Vanema kooliastme programmi on võetud valitud ainete süvaõpe.

Armeenias ei osale õpilased oma õppekavade koostamisel kuigi palju. Koolides toimub õppetöö vastavalt riiklikule üldharidusstandardile, mis võtab kokku minimaalsed teadmised, oskused ja vilumused, mis õppija peab iga kooliaastaga omandama. Iga õpetatava aine jaoks on programm, mis määrab tunni teemad ja aja, kui palju teemadele pühendada tuleb. Seega ei ole ka õpetajatel piisavalt võimalusi õppekava koostada, nad saavad valida vaid meetodid, mida tulemuste saavutamiseks kasutada. Õpilased saavad õppekava koostamisel osaleda ainult valikainete puhul, mida koolides kuigi sageli ei pakutagi.

Üldhariduse õppekavades pööratakse rohkem tähelepanu armeenia keelele ja kirjandusele, matemaatikale, ajaloole ja inglise keelele. Loodusteadusi tähtsustatakse pigem vähe. Samuti on oma kunagise rolli kaotanud vene keel.

Ülikoolides on samasugune olukord – kehtib riiklik kvalifikatsiooniraamistik, kus on sõnastatud iga kõrghariduse astme läbimiseks vajalikud teadmised, oskused ja võimed. Erinevalt üldhariduskoolidest on ülikoolides valikaineid enam, kuid see käib riiklike ülikoolide kohta. Eraülikoolides osalevad üliõpilased oma õppekava koostamisel palju rohkem.

Kuigi üldharidus on kõigile tasuta, tuleb kõrghariduse omandamise eest maksta keskmiselt 1000 kuni 2000 eurot õppeaastas. Ülikoolide õpetamise kvaliteet aga on sedavõrd hea, et Armeeniasse tullakse õppima paljudest riikidest, eelkõige Aasiast.

Etniline vähemus jeziidid

Kui Eestis tõstatub üha teravamalt vene- ja eestikeelse koolisüsteemi temaatika, siis Armeenia ühiskond koosneb 97% armeenlastest ning Eestile vajalikku integreerumispoliitikat siin tarvis pole. Siiski on riigis arvestatav jeziidide kogukond, suurim etniline vähemus, kes vajab eraldi tähelepanu ning panustamist.

Viimasel ajal on ametivõimud oluliselt suurendanud rahatoetust etnilistele vähemustele ning teinud märkimisväärseid jõupingutusi koolieelsete asutuste suutlikkuse ja laste heaolu parandamiseks. Suurimad probleemid on seotud jeziidide edasiõppimisega pärast keskkooli ning tööturule sisenemisega.

Hull on olukord jeziidi tüdrukute ja naiste haridusega. Üks Armeenia jeziidi kogukondade peamisi probleeme on nende tüdrukute ja naiste diskrimineerimine rahvuse kultuuritausta tõttu. Nad on ilma peaaegu kõigist ühiskonna hüvedest. Näiteks on neil keelatud pärast 8.–9. klassi haridusteed jätkata, kui nad üldse nii kaugele jõuavad. Selle asemel soovitakse, et nad katkestaksid haridustee ja esimesel võimalusel, juba 12–13-aastaselt, abielluksid. Jeziidide põhimõte on, et tüdrukutest peavad saama kuulekad emad ning kooli algusaastatel omandatud esmastest teadmistest piisab täiesti, et täita sõnakuuleliku abielunaise ja laste ema rolli. Neid ei kohelda meestega võrdsena ja neil pole isegi võimalust teada saada oma inimõigusi.  

MTÜ missioon – rohkem haridust tüdrukutele!

MTÜ Armaviri Arenduskeskus (Armavir Development Centre – ADC) eesmärk on edendada demokraatiat ja koos sellega soodustada Armaviri piirkonna sotsiaalmajanduslikku arengut ja edendada kohaliku omavalitsuse süsteeme. Lähtudes vabaühenduse missioonist ja kasutades eri rahastusvõimalusi, keskendub ADC jeziidi rahvusvähemustele, eriti 13–16-aastastele jeziidi tüdrukutele ja naistele Armaviri ning Aragatsotni piirkondades.

ADC on olnud tunnistajaks jeziidi tüdrukute piirangutele hariduse omandamisel alates 9. klassist ning toetab väikesemahulist katseprojekti, mille eesmärk on julgustada rahvusvähemusi pärast keskkooli edasi õppima. Selle projekti idee tõstatasid ADC sihtrühma aktiivsed liikmed, sealhulgas jeziidi noorte juhid ja Armeenia noored, kes elavad Armaviri linna- ja maapiirkondades.

Projekti üldeesmärk on vähendada Armeenia jeziidi vähemusse kuuluvate tüdrukute ja naiste diskrimineerimist, edendades nende õigust haridusele ja tugevdades inimõiguste ning põhivabaduste austamist. Siht on muuta jeziidi õpilased, tüdrukud ja lastevanemad teadlikumaks hariduse ja õppimise tähtsusest. Projekti kaudu püütakse suurendada ja hõlbustada ametiasutuste, sotsiaaltöötajate, koolide juhtkondade ja õpetajate koostööd, et selle tulemusena pääseksid jeziidi tüdrukud õppima. Sihiks on seatud ka arendada 20 õpetaja suutlikkust kaasava ja kvaliteetse hariduse edendamisel. 

Projekti mõju suurendamiseks kaasatakse sellesse lastevanemad ja õpetajad, et muuta nende suhtumist tüdrukute haridusse ja tulevikku. Programmi rakendatakse viies Armaviri maakogukonnas, kus elab palju jeziide. 

2021. aastast rakendatakse ellu suurt projekti, mis keskendub jeziidi tüdrukute ja naiste õigusele haridusele („Education in Action: Promoting Yazidi Girls’s and Women’s Right to Education“). Selle raames on toimunud ümarlauavestlused, kus püüti välja selgitada jeziidi tüdrukute haridusprobleemid ja õpingute katkestamise põhjused. Samuti otsiti lahendusi, kuidas parandada nende õigust haridusele. Arutelul olid kohal jeziidide, kodanikuühiskonna, Armaviri omavalitsuste, ühtse sotsiaalteenistuse kohaliku keskuse esindajad ning teised huvilised.

Röövimine kooliteel

Kohtumise tulemusena selgus, et keskastmes, umbes 14–15-aastaselt, jätab enamik jeziidi tüdrukutest kooli pooleli ja abiellub. Järelikult pole keskkoolis neid peaaegu üldse, kõrgkoolidest rääkimata. Harva võib näha jeziidi tüdrukuid täiendõppes, mis on pigem meeldiv erand kui reegel. Arutelus osalejate sõnul on selle põhjuseks suuresti hirm, et tüdrukuid võidakse röövida. Koolijuhtide poole pöördutakse sageli küsimusega „Mis siis saab, kui meie tütar röövitakse?“. 

Röövimine on jeziidide seas kahjuks üsna tavaline. Kui tüdrukud on füüsiliselt täiskasvanud, võidakse neid röövida ja abielluma sundida. Rööv võib toimuda, kui nad on üksi kooliteel, sest vanemad ei saa nendega alati kaasas käia. Röövimishirmus ei lasegi vanemad 13–14-aastaseid tütreid kooli. 

Teine põhjus, miks tüdrukud ei jätka haridusteed ja abielluvad varakult, on soov säilitada oma rahvuslikku identiteeti, sest kardetakse seguneda. Ühel arutelul viibinud jeziidi rahvuse esindaja sõnul on neid alati religiooni tõttu taga kiusatud ning seepärast on nende rahvaarv oluliselt vähenenud. Moodustades vähemuse, on nende jaoks esmatähtis rahvuse säilitamine, abielu ja laste sünd.

Jeziidid ise pakkusid lahendustena välja muuhulgas töötamise peredes, kus on väljavaade haridust väärtustada ja selles vaimus last kasvatada, ning ametliku poliitika jõulisema rakendamise, mis eeldab vastutust varajase abielu korral. Samuti on oluline muuta õpetajate suhtumist, et luua koolis jeziite toetav keskkond. Samal ajal on tähtis tõsta üldsuse teadlikkust. 

Euroopa toetatud projekt 

Projekti käigus viiakse ellu palju praktilisi tegevusi. Lisaks haridusteemalisele kohtumisele toimus kohtumine, kus käsitleti inimõigusi. Need eri vaadetega osapoolte kohtumised on juba suur samm edasi. 

Projekti koolitajad suhtlevad iga päev partnerkoolides jeziidi õpilastega, et uurida nende unistusi ja tulevikuplaane. Vahel on kõige olulisem neid toetada, ära kuulata ning nende plaanidele kaasa elada. Näiteks tutvustatakse tüdrukutele mitmesuguseid ameteid, mille kohta on neil huvi tekkinud. Nii saavad nad külastada ilusalongi, kohalikku meditsiinikeskust või kooli kööki, et praktiliselt ametitega tutvuda. 24. mail avati jeziidi tüdrukute tehtud fotodest näitus „Kelleks ma unistan saada?“. Loodetavasti aitab see vanematel mõista, et nende tütred tahavad väga õppida, kooli lõpetada ja isegi kõrgharidust omandada. 

Projekt viiakse ellu Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu rahastatava ning nõukogu ellu viidava regionaalse projekti „Õiguskaitse kättesaadavuse tugevdamine diskrimineerimise, vihakuritegude ja vihakõne ohvrite kohtuväliste heastamismehhanismide kaudu“ („Strengthening the access to justice through non-judicial redress mechanisms for victims of discrimination, hate crime and hate speech“) raames Euroopa hea valitsemistava partnerluse II etapis.

Jeziidid on Armeenia suurim etniline vähemus. Enamik neist saabus riiki 19. sajandil ja 20. sajandi alguses pärast Osmani türklaste ja sunniitide korraldatud usulist tagakiusamist. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elab Armeenias 35 308 jeziiti, neist 43,5% Armaviri piirkonnas. Jeziite on kokku umbes pool miljonit.

Eesti Maaülikooli loodusturismi ja keskkonnakorralduse diplomiga Martin Tikk tegutses tänavu kevadeni Narvas eesti keele majas õpetajana. Aprillis suundus ta vabatahtlikuks Armeeniasse, kus ta teeb koostööd kogukonnaga ja õpetab inglise keelt.