Noored sotsiaalmeediapausil –  palju kaotada ja palju võita

Kuus aastat kestnud sotsiaalmeediapausi uuring joonistab välja tänapäeva noorte ja kommunikatsioonitehnoloogia suhte asendamatud osad ja valupunktid, aga viitab ka ühiskonna poolt noorte õlgadele pandud „generatsioonisüüle“.

Alates 2016. aastast oleme igal kevadel palunud Tartu Ülikoolis ühel internetiuuringute kursusel osalevatel tudengitel pidada viis päeva sotsiaalmeediapausi. Samal ajal saavad osalejad oma kogemused ja tunded märkida vabas vormis päevikusse ning kursuse lõpus esitada selle soovi korral ka uuringuandmete hulka arvamiseks. Muide, sellist tüüpi eneserefleksioonil põhinev ülesanne võib väga hästi sobida ka noorematele eagruppidele – annab see ju võimaluse märgata tehnoloogiat ja selle rolli enda elus ning sobib seetõttu fookust veidi siia-sinna sättides nii ühiskonnaõpetusse, inimese- ja terviseõpetusse, psühholoogiasse, aga miks ka mitte eesti või inglise keele kursustele suuremaks individuaalseks kodutööks.

Kursusel on aastate jooksul osalenud 400–500 tudengit ning edasiseks analüüsiks on oma päevikud esitanud 120. Väheste eranditega on tegemist 19–23-aastaste sotsiaal- ja humanitaarvaldkonna bakalaureusetudengitega, kellest enamik on eestlased, kuid umbes veerand kõigist esitatud päevikuist kuulub välistudengeile. 

Esimese olulise tulemusena saabki välja tuua, et üldjoontes on eesti ja välistudengite käsitletud teemad täitsa sarnased. See tähendab, et ei ole mõistlik arvata, nagu oleks „see on mingi USA värk“, või loota, et mõni probleemne globaalne suundumus Eestisse ei jõuagi. 

Mainimist väärt platvorme on rohkelt

Kui vaadata lähemalt, mis sõnu noored täiskasvanud oma kirjutistes kasutavad, näeb nii mõndagi põnevat. Kõigepealt: milliseid platvorme oma päevikutes nimetatakse? Platvormidest on läbi aastate mainitud kõige enam Facebooki (kokku 791 korda), Instagrami (565), Messengeri (432), YouTube’i (391), Snapchati (304) ja TikToki (101 korda). Veidi alla saja nimetamise kogusid WhatsApp, Twitter, Netflix ja Spotify.

Ootuspäraselt võib aastate lõikes märgata, et mõned platvormid on tähtsust kaotamas (Facebook ja Snapchat) ja teised jälle kasvatamas (nt TikTok ning voogedastusteenused).

Millest ilma sotsiaalmeediata puudust tuntakse?

Tuhande enim kasutatud sõna seas on negatiivseid omadussõnu veidi enam kui positiivseid (33 vs. 26). Linnulennult nähtu põhjal võib järeldada, et sotsiaalmeediapausi saab tõlgendada nii meeldiva kui ebameeldiva kogemusena, kuid osalenud noorte täiskasvanute jaoks on kirjutades siiski esiplaanil ja enam kasutuses pigem negatiivsed sõnad. Positiivsetest omadussõnadest mainitakse kõige rohkem aktiivsust (165 korda), aga ka lõbu, lihtsust, toredust, rõõmu, naljakust ja elevust. Negatiivsete omadussõnade seas domineerivad „raske“ (199 korda) ja „igav“ (171 korda), järgnevad veel „halb“, „keeruline“ ja „üksik“.

Kui analüüsida tekste veidi lähemalt, vaadata sageduste asemel tähendusi ja tervikmõtteid, näeb juba üsna alguses, et sotsiaalmeedia kannab oma nime auga – sotsiaalsed suhted on selle keskmes ning päevikutes räägitakse palju ja põhjalikult oma sõpradest, armsamatest ja pereliikmetest. Ja peamiselt sellest, kuidas neist puudust tuntakse. 

Pausi ajal saavad valusalt selgeks tehnoloogia puudumisest tingitud rahuldamata sotsiaalsed vajadused. Ollakse ju harjunud iga päev väikeste sõnumite ja märguannete ning linkide, videote ja meemide saatmisega ütlema enda jaoks olulistele inimestele: hei, ma mõtlen sulle! Sa oled minu jaoks endiselt tähtis. Kui seda võimalust järsku ei ole, annab vaimne heaolu kohe allapoole sakiga märku. 

Taasavastamas analoogsuhteid

Muidugi leiavad inimesed siis uusi võimalusi, tegelikult küll avastavad taas telefonikõned ja näost näkku kokkusaamised, mis mõnikord on igapäeva virvarris kirjaliku veebikommunikatsiooni varju jäänud. Nii kirjeldavad noored täiskasvanud rõõmu, mida võib leida spontaansest külaskäigust, eelnevalt kooskõlastamata telefonikõnest või ukse taga koputavast ühikakaaslasest. Jutuajamised on sisukamad, tähelepanu püsib paremini kaaslasel ja mõtteid kirjeldatakse puhaste ja enda omadena, mitte reaktsioonidena sotsiaalmeedias nähtule.

Sageli kaasneb sotsiaalmeediapausitaja jaoks kõrvaltvaataja perspektiiv – koos väljas käies nähakse, kuidas sõbrad näpivad sageli oma nutiseadmeid, ning see ajab värskelt vabaks murdnuid närvi. Väljavõte ühest päevikust: „See on nagu mingi bakter, mis vohab, ja ma ei saa midagi teha. See on igal pool meie ümber, kõigil on nutitelefonid ja nad pidevalt kasutavad sotsiaalmeediat. Inimesed kõnnivad tänavatel ja isegi ei märka ilusaid punakollaseid lehti puudel!“ 

Selliseid pahakspanevaid hinnanguid oma generatsiooni suunal kohtab päevikutes sageli. Omaks on võetud sõltuvuse diskursus, mida kohtab nutiseadmete kasutust käsitlevates ajakirjandustekstides, aju-uurijate raamatutes ning vanemate generatsioonide noortele suunatud etteheidetes sageli. 

Korraks põhiteemast kõrvale kaldudes – tasub ehk korraks mõelda, mis tunne võiks olla käia läbi elu nii raske „generatsiooni süüga“. Et sina ja sinu eakaaslased ju ei oska mäletada guugeldamata, ei julge enam silma vaadatagi, funktsionaalset lugemisoskust pole ollagi, kaelad on kõverad, randmed valusad ja pead infosolki täis. Need on rasked süüdistused ja karm koorem, mida oma identiteedi osana kaasas tassida.

Noorus on muidugi alati hukas olnud, selles ei pea lugejat ehk veenmagi. Minu generatsioonile ennustati roiskunud ajusid ja absoluutset moraalitust, sest me vaatasime MTV-st muusikavideoid. Minust vanemaid on süüdistatud „vale“ kirjandusega oma hinge rikkumises, televisiooni tõttu lodevaks muutumises, raadio tõttu kaduvas lugemisoskuses, raamatutest tühjade mõtete ahmimises ja milles kõiges veel. Tuletage meelde, milles teie ja teievanused „süüdi“ olid?  

Sotsiaalmeediale võib süüks panna paljut ja kindlasti ongi Facebook, Instagram, TikTok ja muud platvormid osalised suurtes muutustes, mille tagajärjel maailmas nii mõnigi asi halvemuse poole on pööranud. Aga sotsiaalmeedia kannab inimeste jaoks palju funktsioone ja ilma osaluseta võib meie heaolu kannatada. Pea kõik olulised tulevikuoskuste uuringud ja raportid viitavad sellele, et tehniliste ja sotsiaalsete oskuste kõrval saab aina olulisemaks enesejuhtimisega seotu: et sa oskad iseennast ja ühiskonda analüüsida, leida infomäsust enda jaoks vajamineva ja usaldusväärse. Ja mis kõige tähtsam – et sa oskad end panna tegema häid valikuid ka siis, kui harjumus vasakule ära tahab vedada.

Pikemalt saab siin artiklis kirjeldatud ja seotud uuringutest lugeda järgmisest Eesti inimarengu aruandest.