Olen leppinud oma palgaga, ma ei viitsi enam vinguda!
Ma enam ei viitsi. Olen töötanud üldhariduskoolis kümme aastat ning ikka ja jälle peaksin vinguma, et palk on niru. Kui kuskil seltskonnas keegi ütleb: „Oo, sa oled õpetaja, tore ju!“, siis vastan tihti: „On jah tore, ma naudin ja armastan enda ainet, aga …“
Miks peab see „aga“ sinna järgi tulema? Ma ei tea. Lihtsalt tuleb, sest, olgem ausad, rohkem tasu võiks saada muidugi. Ja ma ei tea, kui palju teised saavad, sest palgast ei räägita otse ja ausalt. Olen juba harjunud, et teen lisaks õpetamisele muid töid, ja saan hakkama. Mõnikord saan käia ka väljas söömas ja mõte, et saaksin korra aastas osta Ganti, Tommyt või Calvin Kleini, annab tunde, et polegi nii paha – keskklass olen vast ära. Aga siis mõtlen, et mul pole lapsi ja kaaslane on ka.
Räägime siis otse rahast. Ilustamata. Meediast käib läbi igasugu numbreid, keskmisi ja muud infot. Täiskohaga töötav õpetaja saab 1412 eurot kuus. Ei tundugi ju nii halb. Aga võtame maksud sellest maha ja kätte jääb umbes 1167 eurot (palgakalkulaatori järgi). Kui paljud läheksid keskeltläbi 1200 euro suuruse kuupalga eest tööle? Mina lähen. Paljud lähevad. Akadeemilise kraadiga inimesed vaevalt. Me käime tööl siiski raha pärast. Muidugi on võimalus olla klassijuhataja, juhendada muid projekte jne. Kes teeb, see jõuab!
Õpetaja palgast räägitakse mitu korda aastas ja siis tunnen end juba nagu mingi eriline olend, keda peaks pidevalt ümbritsema vinguhais. Ütlen ausalt, et ma olen palgaga juba leppinud ja eks inimene harjub kõigega.
Ma ei viitsi enam vinguda. Ja see ongi kõige kurvem, et ma olen alla andnud.
Minu meeleolu sobivad edasi andma Toe Tagi read:
Me pappi ei saagi, me pappi ei saagi
Me pappi ei saagi, pole mõtet kartagi
Kulutused meil samas tõusevad taevani
Me pappi ei saagi, a kas on vajagi
Ja me pappi ei saagi, me pappi ei saagi
Me pappi ei saagi, pole mõtet kartagi
Kulutused meil samas tõusevad taevani
Me pappi ei saagi, a kas on vajagi
Hea kolleeg Maigi!
Me ei tohiks siiski alla anda! Kas või juba oma laste nimel. Miks peavad Teie lapsed (kui Teil neid tulevikus on) ja minu lapsed kehvemini elama, kuna meie oleme õpetajad?
Me ei tohi ka (hetkel olemata) järelkasvu tõttu alla anda. Õpetaja kutse peab olema ka rahaliselt olema atraktiivne. Muidugi on see töö ka tõeline kutsumus ning missioonitöö, aga selle tõttu ei ole ju väärikas palk välistatud. Eeldan, et paljud töötavadki missioonitundest: arstid, kohtunikud, advokaadid,… Kas neile pakume siis ka keskmisest madalamat töötasu, sest juba see missioonitunne peaks neid ju rahuldama? Vaevalt!
Just selliste leppijate peale loodetaksegi. See on äärmiselt halb valik- lõuad pidada ja teenida.
Ametiühingud on hambutud. Magistriharidusega õpetaja teenib Statoili klienditeenindajaga võrdset palka.
Aitäh, aga missioon arveid ei maksa.
Tere
Väga julge väljaütlemine, mis toob kindlasti kaasa erinevaid emotsioone.
Mulle meeldib mu töö, kuid mõtlen üsna palju sellele, et kas ma tahan teha nii väikse raha eest nii rasket tööd.
Ma olen eelkõige inimene ja ema ning tahan, et peale tööpäeva jaksaksin oma perega aega veeta. Dilemma ongi selles, et kas ma teen norm koormusest rohkem tunde, saan rohkem raha, aga olen väsinud. Või võtan endale täiskoormuse, saan vähem raha ja pigem tunnen end hästi. Olem olukorras, kus pean valima vaimse heaolu ja sissetuleku vahel..jabur.
Õpetajate täiskoha tasu peab olema ikka suurem. Kes tahab, see teeb rohkem.
Tere!
Selline pealkiri julgustab üldsust arvama, et õpetajad enam ei tahagi kõrgemat palka. See on väga vastutustundetu, sest tead ju küll, et kiputakse üldistama üksikult. Saa esmalt lapsed ja siis räägime edasi.
Õpetaja, kes hakkab suvel otsima just sellepärast uut tööd
Hea kirjutis teema tõstmiseks. Alustaksin küsimustest. Kas kooliprogramm oma praegusel kujul on parim? Kes kirjutab selle kokku ja kes kehtestab? Kas selles on arvestatud ka õpetaja koormust? Kui palju mõjutavad õppetööd erinevad initsiatiivgrupid oma ..spetsiifiliste nõudmistega? Kas nende nõudmised kujundavad ka õppeprogramme? Kas õpetaja peab neid järgima punktuaalselt või piisab valgustavast ülelibisemisest? Kuidas õpetatakse õpetajaid? Kas nad peavad saama mõtlejateks või kuulekateks reeglite täitjateks? Kas õpetajad on meie ühiskonna valgusekandjad-nagu ametinimi võiks eeldada? Kas õpetajaskonnal on mingi legaalne kiirelt toimiv võimalus haridusmaastiku korrastamiseks, parandamiseks , uuendamiseks? Kas meie hariduselu kujundavad ja juhivad oma ala parimad tegijad? Kas need juhtijad on kutsutud oma missiooni-nende töö on eelkõige missioon!-täitma nende võimeid arvestades või piisab lojaalsusest kellelegi? Kas tulemuseks ei ole sellise õpetajaskonna kujunemine, kes oskab küsida pappi, aga ei oska või ei saa osaleda riigi ühe tähtsama funktsiooni korraldamisel? Vastuseid mul ei ole, kuidagi juurvilja tunne on…
Lihtmaalane lõi vasaraga vastu naelapead. Üks asi on see, mida õpetajad ise enda tundides teevad (ja mida nad tundide ettevalmistuseks teha üldse saavadki).
Täitsa eraldi teema on osade ainete väga kehvad õppekavad ja õpikud (eriti tooks välja siinkohal gümnaasiumiosa matemaatika ja füüsika).
Kui valdkondadest vähegi põhjalikult teada ja õppekavu lugeda, siis läbivalt o l e m a t u kvaliteedi tõttu tahaks endal juuksed peast katkuda küll.