Õpetaja otse ja ausalt oma ametist

Kui minu kätte jõudis raamat pealkirjaga „Õpetaja“, autoriks Gedi Põder, siis teadsin juba, et Jesper Parve kirjastuses on sarjas „Otse ja ausalt“ seitsmenda üllitisena ilmunud raamat õpetaja sulest. Loetu ajendas autoriga suhtlema. 

Raamat on ladusalt kirjutatud ja kergesti loetav, nii et 207 lehekülge võib ühe hooga alla neelata, kui selleks aega on. Mina lugesin kaks korda, sest mulle kui koolielu kõrvalt vaatajale oli huvitav. 

Avameelselt ja ausalt räägivad oma tööst inimesed, kes kuulajat usaldavad. Pehmete kaantega raamatus on autor lugejat usaldanud minu arvates kahel eesmärgil. Esiteks, tsiteerides lastekirjanduse klassikast Agu Sihvkat: „Et kõik ausalt ära rääkida …“. Ja teiseks: ta on ise oma probleemidele lahendusi leidnud eneseabi kaudu ja annab ka lugejale võimaluse näha, kuidas keerukates olukordades lahendusi leida. Arvan, et just see rõhuasetus – väljapääs – annab raamatule autori kolleegide silmis väärtuse. Eneseabi suunda toetavad ka paljud tsitaadid.  

Raamat loetud, mõttes küsimused autorile, saabus postkasti kiri Gedi Põdralt, mille siin autori teadmisel samuti avaldame. 

Raamatus küsite ise: kuidas hoiab õpetajaid kool? Kuidas hoiab õpetajat riik? Oma tavapärase üldhariduskooli ja erakooli kogemusega oskate ilmselt ise ka vastata.

Tunnen, et õpetaja hoidmine on terve ühiskonna teema. Iga õpetaja valib ise õpetajaks olemise. Selles suhtes on see lihtne. Tunnen aga, et õpetajatöös on palju teemasid, mis on läbi rääkimata. Näiteks, kes mille eest vastutab? Millised on kooli ootused lastevanematele? Millised on kõige tähtsamad kooli ja kodu koostöö kohad? 

Koostöö ja austav suhtlemine ning suhtumine on väga oluline. Ründamine ja teineteise materdamine ei vii kuhugi. Just mõistmine, et kodu ja kool tegutsevad koos ühe noore inimese kujunemisel, on see alus, millele kõik toetub. Austus ja mõistmine.

Palk ei ole küll esmatähtis, aga on ikkagi väga oluline. Aitähi ja sisemise motivatsiooni eest poest saia ei osta. Õpetaja, kes oma tööd armastab, panustab meeletult. On aeg, et seda panust ka vääriliselt tasustataks. Enam ei aita jutust, et on vaja õpetaja palka tõsta, on tegude aeg. Nüüd ja kohe!

Õpetajate hoidmisest veel, tsiteerin: „Vaja on toetust ja inimest, kes on õpetaja jaoks kogu aeg olemas.“ Olite mentor tudengile ja ka õpetajale. Kas ise saite mentorilt abi ja kas mentorist piisab või siiski mitte? 

Olen olnud mentor nii üliõpilasele kui õpetajatele. Koolis täiskohaga töötades oled sa mentor pärast oma tööaega ja näen, et sellisel kujul välja ei vea. See on pigem formaalsus, vahel isegi kohustus. 

Mina näen, et koolis on vaja inimest, kes on olemas vaid õpetajatele. Tugi, mitte kontroll ja näpuga näitaja. Keegi, kellele saab südamelt kõik ära rääkida, kes mõistab ega anna kohe hinnanguid või nõuandeid. Inimesest, kes on eelnevalt sama tööd teinud ning sarnastes olukordades olnud, on keerulistes situatsioonides suurim abi. Teooriast saab küll tuge, aga praktik mõistab sügavuti. Siin on mõttekoht. 

Päris karmilt on raamatus öeldud, et õpetajat märgatakse siis, kui ta hakkab töölt lahkuma. Samas on tõsine jutt õpetaja hoidmisest, et kelle südametunnistusele tuleb seejuures koputada. Kas teate vastust?

Kõik algab õpetajast ja just tema käest tuleb küsida, mida tal vaja on. Õnnelik ja rahulolev õpetaja süstib õnnelikkust ja rahulolu ka noortesse. Ma ei teagi sellele küsimusele n-ö õiget vastust. Võib-olla see näitabki, et on aeg uurida, mida Eesti õpetajad päriselt mõtlevad. Ja absoluutselt iga õpetaja vastus on kulla väärtusega. 

See raamat on suuresti ka justkui õpetajale eneseabi, kus tsitaadid toetavad juttu enesekindlusest, kehakeelest, sobitumisest jne. Aga eneseabil on piirid ja see ilmneb, kui jutt on õpetaja hoidmisest. Kas usute, et eneseabiga saab kõigest üle?  

Usun, et elu on seiklus ja iga inimene teeb ise valiku oma elus. Mina saan valida, kas elu on häda ja viletsus või lust ja lillepidu. Me kõik oleme erinevad, mõtleme ja käitume erinevalt, seetõttu toimivad ka praktikad täiesti erinevalt. Sirgjoonelist lahendust ei ole. 

Eneseabi – enese abi. Kes siis veel kui mitte mina ise? Muutumine on elu osa ja siinkohal saan vaid mina ise ennast aidata.

Õpetajate läbipõlemine tundub selle ameti ja töökoormuse juures vaat et paratamatu. Raamatus on juttu muutumisest ja sellest, kuidas olete tahtnud, et tunnis oleks äge, et õppetöö oleks eluline, jne. Seega: tegite enesega tööd, tegite läbi suure muutuse, saite justkui vabaks paljudest takistustest-probleemidest. Milliseks kõike uut ellu rakendades kujunes töökoormus? 

Ajast, mil otsustasin tunnis/tööl täielikult kohal olla, muutus kõik. Ma nautisin igat minutit. Tegin koos noortega õpitulemuste saavutamiseks seda, mis ka mulle endale rõõmu pakkus. Märkasin ja kuulasin. Olin hetkes selliselt, nagu tulevikku ja minevikku ei olekski. Tundsin selgelt, kuidas mina valin, millist elu elada. 

Õpetaja töökoormust ma ei oskagi kommenteerida. Võib-olla oleks õigem seda küsida minu pereliikmete käest, kes õhtul kell kümme õpilastele mõeldud 21 õhupalli täis puhuda aitavad; laupäevasel metsamatkal sellega arvestama peavad, et ma muudkui „ohoo“ ütlen, kui järgneva suurepärase õppevahendi leidnud olen; teavad, et midagi pole mõtet ära visata, sest kõike saab õppetöös kasutada; tunnetavad, et nüüd on mul loomepuhang ja mõttekas on oma jutuga veidi oodata. Elu töö. Elutöö.

Raamatust tundub, et ideaaliks on kogukonnakool. Väikeste koolide kohta on toredaid näiteid. Kuid miks on vähe selliseid koole, mida võiks nimetada kogukonnakooliks, ja kas selline võiks olla ka suur linnakool?  

Usun, et kogukonnakool saab eksisteerida igal pool ja igas mahus. Millegipärast meenub, et mu enda emagi käis ajal, mil mina õpilane olin, koolimaja aknaid pesemas. Mitte, et see tegevus alati vajalik on, aga vahel tundub, et kool ja kodu on nagu täiesti eri planeedid. Kuidagi lõdvaks jääb ühendus. Samas, just koos tegemine loob ühenduse ja kooskõla. Lastevanemale otsa vaadates tahan ma ikkagi kindel olla, et see on Priidu, mitte Mati ema. Kooli ja kodu vahetu suhtlus ja ühised tegevused näitavad noorele, et siin ei ole vaja pooli valida, et siin polegi pooli. On kodukool.

Selle kirja peale, mille toimetusele saatsite ja mis ilmub koos intervjuuga, tekib lugejal kohe küsimus: miks läheb õpetaja koolist ära, ja veel enne kooliaasta lõppu? 

Miks? See on mu lemmikküsimus. Miks me seda õpime, miks ma seda nii õpetan jne? See oli viimastel aastatel minu õpetajatöö üks alustala. Miks?

Ma lahkusin koolist, sest tundsin, et selleks oli õige aeg. Et nüüd on aeg märgata, mis minus veel on. Mis saab siis, kui mugavustsoon seljataha jätta? Mis veel? 

Kindlasti soovin edaspidi mingil kujul panustada just sellesse, et Eesti õpetaja oleks õnnelik. Näen, et see kuju juba vaikselt avab ennast – ÕNNELIK ÕPETAJA.

Ja viimane küsimus: mida Gedi Põder oma õpetajakogemuste, -teadmiste, -oskustega edasi teeb?   

Mis edasi? ELU. Täiega elu. Kartmatult, usaldades, nautides. Elu on põnev, ootamatu ja värviküllane. Täna istun meie mõnusas pesas Tallinna külje all. Vihma tibutab, suitsukalalõhn imbub mõnusalt tuppa ja kõik on õigem kui iial varem.

Kiri ajakirjanikule, kui raamat oli juba saadetud

Kui ma ei ole õpetaja, siis kes ma olen? 

On 31. märts. Kell on 18 õhtul. Olen just lõpetanud oma viimase arenguvestluse. Seisan tühjas koolimajas hiiglaslik tulbikimp käes. Seisan ja pisarad lihtsalt voolavad. Tunnen, et see ei ole ei algus ega lõpp, vaid üks elulõik. Minu sees on üüratu tänutunne. Olen enda üle meeletult uhke. Minu viimase päeva suurim teadvustamine oli, et ma ei saa ega pea kõigile meeldima. See info oli eelnevalt meele tasandil olemas, aga nüüd jõudis päriselt kohale. Ja uskumatu, kui vabastav võib olla mittemeeldimine.

Millegi uue aeg on käes. Ma ei tea, mis see on, aga tean seda kindlalt. Otsus on selge. Tunnen elevust ja närvikõdi. Ma olen purustanud oma elu suurima mustri – teha kõike õigesti. Ma lahkun koolist n-ö poole pealt, ilma ühegi n-ö mõjuva põhjuseta. Ma lahkun, kuna usaldan seda tunnet enda sees, mis mind kaasa tõmbab. Ma olen õnnelik. 

Õpetaja Luts. Õpetaja Põder. Õpetaja Gedi Põder. Õpetaja Gedi. Nii olen ma ennast määratlenud 15 aastat. See oli minu identiteet. ÕPETAJA. See olin mina. Aga kui ma pole enam õpetaja, siis kes ma olen? Mis saab, kui seda kihti enam minu küljes ei ole …? Ja see on see äge koht, et just siin ja praegu on kõik võimalik. Ma võin ja saan olla see, kes ma olla tahan. Olen see, kes ma olen. Ma olen mina.

Ma lahkun hetkel, kui olen tipus. Ma armastan oma tööd. Naudin koostööd noorte ja lastevanematega. Mul on imelised toetavad kolleegid. Ma olen nii kohal, kui veel olla saab. Ma tean, et see võib pööraselt kõlada, aga ma lahkun õnnelikult. Ma olen õnnelik. Kas õnnelikuna saab lahkuda või kas see on üldse lubatud? Just see viimane tekitas teistes segadust. „Sa ei saa ju lahkuda, kui sul kõik hästi on“ – lausa selline lause kõlas. Kes ütleb, et õnnelikuna ei saa lahkuda? Kes? Kas ainult siis, kui minust on järel vaid riismed, on muutuse aeg? Kas vaid õnnetu inimene tohib lahkuda? Nii põnev. Nii põnev on elu meie ümber, need lood, millest me kinni hoiame. 

Mina olen otsustanud oma lugu muuta. Mina loon ise oma loo. Või siis vastupidi, et lasen kõikidest lugudest lahti ja lihtsalt naudin. 

Gedi Põder. Aitäh!