Õpetajaamet – ripakil töökoht või tõeline kutsumus?
Eestit üha karmimalt painava õpetajate puuduse taustal kandideerib koolidesse õpetajaks inimesi, kelle kokkupuude koolielu ja pedagoogikaga piirdub omaenese kooliajaga. On nad hingelt õpetajad või lihtsalt seiklejad?
Koolide töökuulutused hõlmavad üha enam lehepinda ja õpetajate otsinguks kulub järjest rohkem koolide raha, aga koolijuhtidele jääb mulje, et teatud õpetajaid enam Eestis polegi.
Nii tõdeb ka Tõstamaa Keskkooli direktor Toomas Mitt, et pedagoogide valik on väga väike ja hoolimata sellest, et kõik valdkonna inimesed teavad seda juba aastaid, paranemise märke pole – asi kisub kraavi.
„Õpetajate järelkasvu pärast on mul tõsine mure. Kogemus on näidanud, et häid õpetajaid on väga raske leida, eriti klassiõpetajaid, aga ka aineõpetajaid,“ nendib Peetri Lasteaia-Põhikooli direktor Luule Niinesalu. Eriti halb on tema sõnul see, kui ei leia õiget klassiõpetajat, kes õpetaks lapsi lugema ja kirjutama ning valdaks õpetamise metoodikat. „Algul oli valikut, aga viimasel viiel aastal tundub, et pole isegi mõtet konkurssi välja kuulutada, kandidaate pole,“ tõdeb ta. Mõne eriala spetsialiste poleks tema sõnul nagu enam olemaski.
Kassapidajast õpetajaks
Kuna tööpakkumisi on õpetajatele ohtralt, kandideerib kooli üsna kirju seltskond, ülekaalus on klienditeenindaja kogemusega naised ja mehed. Koolijuhid on toonud olukorra iseloomustamiseks kandideerijate kohta värvikaid näiteid, näiteks ühe Tallinna lähedal asuva kooli loodusainete õpetajaks kandideeris hiljuti 27-aastane keskharidusega naisterahvas Tartust, kelle töökogemus oli järgmine: klienditeenindaja sisustuspoes, Maxima kassapidaja, saalitööline. Tema CV-lt võib lugeda kandideerimise eesmärgi: „Otsin uusi väljakutseid klienditeenindaja ametikohal.“
Füüsikaõpetajaks kandideerib põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise magister, kes on sündinud lasterikkas peres ja soovib töötada lastega, tahab oma magistrikraadi kasutada ja saada töökogemust õpetajana. Noormehe senine töökogemus piirdub farmitööga, ta on olnud lüpsja, traktorist ja lihttööline.
Kummalisi näiteid on ka humanitaaria vallast. Eesti keele õpetajaks pakub end seni lasteaias osalise koormusega keraamikaõpetajana töötanud naine, kes on proovinud kätt ka müügiassistendi ja klienditeenindajana. Tema oskused on sisuloome, suhtlemine, MS Excel ja klienditeenindus.
Tagatipuks näide inimesest, kes kujutab end ette muusikaõpetajana: 21-aastane naine on lõpetanud pealinnas täiskasvanute gümnaasiumi, aga varasemas elus käinud ka muusikakoolis. Ta on töötanud tooteesitlejana poodides, suviti klienditeenindajana kiirtoidukohtades, neli päeva Hullude Päevade abilisena, õpilasmalevas talutöödel, mõni kuu ja peamiselt festivalidel baaridaamina.
Ka Eesti laste karjuvat vajadust kõneravi järele püüavad rahuldada erisugused entusiastid. Ühe Lõuna-Eesti tugikeskuse juht tõi hiljuti näite, et tugikeskuse logopeedi kohale laekus kaks avaldust: üks TTÜ haridusega arhitektilt, teine 40-ndates naisterahvalt, kelle ainus töökogemus oli neli aastat viiuliõpetajana Rootsis.
Varahommikune juhtum tühjas koolimajas
„Kõige markantsem näide on minul ühest töövestlusest matemaatikaõpetajaks kandideerijaga 3–4 aastat tagasi,“ meenutab Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults oma õpetaja värbamise kogemust. „Kutsusin ta vestlusele ja tema soovis vestelda varahommikul. Kuna õpetajaid on vaja, siis olin sellega nõus. Vestlus toimus kell 7, kui koolimaja oli suhteliselt tühi. Meesterahvas tuli kohale diplomaadikohvriga, oli väga korralik ja viisakas. Rääkisime 30 minutit ja kui jõudsime tema arengut puudutavate küsimusteni ning elulookirjelduses seitsmeaastase mittetöötamise perioodini, ütles ta mulle, et viibis Ida-Euroopas ravil ja on nüüd terve. Kui uurisin, kas ta on valmis oma haigust täpsemalt avama, ütles ta, et mõrvas Eestis perekonna, kuna on skisofreenik, aga nüüd on terve. Suutsin jääda rahulikuks, kuigi olin koolimajas üksinda, aga viitasin lastekaitse seaduse paragrahvile, mis ei luba meil kriminaalkorras karistatuid tööle võtta. Ta oli üllatunud, kuid mõistis mind, võttis oma kohvri ja lahkus. Mul võttis taastumine sellest intervjuust paar kuud aega.“
Sults räägib, et nendele kandidaatidele, kes osutuvad elulookirjelduste põhjal sobivateks, saadab ta alati kolm näidissituatsiooni, millele ootab lahendusi. Ta ei kutsu kohale inimesi, kelle väärtused nende olukordade lahendamisel tema koolile ei sobi. „Aeg on näidanud, et need, kes meile ei sobi, on katseajal meie kooli meeskonnast ka lahkunud,“ lisab ta. „Seega on mõistlik näha värbamisel vaeva, et hilisemaid probleeme klassiruumis vältida.“
Direktor peab pingutama
Tallinna Kunstigümnaasium avaldab aastas paarikümne töökuulutuse ümber ajakirjanduses ja tööportaalides, selleks kulub umbes 1500 eurot. Peale selle on kool teinud reklaamivideoid, mis on tehtud tööajast ehk kunstigümnaasiumi arvel.
„Oleme „Noored kooli“ partnerkool ja kunstigümnaasiumi õpilaste rõõmuks saame sealt igal aastal õpetajaid,“ ütleb Sults. „Kuid ka selleks panustan oma tööaega, nimelt käin kaks korda aastas vabatahtlikuna praktilises voorus uusi kandidaate hindamas ning esinen ja osalen „Noored kooli“ üritustel nii palju kui võimalik.“
Aprilli lõpu seisuga ehk poolteist kuud enne kooliaasta lõppu otsisid Eesti koolid Õpetajate Lehe töökuulutuste rubriigi kaudu pea pooltsadat klassiõpetajat, veerandsadat eesti keele ja kirjanduse, inglise keele ja matemaatikaõpetajat, paarikümmet vene keele, kehalise kasvatuse, loodusainete ja muusikaõpetajat, mitukümmet eripedagoogi ja kümmet füüsikaõpetajat, aga ka umbes tosinat direktorit.
„Kuna õpetajaamet on austust väärt ja ühiskonnas on õpetajatest suur puudus, on ootuspärane, et õpetajaks kandideerijate hulgas on väga erinevaid inimesi väga mitmesuguste motiividega,“ selgitab olukorda Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi pedagoogilise nõustamise dotsent Riin Seema, kelle sõnul kandideerib ülikooli õpetajaerialadele igal suvel igasuguseid inimesi, kellest osa välistatakse vastuvõtul juba esimese testiga.
„Küllap peavad haridusasutused mõtlema välja, kuidas värvata efektiivselt, arvestades, et kandidaatide hulgast tuleb kiiresti ja ressursisäästlikult välja sõeluda parimad kandidaadid,“ leiab Seema. „Koolijuhtidele teeb see ilmselt lisatööd ja tekitab frustratsiooni – kandideerijaid on palju, kuid sobilikke kandidaate mitte nii väga. See esitab haridusjuhtidele väljakutse, kuivõrd usaldada oma intuitsiooni ja inimesetundmist, et märgata sobilikku inimest, kellest võiks siiski õpetaja kasvada.“
Riin Seema on õppejõuna sageli näinud, et tudengid, kes on saanud töötada haridussüsteemis juba enne kõrghariduse omandamist, on sageli väga motiveeritud ja teadlikud õppijad. Mõnikord on neil kaasas sedavõrd suur kogemuspagas ja elutarkus, et sellest on kasu kogu õppegrupile. Niisiis ei ole halba ilma heata.
Riin Seema selgitab: miks kandideerivad õpetajaks vastava kutseta inimesed?
- Kõik on olnud kunagi õpilased, näinud õpetamist kõrvalt ning usuvad oma kogemuse pinnalt, et teavad, kuidas see töö käib.
- Õpetajad on olnud paljudele eeskujuks. Arvatavasti on suurem osa inimkonnast mänginud lapsena õpetajat ja kujutlenud ennast õpetajana.
- Kindlasti on meie seas inimesi, kes on soovinud saada õpetajaks, kuid pole endasse piisavalt uskunud või pole nende tunnistus olnud nii hea, et minna õpetajaks õppima.
- Ühiskonnas on olnud palju juttu õpetajate puudusest. Inimestel võib olla tekkinud lootus, et äkki läheb neid vaja ja neistki saab õpetaja.
- Nii mõnigi soovib end enne ülikooli õppima minekut või „Noored kooli“ programmiga liitumist proovile panna, et näha, kas nad ikka tõesti sellele teele minna soovivad. Seda ei saa neile ette heita.
- Teatud piirkondades on tööpuudus ja sobivat tööd raske leida. Õpetajaamet võib olla sellisel juhul ahvatlev väljakutse ka õpetajakutseta inimestele.
- Haridussüsteemis on mitmesuguseid ameteid, millel on töötajale erinevad nõuded: õpetaja, õpetaja abi, abiõpetaja, tugiisik. Pole ime, kui inimesele tänavalt pole need rollid ja ootused väga selged.
- Kaasav haridus tekitab paratamatult olukorra, kus kõrged ootused elule ja karjäärile tekivad ka neil noortel, kes ei ole vaimselt ja emotsionaalselt piisavalt võimekad, et õpetajana töötada. Küll võivad mõned neist sobida õpetaja abiks või tugiisikuks. Ma ei soovi alahinnata õpetaja abi või tugiisiku töö keerukust – ka need ametid eeldavad kõrget emotsionaalselt intelligentsust ja kõigest õpitavast arusaamist.
KOMMENTAARID
Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedaste:
illusioon oma sobivusest õpetajaks võib olla ohtlik õpilaste tulevikule
Kahjuks on tõesti näha, et viimasel kümnendil on levinud suundumus, et õpetajaks asutakse piisava hariduseta. Kooliõpetaja vastutusrikka ameti omandamiseks on vaja vähemalt viit aastat ülikoolis ja seejärel veel mitmeid sisseelamisaastaid koolis. Kvalifikatsioonita õpetajad ei jää TALIS-e põhjal nii kauaks tööle kui ülikoolis õpetajahariduse omandanud. Illusioon, et ma olen hea ekspert ja sobin siis ka hästi õpetajaks, võib aga olla ohtlik õpilaste tulevikule. Sama muret väljendatakse mitmel pool mujalgi, näiteks Hollandis on samuti kosta kriitilisi hääli alternatiivsete õpetajakoolituse programmide suhtes, kus ei võeta piisavalt aega professionaalsuse väljaarendamiseks. Pigem võivad need luua ebaadekvaatse mitteteaduspõhise arusaama, mida võib olla hiljem keeruline asendada sellega, mida eeldab õpetaja kutsestandard.
Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhatuse esimees Urmo Uiboleht:
puudu jääb adekvaatsest enesehinnangust
Olukord on tõesti huvitav ja selliseid kommentaare on koolijuhtidelt kuulda olnud. Ühtpidi võib, või õigemini tahaks sellest välja lugeda õpetajaameti populaarsust, soovi teha karjääripööret ja panustada haridussüsteemi. Kindlasti ongi ka ameti juurde tagasipöördujaid. See kõik on justkui hea. Aga on ilmselt ka teine pool, mis näitab, et ei teadvustata õpetajaameti sisu ja töö vastutusrikkust.
Osaliselt on see ajastu märk, et vajaka jääb kriitilisest või adekvaatsest enesehinnangust, tuleb ette „küll kuidagi ikka saab“ mentaliteeti. Ka COVID-i periood seadis koolis toimuva ette kõverpeegli.
Kool vajab kindlasti parimaid kompetentseid ja ametile pühendunud inimesi. Ainult „projektiõpetajatele“ haridussüsteemi üles ei ehita.
COVID-i periood on tekitanud koolis uued vajadused. Vajasime lisajõudu just hübriidõppe jaoks, kus õpetaja oli distantsil ja lapsed koolis. Tekkis vajadus, et oleks täiskasvanud inimesed ikkagi ruumis pigem korrapidajatena. See võis tekitada tunde, et kõik justkui sobiks kooli.
Esmalt on vaja tunnistada-mõista,
et ÕPETAJA elukutse vajab mõtlemisvõimet, mis tugineb tõsistele TEADUSTELE (arengupsühholoogia, pedagoogika ajalugu ja didaktika tänapäeval just kognitiivse psühholoogiaga). Selle omandamist peab saatma PRAKTILINE TEGEVUS koolis juhendajate toel (pedagoogiline praktika)…
Lausa vajalik oleks, et nn teooria õppejõud oleks ise pikemaajalise koolipraktikaga, siis suudavad nad luua seose teaduse ja praktika vahel. Seda kõike meil enam ei ole (olen sellest PALJU kirjutanud-rääkinud)…
30 aastat tagasi arvasid võimule trüginud “uued” haridusametnikud, et nüüd tuleb kõike teha teistmoodi kui nn nõukaajal. Nad eksisid – nõukogulikku didaktikat ju EI OLNUD OLEMAS ja nii hävitati TASAPISI 21. sajandi õpetajatöö teaduslikud alused … Ja kui veel laps kuulutati ISIKSUSEKS, siis NORMAALNE inimene enam ÕPETAJATÖÖLE EI LÄHE…
Õpetajatöö algab INTELLEKTIST, mitte rahast, kutsumusest ja naeratusest!
Kas ekspertidel ning ostustajatel (HTM eesotsas haridusministriga) ei ole veel piinlik? See olukord, mis Eestis praegu hariduses valitseb, on juba alandavaks muutunud!
Kasutatakse igasuguseid trikke, et inimesi koolidesse meelitada: Noored Kooli, lähtetoetused, ümberõppe jms. Millal saadakse aru, et õpetajaamet on tõeline kutse, milleks peab korralikult valmistuma, millel peavad olema ranged standardid, mis kindlustavad, et igaüks ei sattu õpilaste ette.
Ainuke vahend, mis toob koolilõpetajaid ülikooli õpetajaks õppima, on vääriline palk. Kas sellest on siis tõesti nii raske aru saada? Iga remondimees teenib praegu rohkem kui oma karjääri alustav õpetaja. Iga ametnik teenib rohkem kui oma karjääri alustav õpetaja. Kõrgema Sõjakooli värske lõpetanu teenib rohkem kui õpetaja, kellel on kõige kõrgem palgaaste. Kas see on siis loogiline ning õiglane palgasüsteem?
Palun vaadake, mida teeniva (põhipalgana!) nt haridusministeeriumi ametnikud, ning võrrelege õpetaja palgaga, ja pole vaja imestada, miks järelkasvu ei ole.
Oma õpetajakarjääri alustav noor inimene peaks praegu 2000 eurot saama, et noored tunnevad huvi selle vastutusrikka töö vastu.
Ka mina läksin koolist ametnikuks/spetsialistiks. Palk on kõrgem ja õhtud ja nädalavahetused minu ja pere pärast.
Palk peaks ikka väga palju kõrgem olema, et tagasi meelitada.
Töökeskkond ja tingimused peaks reformitama, siis juba kaaluks. Aga muidu – edu neile, kes selle palga eest, mida praegu pakutakse, oma tervist tapavad.
Lp Tartu Õpetaja!
Kirjutate – Ainuke vahend, mis toob koolilõpetajaid ülikooli õpetajaks õppima, on vääriline palk.
Kui see tõesti nii oleks, siis oleksime veelgi halvemas olukorras kui oli karta. Loodan siiski, et Teil pole õigus. Õpetajatöös on väga palju olulisemaid motivatsioonitegureid kui palk. Seda näitavad ka Eesti õpetajate hulgas läbi viidud uuringud.
Lugupeetud Katrin Saks!
Kindlasti ei ole palk ainuke motivatsioonitegur, võib isegi väita, et see ei olegi tegur üldse. Vaid vääriline palk on kõige alus. Kui seda pole tagatud (ja selles olukorras olemegi), siis ülejäänud tegurid võivad nõrgaks jääda.
Ma võin ju – teiste tegurite põhjal – olla väga motiveeritud õpetaja, aga kui palk ei taga vundamenti, millel ehitada oma töö- ja eraelu üles – siis ei ole see väga jätkusuutlik, sest kõik ülejäänud tegurid ei taga rahalist stabiilsust õpetajale ja tema perele.
Minu teada Teie ka ei tööta enam üldhariduskoolis (https://www.etis.ee/CV/Katrin_Saks/est). Huvitav.
Kes oli see oinas, kes esimesena eesti keeles välja ütles, et õpetaja on klienditeenindaja?
Kas keegi mäletab?
Aga igatahes Kai Realo ütles välja, et õpetajal on Eestis teenindaja palk!
(Oli tema tööandja siis veel ausalt välja öelduna Statoil või märksa ümaramalt väljendudes Circle … )
Nii ei olegi vaja imeks panna, et klienditeenindaja otsib – laiemalt võttes – uusi väljakutseid oma valdkonnas!
Õpetajaameti väärtustamisel võiks korda teha mõned baasasjad:
1) palk – oleks aeg tõsta see ükskord sellisele tasemele, et õpetajad ei peaks aastast aastasse tundma end riigieelarve menetlemise perioodil “kasuahnete” muidusööjatena, kes ilmaski oma töötasuga rahul pole. Seda 30-50 euro kaupa närutamist palgakasvuna näitamiseks küll vaja pole. Isegi viimane palgatõus ei jõudnud 100 euroni. Samuti võiks lõpetada rääkimise õpetaja keskmisest palgast, räägime ikka riiklikult kehtestatud miinimumist, mida enamik õpetajatest saabki. Kõrgemat palka saavad vaid need õpetajad, kes lisaks oma aine/ainete õpetamisele on klassijuhatajad või täidavad koolis teisi lisaülesandeid.
2) õpetajate olematu karjäärimudel – praegune kutsete süsteem 7. tasemest kõrgemale tõusmiseks on täiesti mõttetu ja ei motiveeri pea ühtegi õpetajat;
3) õpetaja koormusarvestus – on huvitav paradoks, et õpetaja võetakse kooli tööle täiskoormusega, lepingus fikseeritakse tema klassi ees antavate tundide arv. Kui nüüd uuel õppeaastal peaks olema õpetajal nt kaks tundi vähem, siis korraga pole õpetajal enam täiskoormus, vaid tema koormust vähendatakse. Kas tööandja ei peaks garanteerima õpetajale täistööajaga tööd või kui tööd jääb vähemaks, kas siis poleks aus õpetajat pigem koondada? Siia lisaks väga ebaühtlane normkoormus erinevates KOV-ides. Nii võib nt põhikooliõpetajal olla ühes KOVis normkoormuseks 20-21 tundi, teises 24 tundi (nt Tartus).
Üks põhjus miks õpetajad kooli tööle ei jää on koolijuhtimise madal tase. On küll peale kasvamas ka uus põlvkond kaasaaegseid juhte, aga neid ei ole piisavalt. Massi moodustab ajast ja arust eluaegsed tähtajatute lepingutega direktorid, kelle käe all tegus noor inimene ei kannata kaua töötada. Ja kui tublid õpetajad koolist lahkuvad, siis keegi ei küsi miks. Asemele võetakse juhuslik kaader.