Otsa-kooli algusaastatele mõeldes: Orkestripillid – sümfooniaorkestrite uhkus ja sära

6. mai 2022 Sirje Vihma-Normet kultuuriajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Muusikakool oli nagu helisev mesilastaru, sest tollal polnud helikindlaid uksi – kõik, mida mängiti, kostis läbi. Ruumipuudusel harjutati oma pilli ka koridoris. See lõi koolile kordumatu atmosfääri, mida tänapäeval enam kuskil kogeda ei saa. 

Tallinna konservatooriumist eraldunud muusikakoolis moodustasid algaastatel keel-, puhk- ja löökpillid ühise orkestripillide osakonna, mida juhatas legendaarne Paul Karp. Direktor Heino Rannap õpetas dirigeerimist ja juhatas kooli sümfooniaorkestrit.

Muusikakooli algusaastatel õpetas seal põnev kõrgharitud muusikutest kaader. Paul Karp oli väga mitmekülgne muusik. Ta lõpetas enne sõda Tallinna konservatooriumi kahel erialal: kompositsiooni Artur Kapi klassis ja trombooni eriala Raimund Kulli juures. Pärast konservatooriumi lõpetamist andis ta seal tunde trombooni ja tuuba eriala üliõpilastele ja mängis samal ajal Estonia teatri orkestris trombooni. 1940. aastal sai temast ER-i sümfooniaorkestri dirigent, 1944. aastal Olav Rootsi emigreerudes peadirigent. Paul Karbi heliloomingust on tuntud avamäng-fantaasia puhkpilliorkestrile „Kiigemäel“, mis on ikka ja jälle kõlanud üldlaulupidude kavas. Kui suurte kogemustega Paul Karp kutsuti 1950-ndatel tagasi Tallinna konservatooriumisse, koordineeris orkestripillide osakonna tööd noor viiuldaja Endel Lippus, kes oli pärast Tallinna konservatooriumi lõpetamist täiendanud end Peterburi (Leningradi) konservatooriumis. 

1958. aastal loodi muusikakoolis orkestripillide osakonna asemele kaks eraldi osakonda: keelpillide ning puhk- ja löökpillide osakond. Endel Lippus kutsuti Tallinna konservatooriumisse, kus temastki sai hiljem prorektor nagu enne teda Paul Karp. Endel Lippus oli konservatooriumi prorektor aastatel 1983–1991, mil rektoriks oli Estonia poistekoori peadirigent Venno Laul

Kui Alo Mattiisen lõpetas 1988. a teist korda konservatooriumi, nüüd juba helilooja diplomiga, oli Estonia kontserdisaal sinimustvalges lipuehtes – esimest korda pärast sõda. See sai teoks tänu rektoraadi toetavale suhtumisele. 1988. aasta kevadel oli rahvuslipp veel tabuteema, sest sinimustvalge tuli ametlikult kasutusele alles 24. veebruaril 1989. aastal, mil see heisati Pika Hermanni torni. Nii emotsionaalset lõpuaktust puupüsti täis Estonia kontserdisaalis teist ei mäletagi – aplaus Alo Mattiisenile ei tahtnud kuidagi lõppeda.

•  •  •

Ines Rannap – keelpilliosakonna esimene juhataja. Fotod: Scanpix Baltics

1958. aastal loodud keelpilliosakonna juhiks sai viiuldaja Ines Rannap. Iseseisvas keelpilliosakonnas tegutsesid osakonnajuhatajana Ines Rannapi kõrval Lemmo Erendi, Priit Bernhardt, Imbi Kuus, Lembi Mets ja Eva Punder. Ines Rannap andis pedagoogitöö kõrvalt rohkesti kontserte (sealhulgas koos Helju Taugiga loengkontserte). Ta oli hinnatud muusikakriitik ning raadio- ja telesaadete autor. 

Aastatel 1958–1985 esines ta filharmoonia solistina järjepidevalt Estonia kontserdisaalis, kammeransambli partneriteks Helju Taugi kõrval ka Vaike Vahi ja Bruno Lukk. Ines Rannap oli Hugo Lepnurme, Eino Tambergi, Hillar Kareva, Edgar Arro jt eesti heliloojate viiulikontsertide esmaesitaja (Neeme Järvi juhatusel). Kui siia lisada kõiksugu kammerkoosseisud, millega esineti Kiek in de Köki kontserdisarjas, siis paneb tagantjärele imestama, kuidas ta seda kõike jõudis.

•  •  •

Robert Kasemägi (vasakul) pani 1958. aastal aluse puhk- ja löökpillide osakonnale. 

Orkestripillide osakonnast välja kasvanud puhk- ja löökpillide osakonda hakkas juhatama metsasarvemängija Robert Kasemägi. Huvitaval kombel on puhkpillidest just metsasarv see pill, mis eesti muusikale suurt kuulsust toonud. Aino Tamme vend Jaan Tamm lõpetas 1897. aastal Peterburi konservatooriumi metsasarve erialal ja temast tuli Peterburi konservatooriumi professor. Pedagoogitöö kõrvalt mängis ta metsasarve tsaari õukonna orkestris ja aastatel 1918–1920 ka Peterburi Maria teatri orkestris. Nii kõrgele positsioonile polnud eesti muusikud varem jõudnud. 

Jaan Tamme peetakse lausa vene metsasarvekoolkonna rajajaks. Eesti Vabariiki opteerudes jätkas ta pedagoogitööd Tallinna konservatooriumis ja valiti Mihkel Lüdigi järel Tallinna konservatooriumi teiseks rektoriks. Vähem tähtis ei ole seegi, et Peterburi konservatooriumi kuraatorina aitas Tamm kaasa sellele, et Eestist pärit üliõpilased saaksid stipendiumi, et neil oleks võimalik saada kõrgtasemel muusikaharidus ja Eestisse tagasi minnes tõstaksid nad sellega eesti muusikaelu üldist taset.

Robert Kasemäe metsasarvetundide kõrval õpetas Tallinna Muusikakoolis trombooni ja tuubat Tõnu Soosõrv. Legendaarne Kasemägi lõpetas konservatooriumis metsasarve eriala Jaan Tamme õpilase Mart Paemurru klassis ja täiendas end Peterburi (Leningradi) konservatooriumis. Üle neljakümne aasta kestnud pedagoogitöö kõrvalt mängis ta Estonia teatri orkestris, puhkpilliorkestris Tallinn ning ETV-ER estraadiorkestris. Samas juhendas ka muusikakooli õpilaste puhkpilliorkestrit.

•  •  •

ERSO metsasarvemängija Tõnu Künnapas meenutab: Olin Robert Kasemägi õpilane Otsa-koolis aastatel 1973–1977. Noore maapoisina oli minu silmaring ja elukogemus vähene – õpetaja Kasemägi oli mulle teise isa eest, kes avardas mu maailma. Õpetas, kuidas käituda, kuidas riietuda, mis on oluline ja mis mitte. Õpetaja Kasemägi oli otsija ja katsetaja. Ega sel ajal erilist metsasarvemetoodikat olnudki ja tal tuli õppeprotsessis ise õppida ja meie peal katsetada. Ta andis oma õpilastele kaasa mänguhuvi ja edasiõppesoovi.

Robert Kasemägi iga-aastased sünnipäevad olid sarvemängijate meeleolukad muusikapeod kuni Roberti elupäevade lõpuni. Paljud tema õpilased ja õpilaste õpilased mängivad jätkuvalt meie vabariigi orkestrites.

•  •  •

Karismaatiline Kaljo West lõi õpilastest flöödiansambli ja vanamuusikaansambli Antiqua.

Puhkpilliosakonnas oli teinegi legendaarne õppejõud – flöödiõpetaja Kaljo West. Ta õppis flööti kuni 1944. aastani Tallinna konservatooriumis Arnold Sepa juhendamisel. Paraku jäid õpingud pooleli, sest poliitilistel põhjustel ta vangistati ja ta oli kümme aastat (!) sunnitööl Norilski vasekombinaadi ehitusel. Pärast vabanemist sai ta tööd lukksepana Maardus. ERSO pillimehed otsisid ta sealt üles ja kutsusid orkestrisse mängima. Nii sai ta ka oma poolelijäänud õpinguid jätkata – sedapuhku juba Elmar Peäske juures.  

Paralleelselt tööga ERSO-s õpetas West Otsa-koolis kuni aastani 2001 nii flööti kui plokkflööti. Tema õpilasteks on hilisemad tuntud muusikud Jaak Joala (!), Erkki-Sven Tüür, Jaan Õun, Peeter Malkov, Maarika Järvi, Oksana Sinkova jt. Westi ellu kutsutud muusikakooli flöödiansamblile on muusikat loonud Anti Marguste, Helmut Rosenvald, Olev Sau, Lembit Veevo jt eesti heliloojad. Oma õpetajale Kaljo Westile on teoseid pühendanud ka Erkki-Sven Tüür. Kaljo West oli Eestis üks esimesi, kes huvitus vanamuusikast ja plokkflöödimängust. Koostöös Heino Jürisalu ning Heino Kaljustega korraldas ta kontserdisarja „Muusika algab vaikusest“ ja meisterdas oma vanamuusikaansambli jaoks pille. Karismaatiline Kaljo West oli Eesti Relvagrenaderide Diviisi Veteranide Ühenduse juhatuse esimees. Sõjaliste teenete eest Eesti riigi ees omistati talle 2003. aastal Kotkaristi V klassi teenetemärk. Õpilaste sõnul polnud jubedad sunnitööaastad Westi kui isiksust murda suutnud ja muusikaga tegelemine aitas tal elust igati rõõmu tunda.

•  •  •

Multitalent Kalju Terasmaa õpetas muusikakoolis löökpille.

Tallinna Muusikakooli löökpillimängu taset aitas kõrgel hoida Kristjan Vestre õpilane Kalju Terasmaa. Ülimalt mitmekülgse muusikuna on ta eesti muusikasse jätnud jälje niivõrd mitmel alal, et raske on öeldagi, mis on neist see kõige tähtsam. Tallinna Muusikakooli kõrval pani ta aluse konservatooriumi löökpilliklassile, kus õpetas kuni aastani 1999. Laiemalt on ta tuntud ansamblite Swing Club ja Metronoom löökpillimängijana ning „Horoskoobi“ võistluste laulusolisti ja Eesti Raadio meeskvarteti liikmena. Professionaalsed muusikud mäletavad  tema hiilgavaid löökpillisoolosid ERSO-s, ta oli ületamatu vibrafonivirtuoos. Kui Terasmaa läks 1966. aastal Tallinna konservatooriumisse, jätkasid Otsa-koolis löökpilliõpetajatena Kalju Terasmaa ja Riho Laikvee õpilane Rein Saue ning hiljem juba Saue õpilane Rein Roos.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!