Pelgalt valmisolekust ei piisa nutiseadmete kasutamiseks

Kui enne pandeemia algust võis veel küsida, kas õpetajatel ja õpilastel on nutiseadmete tunnis kasutamise kogemus, siis nüüdseks on küsimus selles, milline see kogemus on olnud. Sarnane nihe toimus doktoritööd kirjutades: 2016. aastal alustades oli küsimuseks, mis prognoosib õpilaste ja õpetajate nutiseadmete kasutamist STEM-ainete kontekstis, kuid alates 2020. aastast oli fookus juba selgemalt sellel, mis on seotud nutiseadmete kasutamise eripäradega. 

Varasemad uuringud on näidanud, et hoiakutel on tehnoloogia kasutamisel põhiroll. Keskset rolli on mänginud valmisolek ehk käitumiskavatsus: hoiakud nutiseadmete suhtes (näiteks nutiseadmetega kaasnev ärevus või hinnang nende kasulikkusele) prognoosivad valmisolekut nutiseadmeid kasutada, mis omakorda ennustab käitumist ennast ehk siis nutiseadmete kasutamist hariduses. 

Seega keskendusime uuringutes eelkõige hoiakute, valmisoleku ja nutiseadmete kasutamise omavahelistele seostele. Sarnaselt uurimisküsimusega muutus ka andmekogumismeetod – alustasime küsitlusega, kus uurisime õpilaste ja õpetajate hoiakuid ning nutiseadmete kasutussagedust õppes. Uuringu lõpufaasides, COVID-19-ga seotud eriolukorra ajal tegime õpetajatega intervjuud, kus fookus oli nutiseadmete kasutamise näidetel ning õpetajate hoiakutel. 

Toon järgnevalt välja põhilised tulemused ja järeldused õpilaste ja õpetajate nutiseadmete kasutuse kohta STEM-ainetes, keskendudes just tulemustele, mis aitavad mõista, kuidas toetada nutiseadmete kasutust hariduse eesmärkidel. 

Mida saime teada õpilaste kohta?

Õpilaste nutiseadmete kasutust prognoosisid enim just enesetõhusus ehk usk enda võimekusse nutiseadme kasutamisega toime tulla ja hinnang nutiseadmete kasulikkusele koos meeldivusega. Õpilaste jaoks ei eristunud hinnangud kasulikkusele ja kasutuse meeldivusele − õpilased hindasid nutiseadmeid õppe eesmärgil kasulikuks siis, kui see tõi kaasa pigem positiivseid emotsioone ning vastupidi. 

Oluline on siin märkida, et varasemalt mainitud valmisolek ei prognoosinud nutiseadmete kasutamist ennast. Seega mõistmaks, kas õpilane võiks nutiseadmeid õppimiseks kasutada, ei tuleks küsida, kas ta on valmis oma telefoni õppimiseks kasutama, vaid hoopis seda, kas telefoni kasutamine õppimiseks on tema jaoks tore. Kui on soov toetada õpilaste nutiseadmete kasutamist just hariduse eesmärkidel, siis tuleks valida tegevusi, mis õpilastele meeldivad ning kus on võimalus nende enesekindlust nutiseadmete kasutamisel samm-sammult kasvatada. 

Kuigi praeguses maailmas eeldatakse, et enamik noori on sünnipärased digikodanikud, teame, et isegi kui see on näiteks sotsiaalmeedia kasutamise puhul tõsi, siis enesetõhusus on seotud konkreetse tegevusega ega laiene automaatselt teistele tegevustele – õpilane võib tunda ennast kindlalt nutitelefonis sõpradega suheldes, kuid see ei suurenda usku sellesse, et ta tuleb toime ka telefonis näiteks matemaatika või füüsika kodutööks vajaliku info otsimisega. 

Nägime, et õpilaste nutiseadmete kasutamise sagedus koolis ja kodus olid omavahel tihedalt seotud. Ehk siis kui Juhan koolis ei õpi nutiseadet õppimiseks kasutama, ei tee seda ka Juku kodus. 

Doktoritöös tehtud uuringutes õnnestus meil prognoosida võrdlemisi väikest osa õpilaste nutiseadmete kasutuse variatiivsusest: vahemikus 1–22%. Eelnev võib viidata sellele, et enamasti on õpetajad need, kes suunavad, kuidas ja milliste vahenditega õpitakse. Seega ei otsusta õpilased ise nutiseadmete kasuks, mistõttu ka nende hoiakud ei prognoosi käitumisest samavõrra suurt osa, kui seda õnnestus meil prognoosida õpetajatel.  

Mida saime teada õpetajate kohta?

Õpetajate hoiakud nutiseadmete suhtes prognoosisid u 35–46% kasutuse sagedusest ning sellega seoses liikus fookus ka doktoritöös just õpetajate mõistmise suunas. Õpetajatele on oluline kogukond, kes jagab nutiseadmete kasutamise kogemusi ning toetab nende rakendamist õpetamisel. Kogukonna olulisust peegeldasid nii küsitluse kui ka intervjuude tulemused, kus õpetajad tõid välja eriolukorra algul tekkinud kogukonna kui suure väärtuse. Intervjuudes kirjeldasid õpetajad ka elektroonilist kogukonda kui kohta, kus on võimalik kuulda teiste kogemusi ja saada ideid ning tuge. 

Veidi ootamatult leidsime, sarnaselt õpilastega, et õpetajate hinnangud nutiseadmete kasulikkusele, kasutuskeerukusele ning üldine hoiak ei eristu selgelt − õpetajad, kes peavad nutiseadmeid pigem kasulikeks, hindavad nende kasutamist samuti pigem lihtsaks ning nutiseadmete kasutust hariduses üldiselt pigem meeldivaks, ning vastupidi. Sarnaselt õpilaste näitega prognoosisid ka õpetajate puhul hoiakud käitumist pigem otse, mitte valmisoleku kaudu, nagu varasemalt ennustatud. Seega mõistmaks, kas õpetaja võiks nutiseadmeid õpetamiseks kasutada, ei tuleks küsida, kas ta on valmis nutiseadet õpetamiseks kasutama, vaid hoopis, kas nutiseade on õppimisel kasulik ning kas kolleegid toetavad sind selle kasutamise õpetamisel.

Millised olid õpetajate kogemused eriolukorraga seotud kaugõppe ajal?

Kui küsimustikus keskendusime vaid nutiseadmete kasutuse sagedusele, siis intervjuude jooksul tekkis meil võimalus mõista, mis kasutust iseloomustab ning kas ja kuidas kasutusharjumus seostub õpetajate hoiakutega tehnoloogia suhtes. Lisaks tekkis eriolukorra ajal eriskummaline situatsioon, kus õpetamine oli võimalik vaid tehnoloogiliste vahendite abil, mis suunas kõiki õpetajaid leidma endale sobivaid ja kättesaadavaid lahendusi. Lihtsustamaks kogemuste kirjeldamist olukorras, kus kogemuste pagas oli õpetajatel kirju, jagasime kasutuskogemuse laias laastus kaheks. Esiteks kirjeldati tehnoloogia kasutust täiustamise tasemel, kus tavategevus asendati sama tegevusega tehnoloogia vahendusel (saates pildi täidetud töövihikust) või laiendati tavapäraseid tegevusi minimaalse funktsionaalsusega (lisades videod kirjalikele materjalidele). 

Teiseks kirjeldati kasutust ümberkujundaval tasemel, kus ülesannet muudeti tehnoloogia abil märkimisväärselt või tehnoloogia abil loodi uus ülesanne, mis ei oleks tehnoloogiata võimalik, nt elektroonsete töölehtede kasutamine, kus õpilasel tekib võimalus ise enda tööd kontrollida.

Esile kerkis tendents, et õpetajad, kes olid rohkem valmis tehnoloogiat kasutama, kirjeldasid selle kasutust pigem ümberkujundaval tasemel. Lisaks märkasime õpetajate kirjeldustes, et tehnoloogia kasulikkuses kõhklemine võib piirata valmisolekut avastada tehnoloogia võimalusi. Ehk siis olukorras, kus kõik õpetajad kasutasid iga päev tehnoloogilisi vahendeid, märkasime hoiakute seost kasutuse tasemega.

Lisaks kerkis sarnaselt õpilastega esile enesetõhususe olulisus. Küsimustiku tulemused näitasid selgelt, et enesetõhusus prognoosib nutiseadmete kasutamist õpetamiseks ehk siis õpetajad, kes usuvad, et tulevad seadmete kasutamisega toime, panustavad tõenäolisemalt nende pedagoogilisele praktikale sobivate lahenduste leidmisse. Viimasele viitasid ka intervjuud, kus kõik osalenud õpetajad tõid välja takistusi tehnoloogia rakendamisel õppes (alustades seadmete kättesaadavusest ning õpilaste digioskustest kuni ajakulukuseni). Ümberkujundaval tasemel tehnoloogiat kasutavad õpetajad väljendasid aga usku enda võimetesse ning nägid enam ressursse võimalikud takistused ületada.

Kokkuvõttes võib välja tuua, et kui soovime toetada nutiseadmete ja tehnoloogia kasutamist hariduses, et toetada õpilasi õppeedukusest kuni eneseregulatsioonioskusteni, on oluline alustada õpetajate toetamisest. Tehnoloogia on vahend, mis võimaldab meil leida viise, kuidas probleeme lahendada ja muuhulgas pedagoogilisi eesmärke täita. Siin kerkib aga küsimus, milline on meie enda hoiak: kas nutiseade on kasulik, ohtlik, kas ta on midagi, mis jätab „päris asjad“ kõrvale, või on põnev abimees? 

Luues õpetajatele toetavat kogukonda ning toetades enesetõhusust, soodustame keskkonda, kus õpetajatel tekib võimalus avastada ja luua just nende pedagoogilisele lähenemisele vastavaid tehnoloogilisi lahendusi. Kui tavategevuste asendamine tehnoloogiliste lahendustega võib pakkuda paindlikumat lähenemist õppele, siis tehnoloogia kasutamise suurim väärtus võib kasvada viisil, mis võimaldab kogeda õppes midagi, mis ei oleks võimalik tehnoloogiata. Eelnev võib eeskuju ja kogemuse kaudu avardada ka õpilaste nutiseadmete kasutusharjumusi, luues enam mudeleid selle kohta, kuidas nutiseade võib õppes olla kasulik, lihtne ja meeldiv.

Artikkel põhineb 2022 aasta veebruaris kaitstud doktoritööl pealkirjaga „Käitumiskavatsuse ja hoiakute roll õpetaja ja õpilase raporteeritud nutiseadmekasutuse prognoosimisel STEM-hariduses“. Doktoritöö oli osa projektist „Nutikad tehnoloogiad ja digitaalne kirjaoskus õppimiskäsituse muutmisel“.