Räägime andekatest õpilastest
Aastal 2052 lähtub meie hariduskorraldus ennekõike lapsest, tema huvidest ja võimetest. Selleks on koolipersonalil oskusi ja motivatsiooni ning toetust.
Immanuel Kant kirjutas 19. sajandi alguses, et kool peaks tegelema keskmiste õpilastega, sest nõrgematega tegelemisest pole tolku ja tugevamad saavad ise hakkama. See Kanti mõte elab edasi praegugi. Usutakse, et andekate pärast ei pea muretsema – „nendega on kõik korras just selle tõttu, et nad on andekad ja „tubli lapse“ sildiga“. See on andekusega sageli kaasas käiv müüt.
Kahjuks on elu ise märksa mitmetahulisem: ei vääri nõrgemad õpilased seljapööramist ega jõua ka tugevamad ise purjedesse puhudes külluseranda. Kui jätta andekad erilise tähelepanuta, hakkab neil klassi unustatuna igav ja tekib tüdimus, ütleb kogemus. Aja möödudes, kui õpe läheb keerukamaks, hakkab neil ka raske, kuna nad pole harjunud pingutama. Siiri Albergi väitel on kuuendaks klassiks anded tasandunud ehk tipud maha lõigatud.
Kanti mõte võrsus tolle aja pinnasest – õpilane pidi siis passima täpselt Preisi mundrisse. Tänapäeval on ühenäolisuse asemel kõrgelt hinnatud erinäolisus, ootamatud mõtted ja start-up’i-valmidus kohas, kus luuavarski näib tõenäolisema paugutina.
20. sajand – Johannes Käis
Tänapäeva sobib märksa paremini Kantist sajand hilisema Johannes Käisi mõte: „Iseäranis on tähtis „et kasvataja õigel ajal märkaks ärkavaid võimisi, huvisid ja püüdeid ja nendele mitte liiga vara ega liiga hilja arenemise võimalust ei annaks. Kui harjutused jäävad hiliseks, kahaneb, atrofeerub loomuanne, kui aga harjutused antakse liiga vara, võib põlastus tekkida.“
Kas ei taha Käis just öelda, et õpilasi tuleb arendada vastavalt nende võimetele ja huvidele, ning kui ilmnevad anded, siis neid toetada? Käis ütleb sajand tagasi, et meie noored pole andevaesed, kuid kool „annab õpilastele vähe võimalust vaimse isetegevuse arendamiseks“.
Mida ütleks ta tänapäeval kooli kohta annete märkamist ja arendamist silmas pidades? Ilmselt näeks vilunud silm jätkuvalt kantilikku keskmisele õpilasele fookustatud pedagoogika valitsemist, mille kõrval esineb siiski ka meelepäraseid erandeid, kus tuntakse muret andekate pärast ja tegeldakse neile arenguvõimaluste pakkumisega. Märgatavat süsteemsust on vähe, pigem on koolid ise lahendusi leidnud.
Tapa Gümnaasiumis on loodud andeka lapse õppetool, Vääna Mõisakoolis talendipunkt ja Tartu Veeriku Koolis korraldatakse noppeõpet, kui nimetada mõnda näidet. Koolide ja lasteaedade võrgustumise ning andekatega seotud oskusteabe levimise eest seisab Eesti Talendikeskus. Koolidele tulevad appi ülikoolid, korraldades motivatsiooni tõstmiseks õpilasvõistlusi ning pakkudes ettevalmistuseks ja täienduseks süvakursusi.
Kuid kindlasti jääks Käisile silma ka riigi ambitsioon süsteemse andepoliitika loomise suunas. Esiteks pööravad viisteist aastat ette vaatavad noorte- ja haridusvaldkonna arengukavad tähelepanu andekatele, seades sihiks noorte andepoliitika arendamise ja andeka õppija toetamise alates alusharidusest. See näitab, et annetega tegelemise vajadust on riigis mõistetud ja vastava poliitika kujundamine plaani võetud.
Lisaks on haridus- ja teadusministeeriumi loodud noorte- ja andepoliitika osakond, kus on koostatud ja koostamisel mitmed andekatega seotud dokumendid, mis kirjeldavad, kuhu plaanitakse laste ja noorte annete märkamise ja nende arendamisega lähima kümne aasta jooksul liikuda. Mõtteid on mitmeid, kuid kesksetena toon välja vajaduse leppida kokku andemõiste sisus ning tõsta õpetajate teadlikkust annete märkamise ja nende arendamise osas.
Lapsest lähtuv hariduskorraldus
Johannes Käisi mõte, et hariduskorraldus peab lähtuma ennekõike lapsest, tema huvidest ja võimetest, oli ajast ees. Vaadates praegusi andevaldkonna suundumusi, on ootus, et aastal 2052 lähtub meie hariduskorraldus ennekõike lapsest, tema huvidest ja võimetest – ehk on läbivalt kaasav. Selleks on koolipersonalil oskusi ja motivatsiooni ning toetust.
Ka õppekava jätab ruumi tugevuste arendamiseks. Abikäe ulatab koolidele huviharidus ja noorsootöö, kus osa koolis arvestatavast õppest toimubki. Jätkuvalt pakuvad stiimulit ülikoolide korraldatavad olümpiaadid ja õpilastele suunatud programmid.
30 aasta pärast ei toonitata tööd andekatega, sest see on igapäevase rutiinse õppetöö osa. Ühtmoodi arendatakse õpilase tugevaid ja nõrku külgi. Ehk ajaloospiraal on jõudnud kõrgemal tasemel korduseni: meil pole jälle vaja andekate pärast muretseda, sest nendega on siis juba kõik hästi. Päriselt hästi!
Andekad (üldandekus!) lapsed ei kukku taevast!
21. sajandil peaks olema haridusministeerium laste ARENDAMISE (alates sünnist) TEADUSPÕHISE SUUNA andja kogu ühiskonnale. Teatavasti luuakse lapse MÕTLEMISE vundament ENNE KOOLI – arengupsühholoogia! Kahjuks ei tea seda isegi kõik pedagoogid (vanematest rääkimata)… Üks väikerahvas ei saa siin liikuda kobamisi, sest IQ (arukuse) LANGUS 8 punkti Eesti gümnasistidel 21. sajandi algul on ju teaduslikult tõestatud (2013).
Soovitan seepärast tutvuda kommenteerija MITMETE raamatutega laste arendamise kohta (üks neist oli kunagi HTM-i poolt auhinnatud. Hm!). Kellele külakoolmeister ei sobi, võiks alustada professorite EYSENCKI ja KAMINI ühiste kaante vahel olevast diskussioonist, kus MÕLEMAL (!) on õigus. Teadvustagem arendamise võimaluste piire! Või rabeleme niisama…