Tallinna Keskraamatukogu kuu raamat: Karin Erlandsson „Legend Silmaterast“ (2019–2021)
Põneva raamatu puhul on parim osa teadmine, et sel on olemas järg või mitu – nii jätkub lugemise mõnu kauemaks. Teadmine, et kaasahaaraval raamatusarjal on veel eesti keelde tõlkimata osasid, laseb lisaks nautida ootusärevust: millal ilmub järgmine.
Soomerootsi kirjanik Karin Erlandsson on enim tunnustust pälvinud oma lasteraamatute sarjaga „Legend Silmaterast“: selle avateos „Pärlipüüdja” ja sarja viimane osa on võitnud Soomes mitu lastekirjanduse auhinda (https://www.helsinkiagency.fi/karin-erlandsson/).
Sarja minajutustaja Miranda elatub pärlipüügist nagu tema isa ja enamik lõunapiirkonna sadamalinna asukaid. Isa õpetas talle sukeldumist ja kõike muudki, sest ema lahkumise järel jäid nad kahekesi. Ehkki isagi kadus, järgides Silmatera-nimelise pärli kutset, teab Miranda, et saab elus alati hakkama – ta on parim pärlipüüdja.
Sel püügihooajal puhuvad aga uued tuuled. Kuninganna kuulutab taas välja legendaarse Silmatera otsingud. Vastutahtsi antakse Miranda hoolde tüdruk Sirts, temagi vanemad on kadunud Silmatera otsima. Legend selle pärliga kaasnevatest ohtudest ei ole ainus, räägitakse ka haruldase andega pärlilausujatest ja sellest, et lapsi Silmatera needus ei mõjuta. Sirts kaitseks kaasas, otsustab Mirandagi teele asuda. Neid jälitab salapärane pealetükkiv valgejuukseline naine. Mitme kursist kõrvale kaldumise järel jõutakse teise sadamalinna maa põhjaosas, Silmatera juhusliku leidmiseni ja valgejuukselisele Iberisele loovutamiseni. Teekonnal saab Mirandale selgeks, et Silmatera ja pärlid ei ole see, mille järele tema igatseb.
Sarja teises osas „Linnutaltsutaja“ on Miranda ja Sirts end põhjas hästi sisse seadnud. Peagi ilmnevad aga ohu märgid: mets on muutunud kummaliselt vaikseks ja elutuks, samas kui seni ohutuks peetud päevaharakad kogunevad parvedes linna kohale ja ründavad elanikke. Siis saabuvad põgenikud teistest piirkondadest: lõunast, läänest, idast. Üks liigse võimu saavutanud isik püüab kõik teised endale allutada ja on asunud kogu maal hävingut külvama. Põhjapoolse sadamalinna elanikud leiavad end lõksus omaenda linnas Iberise julmuse meelevallas. Raamatu lõpus linnaelanikud küll vabanevad Iberisest ja lindudest, kuid linn on hävinud. Ilmselge, et võimu andev Silmatera ei tohi jääda Iberise valdusse.
Lugeja fantaasiat kõditavad detailid, millega autor sarja maailma loonud on. Missugune võiks olla imelise lõhna ja maitsega nisukannike? Millised on põhjapoolsete metsade mõistatuslikud pirnipõdrad, kes näivad inimkõnet mõistvat? Silmatera maailmas on veel palju salapäraseid nähtusi: pärle valvavad rooshaid, leekidesse sööstvad päevaharakad, kõrged smaragdkroonid ja tugevaima puiduga pillirootammed … Muidugi eri toonides pärlid ja Kuningannalinn, mis on kuni tänavasillutiseni pärlitega kaetud.
Sari pakub seiklust ja põnevust, kuid muinasjutulisest loost kooruvad ka tõepärlid: lihtsa eluviisi ja eelmiste põlvede pärandi väärtustamine, kodutunde otsimine, oma eluülesande äratundmine ja igatsuste järgimine. Ehkki Silmatera sarja maa on väljamõeldis, võiks selle asetada ükskõik millisesse riiki, ühisosa reaalsusega on sedavõrd universaalne: iga rahva seas leidub häid ja halbu, abivalmidust, omakasupüüdlikkust, võimuiha, ühtehoidvaid kogukondi ja piirkondlikku eripära. Leidub legende, millesse uskuda.
Sarja kolmas ja neljas osa peaksid Miranda ja Sirtsu viima maa idapiirkonna mägedesse ja põldudega läänepiirkonda ühes Kuningannalinnaga. Oodates edasisi tõlkeid, võime vaid mõistatada, kes võidab ja mis saab Silmaterast.