Tundlikud teemad minu klassiruumis

6. mai 2022 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
On hea, kui õpilased julgevad oma arvamuse välja öelda, kuid inimõigusi riivavaid seisukohti ei tohi lubada, tõdeti konverentsil „Tundlikud teemad minu klassiruumis“. Fotod: Andres Tennus

Sõjapõgenikud, vaktsineerimine, islam, holokaust, abort, terrorism, geiabielu – kuidas rääkida tundlikest teemadest nii, et kellelgi emotsioonid üle ei keeks ja räägitust oleks ka kasu?

Seda küsimust arutati 28. aprillil Tartus konverentsil „Tundlikud teemad minu klassiruumis“. Eelkõige küsiti, kuidas olla valmis selleks, et keegi klassis ütleb midagi väga emotsionaalselt immigratsioonist, islamist, soolisusest, küüditamistest, tervitab SS-sõduri kombel kätt tõstes, eitab holokausti jne. Konverentsil rõhutati, et sellises olukorras aitab õpetajat kõige rohkem see, kui ta juba varakult nendesse teemadesse süveneb, siis ei tule need tihti väga keerukad küsimused talle ootamatult. 

Ent süvenemiseks on vaja õppematerjali. Siin tuleb õpetajale ja ka õppejõule appi Tartu Ülikooli eestvedamisel ellu kutsutud „Erasmus+“ projekt, milles osalesid Hradec Králové Ülikool Tšehhimaalt, Kesk-Euroopa Ülikool Ungarist, Varssavi Majandusülikool Poolast ja Tartu Ülikool Eestist. 

Veebilehe SensiClass (ut.ee) õppematerjalidega tutvumise töörühm.

Projekti nimi on „Tundlike teemade käsitlemine minu klassiruumis“* ja selle käigus töötati välja õppematerjalid, mis võtavad arvesse just Ida-Euroopa ühiskondade valulisi küsimusi, nende aja- ja kultuurilugu. Vaatluse all on identiteet, mitmekesisus, rahvuslus, äärmuslus, ränne, soolisus jms. Vaata lähemalt SensiClass (ut.ee). Tartu konverentsi peakorraldaja ning rahvusvahelise projekti juht Heidi Maiberg toonitas, et materjalid on abiks õpetajale ja õppejõule, kuid ka sotsiaaltöötajale, lapsevanemale jt. 

Konverentsi üks huvitavamaid osi oli vestlusring, kus osalesid Tiina Tubli (Elva Gümnaasium), Aare Ristikivi (Hugo Treffneri Gümnaasium) ja Alar Kilp (Tartu Ülikool). Kõnejuht oli Mari-Liis Nummert (Tartu Ülikool).

Mis teemad praegu tundlikud on?

Aare Ristikivi märkis vestlusringis, et praegu on mõneski koolis Ukraina teema tundlik ja tihti ei teata, kuidas sellest rääkida. Kui Venemaa 2014. aastal Ukrainat ründas, ei läinud see paljudele korda. Nüüd läheb. Kui valmistuti abielureferendumiks, siis tekitasid emotsioone soolisuse küsimused. Veel varem ärritas inimesi immigratsioon. Vandenõuteooriad on kogu aeg olnud nii populaarsed, et nendest võiks lausa valikaine teha. Õpetaja peab populaarseid vandenõuteooriaid tundma, sest need tulevad klassis kogu aeg jutuks. 

Tiina Tubli ütles, ettema õpilased on küsinud feminismi kohta. See paistab olevat suhteliselt lihtne teema, samas võib lõpuks keegi öelda, et õpetaja tahab klassile feminismi pähe määrida või teeb feminismi propagandat. Sellised märkused võivad tekitada õpetaja ja klassi vastandumist, millest on parem hoiduda, sest eesmärk võiks ikkagi olla teemasse süveneda ja faktideni jõuda. Üks võimalus on arutada tüüpilisi tundlikke teemasid enne, kui nende kohta küsitakse. Näiteks inglise keeles on tundlike teemade arutamiseks väga palju head materjali, mis õpilasi kõnetab, ja seda saab inglise keele tundides kasutada, olgu teemaks geiõigused, rassiküsimused või rändekriis. Tahes-tahtmata on õpilasi, kes tunnevad end selliste teemade puhul ebamugavalt, kirjutavad töölehele lihtsalt ,,so gay“ ega süvene, sest eelarvamus on liialt suur. Samas on suur töövõit juba see, kui õpilane julgeb tunnis oma vastumeelsust väljendada, sest sealt saab edasi liikuda ja vastaspool ära kuulata. Õpetaja Tiina Tubli rõhutas, et pole õige 7.–8. klassi õpilasi nende eelarvamuste pärast süüdistada, sest vahel toovad selles vanuses lapsed klassi kaasa oma vanemate hoiakuid.

Mari-Liis Nummert lisas, et teinekord on hea lasta kõigepealt õpilastel rääkida. Näiteks Pariisi terrorirünnakute ajal tahtsid õpilased nendest rääkida, kuulati ära, mida õpilased juba teavad, mille järel selgus, mida on õpetajal vaja juurde rääkida. 

Alar Kilp tõi tundlike teemadena väljavaktsineerimise ja vandenõuteooriad, kuid ka erakondliku kuuluvuse. Näiteks Savisaare-aegne Keskerakond kui vene valija erakond pahandas mõnda noort ja seda teemat oli raske arutada, kui mõni tudeng oli Keskerakonna liige. Näiteks 2011. aasta valimiste väide, et Savisaar sai Moskvast raha, võis paraja tormi esile kutsuda, ehkki raha saamine jäi kohtus tõestamata. Taavi Rõivase teise valitsuse (2015–2016) lagunemise ajal ei suhtutud kõige paremini tudengitesse, kes kuulusid Reformierakonda. Enamasti üliõpilased ei avalikusta, et nad on mõne erakonna liikmed, sest ei taha rühmakaaslasi pahandada, kaotada sõpru ja võita vaenlasi. Kui Põhjamaades on noorte seas väga populaarne teistest millegi poolest erineda, näiteks mingisse erakonda kuuluda, siis Eestis võib selline erinemine pahanduse kaela tuua. 

Alar Kilp lisas, et umbes 15 aastat tagasi ei tundnud üliõpilased poliitika vastu kuigi suurt huvi ja siis sai käsitleda kõiki poliitika teemasid akadeemiliselt ja sotsiaalteaduslikul alusel. Polnud mingi probleem analüüsida teaduslikult aluselt Adolf Hitleri „Mein Kampfi“. Viimase kümne aasta jooksul on see muutunud keeruliseks mitte klassiruumis toimuva, vaid ka ühiskondliku hoiaku pärast. Hitler sümboliseerib seda, millele tänapäeva ühiskond otseselt vastandub, ning kui oleme liberaaldemokraatliku ühiskonnaga rahul ning ühel meelel selles, et Hitlerist ei tulnud midagi head, miks peaks siis tema arusaamu enam analüüsima. Teiseks kasutatakse Hitlerile viitamist erakondadevahelistes sõnavõttudes. On risk, et „Mein Kampfi“ analüüsides ei tegele me mitte Hitleri, vaid praeguste poliitiliste võitlustega. Kolmandaks mõjutab õppeotstarbelist analüüsi see, et klassiruumi vaidlused võivad kanduda meediasse . Neil põhjustel pole „Mein Kampfi“ analüüsimine auditooriumis enam sotsiaalselt vastutustundlik või vähemalt vajab õigustatud põhjendust. (Mis on seal uurida sellist, mida juba ei teata, ja miks seda teha?)

Tiina Tubli: Sellises keerulises olukorras peab õpetaja jälgima, et ei hakataks vastastikku lahmima, sest lahmimine ei võimalda teemat ratsionaalselt analüüsida. Tuleb seada piir, mida sobib öelda ja mida mitte. Tundlike teemade arutamise juures peab pidama silmas, et tuleb jääda inimeseks. Kui keegi ütleb üle klassi „pede“, siis see sobiv ei ole. Kui keegi väidab, et holokausti pole olnud või sellega liialdatakse, ei saa seda lubada. Nõmedad kommentaarid, mis riivavad inimõigusi, ei ole miski, mille koha pealt silm kinni pigistada. On piir, millest kaugemale ei minda.

Mari-Liis Nummert: Arutelu tuleb juhtida nii, et kõik jääks viisakuse piiridesse. Näiteks tuleb selgeks teha, et „neeger“ võib olla kellegi jaoks solvav sõna. On olemas väärtused, mida me isegi ägedalt debateerides ei tohi riivata. Näiteks solidaarsus jääb meie jaoks alati väärtuseks, mille vajalikkuse üle me ei vaidle. 

Kas õpetaja peab jääma vaidluse ajal neutraalseks?

Aare Ristikivi: Tihti öeldakse, et klass peab olema neutraalne koht, kus õpetaja jälgib diskussiooni ja isiklikke seisukohti välja ei too. Mina ei pea seda päris õigeks, sest demokraatia ei ole absoluutne, vaid seadustega piiratud vabadus ning demokraatia puhul on lubatud ainult humanistlikud hoiakud, mitte kõik hoiakud. Selles peab õpetaja oma jala selgelt maha panema. 

Õpetaja Ristikivi toonitas, et klassis õpitakse sallivaks inimeseks ja sallivat inimest kaitsma. 1930. aastatel suruti Euroopas demokraatia kõrvale just sellepärast, et ei osatud demokraatiat kaitsta. Teisalt on halb, kui õpilased hakkavad rääkima nii, nagu õpetaja tahab. Selle ärahoidmiseks on õpetaja Ristikivil oma töövõtted. Näiteks on tal tahvlinurgale kirjutatud: „Ole kohal! Ole julge! Ole sõbralik!“ Nendest soovitustest lähtudes diskuteeritaksegi, nii et õpilased julgevad oma arvamuse välja öelda. Aga kui mõni õpilane tajub, et tema arvamus ei oleks klassis populaarne, jätab ta selle siiski välja ütlemata. Õpetaja Ristikivi arvates on see paratamatu, sest õpetajad ise ka ei ütle oma seisukohti igal pool avalikult välja.

Mari-Liis Nummert soovitas keskenduda teravates vaidlustes faktidele ja väärtustele. Valed faktid tuleb ümber lükata ja üldinimlikud väärtused inimvaenulike väärtuste kõrvale panna, et õpilased õpiksid neid võrdlema. See on üks võimalus neutraalseks jääda.

Alar Kilp märkis, et on ka õppejõude, kes keskenduvad teooriale ja päevateemadega ei tegele. Nii saab õppejõud olla neutraalne. Üliõpilastega tal diskussioone ei teki, õhkkond on rahulik, kuid õppejõud ei saa teada, mida üliõpilased tema ainet õppides mõtlevad. Teised õppejõud peavad ühiskonnas toimuvaga tegelemist tähtsaks, kuid päevapoliitika arutamine võib minna  emotsionaalseks, nõuda aega. Päevateemad muutuvad nädalast nädalasse ning neid puudutavate teadmiste ja infoga tegelemine nõuab õppejõult suurt pingutust. Õppejõud peab kaaluma, kas valida neis küsimustes pool või mitte. Näiteks inimestel on õigus EKRE-t valida ja pooldada, see on nende demokraatlik õigus. Samuti on inimestel õigus tähistada 9. mail Teise maailmasõja lõppu ja mälestada langenuid. Mõlema näitega seostub tahke, mille puhul on õige valida pool. On mitmeid variante, mille vahel kaaluda, ent kuidagi peaks õppejõud siiski teada saama, kuidas tema tudengid millessegi suhtuvad.  

Tundlikud küsimused on tihti nii mitmetahulised, et õpilased võivad nendega õpetaja ka rajalt maha võtta. Seepärast olen vahel otsustanud, et spontaanselt esitatud tundlikule küsimusele ei pea ma vastama kohe, vaid võin seda teha ka näiteks nädala või paari pärast. Mõnd olulisemat tundlikku teemat käsitletakse mõnes maailma ülikoolis pool aastat järjest, eriti kui õpetajad on läbinud vastava koolituse. Üks võimalus on lasta õpilastel endal oma küsimust süvenenult uurida, et nad jõuaksid vastuseni ise, siis on nad palju avatuma meelega. Samas ei lähe tundlike teemade õppimine kunagi nii ladusalt nagu näiteks matemaatika õppimine, sest inimeste grupikäitumine üllatab alati. Tänapäeva grupisuhtlemise vahendid on meemid, häbistamine, tühistamine jms, mis on emotsionaalsed ja välistavad. Noorte grupikäitumine on praegu palju emotsionaalsem kui varem. Teisalt võimaldab sotsiaalmeedia minna noortel suuremasse äärmusse kui varem, sest sotsiaalmeedias leitakse endale mõttekaaslasi, tundub, et neid on palju, ja nii saadakse hoogu juurde.

Klassiruumis peaks käsitlema kõike, mis elus väljaspool klassiruumi toimub. Soovitan tundlikke teemasid õpilastega kindlasti arutada. Kui seepärast ka läheb kord tunnis käest ära, pole see kõige suurem probleem, peaasi et asjad lõpuks selgeks saadakse. 

Aare Ristikivi: Mina arutelude edasilükkamist ei poolda. Muidugi on kõige lihtsam öelda, et seda ei ole ainekavas ja sellest me praegu ei räägi, kuid teravatele küsimustele vastamist ei saa edasi lükata. Ilmselt on kõige õigem panna õpilased ise vastuseid otsima. Minul algavad ühiskonnaõpetuse tunnid sellega, et õpilane teeb mingi ajaleheartikli põhjal kümneminutilise ettekande, siis arutame ja räägime aktuaalsetel teemadel. Õpilased saadavad oma ettekande mulle tutvumiseks juba eelmise päeva õhtuks enne kella kaheksat. Nii näen varakult, mis mõtted neil on, saan anda soovitusi ja ka ise teemaks valmistuda. Kui õpilane on ettekande teinud, hakkavad kaasõpilased talle küsimusi esitama. Küsivad õpilased, mitte õpetaja. Nii saan ülevaate ka sellest, mida teised õpilased teemast arvavad, missugused on nende väärtushoiakud. Gümnaasiumiastmes töötab see süsteem hästi.

Kes peaks õppijatele tundlikest teemadest rääkima? 

Mari-Liis Nummert: Tihti küsitakse, kas tundlikest teemadest peaks õpilastele rääkima klassijuhataja, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja või peaksid kõik kooli töötajad selleks valmis olema.

Alar Kilp: On hea, kui kõik koolis töötavad täiskasvanud oskavad tundlikest teemadest rääkida, kuid kõikides ainetes ei peaks neid käsitlema. Ülikoolis on võimalik, et politoloogias räägitakse neist rohkem kui matemaatikas. Ent kui koolipäeva jooksul käsitleda selliseid vastuolulisi teemasid nagu Brexit, vaktsineerimine, maski kandmine, sõda Ukrainas jms, järjest kõigis õppeainetes, kurnaks konfliktsetel teemadel arutlemine päeva lõpuks emotsionaalselt ära nii üliõpilased kui ka õppejõud. Kui ühe õppepäeva jooksul on ühes aines üks pikem hästi korraldatud arutelu ühe tundliku teema üle, siis on juba väga hästi. 

Aare Ristikivi: Meil on õpetajatel ühine organisatsioonikultuur. Näiteks enamik õpetajaid kannab Ukraina lipu värve. Õpetajad on õpilastele eeskujuks, kuid seda vabatahtlikult. Vene agressiooni teemal räägiti meie koolis vene keele õpetajatega eraldi, et aidata neil toime tulla klassis tekkida võivate keeruliste olukordadega. Samas on mõni õpetaja mõnegi tundliku teema puhul ka eriarvamusel. Arvan, et on parem, kui tema sel teemal õpilastega ei räägi. Õpetajal peab olema õigus talle tundlikul teemal rääkimisest keelduda. Ka mõne õpilase puhul on parem teemat mitte puutuda, kui on näha, et see teeks õpilasele väga haiget. Koolis saab kokku leppida, kes õpetajatest ja missugustest teemadest räägivad, kõik õpetajad ei pea rääkima kõigil teemadel. 

Tiina Tubli: Aja jooksul harjume me tundliku õpetamisega ära. Näiteks olen õppinud Taanis, kus klassid on väga mitmekultuurilised – palju rahvusi, rasse, religioone, hoiakuid jne. Kultuuritundlik õpetamine on Taanis juba igapäevane. Taanis on tundlikku õpetamist palju uuritud, nii et meil on võimalik nendelt õppida. 

Aare Ristikivi: Üldhariduskooli õpetaja ei ole saanud tundliku õpetamise koolitust. Midagi on aga siiski tehtud. Näiteks on HARNO korraldanud mitmeid veebiseminare teemal „Muukeelne laps Eesti koolis“. Neid saab Youtube’ist järele vaadata. 2017. aastal ilmus Eesti Inimõiguste Keskuse kogumik „Inimõigused Eestis“. Väga hea materjal on Eesti Inimõiguste Instituudi „Inimõiguste kompass“. Punase Risti kodulehel on humanitaarõiguste materjalid. Seal on ka praktilisi ülesandeid, mis arendavad empaatiat. RITA-rände projekti materjale saab kasutada igas õppeaines. Seal on kultuuritundliku õpetamise mudeleid, selgitatakse, kuidas saab koolis pidada dialoogi ja luua mitmekesisusega arvestavat õhkkonda. Nii et materjale on, kuid paraku iga leitud õppematerjal kohe ei tööta. Õpetaja peab vaeva nägema, et leida üles see, millest on tema klassile kasu.

Kas õpetaja närvid peavad vastu?

Alar Kilp: Kui tundlikke teemasid on palju ja need on väga intensiivsed, peab mõtlema sellelegi, et õpetaja läbi ei põleks. Vajadusel saab pöörduda psühholoogi poole, kuid tähtis on ennast ka ise hoida. Näiteks võiks õpetajal olla päevi, kus ta emotsionaalselt koormavate teemadega üldse ei tegele. Teiseks on vaja õppida tundlikke teemasid arutama neid endale hinge võtmata, külma peaga. Tuleb õppida reageerima professionaalselt, emotsioonideta, kõrgendatud tundlikkuseta. Kui õpilane esitab spontaanselt küsimuse, mis läheb üle igasuguste piiride, tasub seda omaenda tervise huvides ikkagi rahulikult võtta. 

* Projekti „Tackling Sensitive Topics in a Classroom“ rahastab Euroopa Komisjon programmi „Erasmus+“ teise põhimeetme „Strategic Partnership for Higher Education“ alusel.


Ühes töörühmas meenutati oma tundlike teemadega seotud läbikukkumisi ja pakuti välja lahendusi. 

Rühmatöö: kuidas helladel teemadel kõnelda? 

Konverentsi ühes rühmatöös oli vaja meenutada mõnd tundliku teemaga seotud isiklikku läbikukkumist. Rühmas, kus mina osalesin, näiteid ikka leidus. Nii meenutati juhtumit, kus õppejõud kiitis õpilast ajakirjas artikli avaldamise eest, oskamata ette näha, et teine tudeng selle peale solvub, sest peab ennast kiidetud üliõpilasest tugevamaks. Meenutati ajalootundi, kus räägiti värve kokku hoidmata Ivan Julmast. Pärast seda ei tahtnud üks vene rahvusest õpilane enam ajalootundi minna. Sugupuu uurimisel avastas üks õpilane sealt esivanemad, kelle pärast tal oli häbi, ja sellest tekkis pahandus. Geiabielust rääkimine ärritas õpilast, kelle vanem oli homofoob. Täiskasvanute eesti keele õpetaja rääkis oma araablastest õpilastele naiste diskrimineerimisest araabia maades. Vastuseks oli piinlik vaikus, sest õpilased pidasid naiste diskrimineerimist loomulikuks. 

Kuidas taolisi piinlikke hetki vältida? Meie rühm pakkus selleks järgmisi ideid ja nippe.

  • Võta asja huumoriga. Piinlikus olukorras võib tsiteerida mõnd raamatut või filmi, kus juhtus midagi samasugust. 
  • Kuula oma õppijaid. Kui (üli)õpilane palub, et teda ei nimetataks ei meheks ega naiseks, vaid lihtsalt (üli)õpilaseks, tasub tema soov täita.
  • Sõlmi eelkokkleppeid. Klassi ja auditooriumiga saab eelnevalt kokku leppida, missuguseid teemasid ja isiklikke küsimusi sellel kursusel ei arutata. 
  • Delegeeri selgitamist. Kui mingi tundliku teema kohta on ilmunud asjalik artikkel, siis lase õpilasel see läbi lugeda ja pinginaabrile ümber jutustada.
  • Räägi isiklikust kogemusest. Kui mõni laps ei julge klassi ees esineda, siis võib õpetaja talle rääkida, kuidas ta ise väiksena avalikku esinemist kartis, kuid sai sellest ennast kokku võttes üle. Õpetaja võib ka rääkida, miks ta on erakonna liige või mis põhjusel ta erakonnast lahkus jms. 
  • Ära räägi isiklikust kogemusest. Näiteks ahistamise ohvriks sattumisest või tehtud abordist jms ei tohiks õpetaja õpilastele rääkida. 
  • Ära vasta liiga isiklikele küsimustele. „Õpetaja, millal te abiellute?“, „Mitu last te tahate saada?“ – selliseid küsimusi on soovitav ignoreerida ja tunniga edasi minna.
  • Ära mine emotsiooniga kaasa. Säilita rahu, ehkki teema võib sind valusalt puudutada. Mõtle ratsionaalselt.
  • Mine emotsiooniga kaasa. Mõnikord võib just õpetaja emotsionaalne esinemine tekitada viljaka arutelu. Meie koolis emotsioone alahinnatakse, keskendutakse teadmistele, kuid emotsioone on vaja samuti kujundada.
  • Toetu faktidele. Algul ei lase emotsioon ennast faktidel segada, kuid eesmärk peab olema ikkagi jõuda faktideni. Loeb fakt, mitte emotsioon.
  • Kasuta rollimänge. Kui õpilased ei saa selgitustest hästi aru, siis on soovitav mängida rollimänge, kus nad löövad kaasa mõne piinlikku olukorda sattunud tegelase rollis.


KÜSIMUS JA VASTUS

Missugused on alustava õpetaja tundlikud teemad?

Toomas Tuul.

Toomas Tuul, Elva Gümnaasiumi õpetaja („Noored kooli“):

Koormus on kõige tundlikum. Mul läks vahepeal koormus liiga suureks ja tundsin, et tundide kvaliteet kannatas. Järelikult tuleb kevadel juhtkonnaga koormuse piirist rääkida. See on delikaatne küsimus, sest kui minu koormus väheneb, võib see mõnel teisel õpetajal tõusta. Lisaks võidakse öelda, et alustaval õpetajal on niigi teistest väiksem koormus. Aga ma ei arva, et käitun egoistlikult, kui soovin kvaliteedi huvides väiksemat koormust. Pealegi peaks kõigi õpetajate normkoormus praegusest väiksem olema.

Asendused on tundlik teema. Seni olen asendanud, kui vaja, sest kolleege peab aitama ja õpilased peavad õppima. Asenduse vajadus selgub kahjuks enamasti viimasel hetkel ja lahendusi on raske leida.

Palk ei ole minu jaoks tundlik teema ega tabu, millest ei tohi rääkida. Kui õpilased küsisid, kui palju ma palka saan, siis vastasin kohe, et 1100 eurot kätte, ja küsisin, kas seda on vähe või palju. Osa arvas, et vähe, osa, et palju. Siis selgitasin, kui palju ma makse maksan, missugune osa palgast läheb korteriüürile, telefonile, rongisõidule, et õpetaja palk peaks olema 120% Eesti keskmisest ning et EHL ja haridusminister võitlevad selle eest. Õpilased kuulasid suure huviga. Sellest sünnib palju ebavõrdsust, kui õpetajad ei julge oma palganumbrit avalikustada.

Triin Noorkõiv.

Triin Noorkõiv, „Alustavat õpetajat toetava kooli“ eestvedaja:

Alustavad õpetajad ei oska mõnd teemat tundlikuks pidadagi, enne kui olukord käes on. Seepärast võiks koolis tüüpilised tundlikud teemad täiskasvanute vahel läbi rääkida ja lähenemise kokku leppida. Mõnele alustavale õpetajale võib tunduda, et parem on keerulisi teemasid vältida (sõjast Ukrainas, pagulastest ja vaktsineerimisest ei ole tahetud mõneski koolis üldse rääkida). Need teemad jõuavad niikuinii kooli, neid ei saa kalevi alla panna.

Mõnedki alustavad õpetajad on küsinud, kas oleks parem varjata, et oled õpetaja alles esimest aastat – siis usaldavad õpilased ja lapsevanemad ehk rohkem. Neis olukordades peaks kogu koolipere alustavaid õpetajaid toetama ja selgitama, et mitte keegi ei tea kõike. 

Me ei näe teiste inimeste sisse ega tea, missuguseid emotsioone meie tegevus neis käivitada võib. Selles mõttes oleme mõneti elevandid portselanipoes. Tavapärasest erinevaid reaktsioone märgates tasub alati võtta aega uurida. Õpilane võib olla ülitundlik näiteks põhjusel, et ei saa piisavalt magada või on talle sündinud õde või vend ning ta tunneb end kõrvalejäetuna. Siin on lahenduseks õpetaja ja õpilaste usalduslik suhe.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!