Annika Tõnuristil ei kadunud naeratus näolt ka koroonaajal
8. oktoobril leiab aset kümnes aasta õpetaja gala.
Kuidas on läinud varasematel laureaatidel?
Õpetajate Lehe küsimustele vastab Sillaotsa Kooli õpetaja Annika Tõnurist, kes pälvis 2019. aasta klassiõpetaja tiitli.
Kuidas on laureaaditiitel teie elu muutnud?
Laureaaditiitel ei muutnud otseselt mu elu, kuid nii suur tunnustus parandab kahtlemata enesetunnet, lisab eneseusku ning annab helgeid mälestusi pikaks ajaks.
Kolleegid on teie kohta öelnud, et tulete igal hommikul kooli nagu oma esimesel tööpäeval – särate ja pakatate headest mõtetest. Kuidas on möödunud koroona-aastad? Kas olete suutnud säilitada oma firmamärgi – särada päiksena?
Koroona-aastad on olnud rasked, eriti esimene. Pandeemia alguses oli mul 1. klass ning ei mina ega lapsed osanud distantsilt töötada. Videotunde Google Meetis hakkasin kobamisi tegema alles paar nädalat pärast koolide sulgemist, vanemate õlule langes liiga suur koorem. Teine aasta oli juba oluliselt lihtsam – videotunnid käivitusid kohe ja oskasin ka paremini tunde planeerida. Pealegi võimaldati peaaegu poolel klassil koolis käia ning kontakttundides osaleda.
Sellel õppeaastal jäid koolid õnneks avatuks, kuid videotundide võimalust kasutasid õpilased terve aasta. Kui laps jäi pisut nohuseks-köhaseks ning kooli tulla ei saanud, lülitus ta video abil tundi, tegi tööd kaasa ning sai asjad üsna hästi selgeks.
Niisiis võib öelda, et koroonaaeg pakkus küll rohkesti seninägematuid väljakutseid, ent koostöös tublide õpilaste, hakkajate vanemate ja toetava juhtkonnaga said raskused ületatud ning tulime sellest olukorrast välja tugevamana. Tänu kokkuhoidvale meeskonnale suutsime üheskoos positiivsuse säilitada ja oma tööd jätkuvalt nautida – nii ei kadunud ka naeratus kuskile!
Mis sellest õppeaastast enim meelde jäi?
Kui veel koroonateemat mainida, siis meenub iganädalane testimine, mis läks ootamatult ladusalt. Lastele lausa meeldis hommikuti üksteise aevastusi lugeda, kui vatipulk nina sügelema ajas.
Minu klass on jõudmas lõpusirgele ning meie koolis on nii, et 4. klassis õpetavad juba aineõpetajad ning ka klassijuhataja vahetub. See õppeaasta ongi möödunud nii-öelda lõpetamise tähe all. Kirjutasime aasta jooksul üksteise kohta palju häid sõnu – need erilised kirjaread hoian kindlasti alles.
Igas vanuses õpilastega on omad vahvad hetked, aga 3. klassiga on eriti tore see, et nad on juba suured lapsed, kellel saab lasta iseseisvalt mõelda ja tegutseda. Rääkimata sellest, et nendega saab kõvasti nalja ja naerda!
Millest unistate?
On käegakatsutavamaid ja natuke kaugemaid unistusi. Ootan pikisilmi koju oma tütart, kes jaanipäeva paiku Ameerikast kodumaad külastama tuleb. Unistan vargsi ka suvest (nagu vist kõik õpetajad), et saaks pisut päikest ninale püüda, näpud mulda torgata ning oma aia magusatest maasikatest torti teha.
Pikemas vaates soovin, et Euroopas valitseks taas õiglus ja rahu. Muidugi lapselapsi ei jõua ka ära oodata!
Annika on tõesti hea õpetaja ,ta on minu kahe lapese klassijuhataja olnud .Ja hästi rõõmsameelne alati ,ja abivalmis.
Annika oli minu kahe lapse klassijuhataja, nii hoolivat, rõõmsameelset ja tegutsejat inimest annab otsida. Jõudu ja edu kõiges .