Avastamas mängulist teatrit

Bibu teatrifestival tõi 17.–22. maini idüllilisse Helsingborgi linna kokku teatritegijaid ja vaatajaid igast maailmajaost. Kord kahe aasta tagant toimuva teatrifestivali fookus on lastele ja noortele mõeldud teatril ning küllap mõnevõrra rahvusvahelisest laadist tingituna oli suur hulk etendustest pigem visuaalse või tantsulise suunitlusega.

Minul avanes ootamatu võimalus festivalist osa võtta tänu Põhja-Balti noorteresidentuurile, mis samuti festivalist ühe pisikese osa moodustas. Residentuur ühendas Skandinaavia ja Baltimaade noori vanuses 14–20. Enamikust riikidest oli esindajaid kaks, Rootsist veidi enam ning eraldi oli esindatud ka saami rahvas. Eestist oli minuga koos residentuuris veel Marta Liise Demjanov VHK Püha Miikaeli koolist. Viie päeva jooksul saime selle kireva seltskonnaga näha väga eripalgelisi etendusi ning üht seminari, samuti pidasime ise kaks aruteluringi: ühe jätkusuutlikkusest, teise nähtud etendustest. Püüangi edasi anda saadud kogemust ning mõningaid mõtteid, mida nähtu-kuuldu tekitas. 

Esimesel päeval jõudsime kohale nii hilja, et jäime ilma nii etendustest kui õhtusöögist. Kohe järgmisel hommikul saime aga kuulata seminari jätkusuutlikkusest teatris („Performing Green“). Mõneti ebatavaline algus festivalile see ehk oli, ent räägitu oli väga põnev. Ennekõike oli sisu praktiline: eri toimimismudeliga teatrid jagasid enda kogemust kliimakava koostamisel. Toonitati, et fookus tuleks seada suurima mõjuga valdkondadele (näiteks valgustus, küte, stsenograafia), samuti et kava võiks olla võimalikult spetsiifiline – igale eesmärgile olgu seatud tähtaeg ning vastutav isik. Ka tuli jutuks, et jätkusuutlikkusest ajendatud piirangud võivad loomingule hoopis kasuks tulla. 

Maria Usk nentis hiljem, et näiteks Eesti (aga ka teiste Skandinaavia maadest pisut madalama elatustasemega riikide) teatrites on säärane leidlikkus ja asjade uuesti kasutamine olnud kogu aeg reaalsus: pole lihtsalt vahendeid, et raisata. Üldse arvasime hiljem residentuuri noortega asja arutades üsna ebaoriginaalselt, et võib-olla on kõige huvitavam hoopis see teater, mis peaaegu eimillegagi toime tuleb. Säärast teatrit on lihtsalt nii palju. 

Bibu festival ise oli (vähemalt sel korral) samuti keskkonnajalajälje enda südameasjaks võtnud. Eriti tähelepanuväärne oli korraldajate püüd suunata külastajaid jätkusuutlikumat transporti valima, tasudes vastavalt ka sõidukulusid. Kas süsteem mõeldud moel ka töötas, seda ma kinnitada ei oska, ent mõte köitis kahtlemata tähelepanu. Meie jõudsime kohale kahjuks kahe lennuki ja rongiga … Seos lastele suunatud teatri ja jätkusuutlikkuse vahel näis algul mulle ehk veidi kauge, ent on tagasivaates ilmselge – kuidas võib jutustada lugusid lastele nende enda tuleviku arvelt?

Meie enda arutelul kõlanud mõtetest väärib väljatoomist ehk üks: kliimamuutus ning keskkonnale tehtav kahju on väga kurb ja sageli kurnav teema. Ei jaksa alati kuulata, kuidas tulevik tules lõõmavat ning et tegelikult pidanuks juba ammu-ammu totaalse muutumise ette võtma, ja kõike muud analoogset. Mitte et taolised väited tõele ei vastaks – enamasti nad seda siiski kahjuks teevad. Lihtsalt neile aktiivselt ja pidevalt mõelda on üsna raske, võib-olla isegi halvavalt raske. On vaja mingisugust tasakaalustavat positiivset jõudu, mis inspireeriks pingutama (mitte ei kohutaks). Ehk võiks just siin peituda teatri roll kliimamuutuse kontekstis – meenutada, mille nimel kogu võitlus käib. Jätkusuutlik saab olla ainult süsteem, mis on kestmisvõimeline ka kõige sügavamal inimlikul tasandil. Kui väsime end päästmast, ei päästa meid keegi.

Etendusi saime õnnetu juhuse läbi näha alles kolmandal päeval. Festivali tase oli mulle, küll piiratud (festivali)kogemusega teatrivaatajale tõesti vapustavalt hea. Muidugi oli ka etendusi, mis täiesti külmaks jätsid, kuid nendest kirjutamise asemel keskendun meeldejäävamale osale programmist, sest see sisaldas tõesti pärleid. 

Oma õhulise kerguse ning unenäolise visuaaliga oli eriline elamus tsirkuseetendus „Moln“ (Kompani Giraf). Tükk lähtus rootsi möödunud sajandi luuletaja Katrin Boye samanimelisest luuletusest. Luuletuses unistab autor pilvena maailma kohal heljumisest, argimuresid üksnes kaugelt seirates – see meeleolu on etenduses suurepärase täpsusega edasi antud. Linnateatri suures saalis oli loodud kummastav maastik, kus veidi futuristlikud tänavalambid väänlevad üles lae poole, põrandal on aga iga nelja artisti kohta üks väike majaplokk – nihkes perspektiiv.

Näitlejate imetlusväärne füüsiline jõud ja kontroll lõid illusiooni sellest unenäoilmast, kus gravitatsioon vaid hellalt äiutab tagasi maapinnale. Üksteist toetades ja neidsamu tänavalampe kasutades kerkivad nad ikka ja jälle üles lae alla, luues uusi ja uusi kujundeid. Ent kindlasti pole tegu mehaanilise oskuste demonstreerimisega – iga liigutuse taga on mängulisus, mingi emotsioon, mingi tähendus. Ettearvamatult valus koht lavastuses oli stseen, kus üks tegelastest püüdis maja servalt alla hüpata. Teised küll üritasid teda takistada, ent tahtmatult tegi hüppaja hoopis neile üha enam haiget – kuni lõpuks võitlus rauges ja anti alla. Katrin Boye sooritas enesetapu. Muidu malbes ja maalilises kontekstis mõjus säärane pilt üsna šokeerivalt. Võib-olla oligi seda šokki tarvis.

Üks armas väike vahepala oli ka nukuetendus „Snö“, kus kahe näitleja koosmängus sündis pisikeses ruumis terve arktiline maastik. Tükk oli siiras, olgugi mitte kuigi enneolematu. Siiski jäid meelde mitmed hetked: piiksuva elektroonilise muusika mõnusasse rütmi sobituv tants hiirenukkudega või põdravasika kõrva märgistamine. Samuti oli vahva lahendus, mis pani osa lavast lume moodi krudisema, kui sellele astuda. Näitlejate otsene kontakti loomine publikuga enne etendust tegi saali kuidagi kodusekski.  

Konkurentsitult meeldejäävaimaks elamuseks sai aga lavastus „Shel we“. Ka see etendus oli inspireeritud kirjandusest, ameerika kirjaniku Shel Silversteini loomingust. Uus-Meremaa tantsutrupi Le Moana Dance töö oli vaimustav nii tehnilise kontrolli ja täpsuse kui ka mõnusalt absurdimaigulise sisu poolest. Kuus meest laval esitasid ülima tundlikkusega tunni aja jooksul kõige fantastilisemaid stseene ja stseenikatkeid, kehastades kord puud, kord kaklevaid hirvi, küll seilates taskulambimerel või lugedes mingite teadmata juhiste järgi tuhandeid samme, et maha poetada üksainus sulg, kõige taustaks kõlamas klassikaline muusika. 

Eestis nähtust meenutas etendus ehk enim Renate Keerdi lavastusi, eriti „Valgete vete sina“. 

Keerdi etendused tavaliselt kuigi otsest narratiivi ei sisalda ja mulle paistis, et ka siin on samamoodi. Kaunilt üksteise järele lükitud pärlitena võib stseene lihtsalt nautida, soovi korral ka mõtestada, ent mitte loota sellele, et mõte tõele vastab. Väike kollaaž toredatest asjadest oli mulle täiesti piisav mõtestus. Samas juhtusin hiljem kuulma üht teist käsitust: kuidas etendus jutustab tegelikult ühe inimese kasvamise, vananemise ja surma loo, viies meid päris lõpus teispoolsusesse. 

Just see mõte oli mulle huvitav. Lavastuse käiku on pärast surmateemalisi stseene jäetud sisse justkui tahtlik valelõpp. Üks tegelastest tuleb lavale ja tänab, teised tulevad ükshaaval lavale, rahvas muidugi plaksutab … Ent etendus ei ole läbi, tants jätkub, ja jätkub veel tormilisemalt kui varem, sest nüüd on ka publik valehäbist üle saanud, hüüdes ja aplodeerides entusiastlikult, iga kord kui laval midagi põnevat juhtub. Etenduse isiklik paradiis?

Jõudsin etendust korra veel näha ning siis sellele loole mõeldes oli tõesti võimalik suur hulk stseene sellesse loogikasse seada. Ent kõige vahvam oligi ehk see, et etendus toimis nii ilma süžeeta kui koos selleta, Shel Silversteini loomingust eraldi ning ka sellega dialoogis. Kontrastid asiste pruunide ülikondade ning peente tantsuliigutuste, piduliku muusika ja totrate olukordade vahel ning kümned väikesed ootamatused (kaks kaklevat hirve „lagunevad ära“, mees võtab kaelast salli ja muutub lilleliseks kummituseks …) tegi kogu kompoti ka pisarateni naljakaks. Võimaluse korral peaks etendust tingimata nägema. See oli lihtsalt nii elus!

Vaimustavatest etendustest hoolimata oli Bibul ka üks läbiv mure. Nimelt lasteteatri festivali kohta oli Helsingborgi teatrisaalides näha masendavalt vähe lapsi. Ikka ja jälle võis publiku keskmise vanuse hinnata kuhugi hilistesse kolmekümnendatesse, paaril korral võis täiskasvanute seas silmata üksikut last. Kusjuures ka meie esimesel seminaril, seega ühel kahest üritusest, kus sõna said kooliõpilased (päris väikestest lastest pole mõtet rääkidagi), arvas keegi publikust, et meie lavale paigutamine on liiga vastandav käik. Küsimus, kui palju peaks laps (või noor) saama ühiskonnas sõna võtta või mingit vestlust dikteerida, on muidugi mitmetahuline, ent kui kogu trall keerleb lasteteatri ümber (või antud seminaril siis ümber „noorte perspektiivi“) – võib-olla ikkagi võtaks nüüd selle lava. 

Üldise „saalis vaid täiskasvanud“ seaduspära ainus erand (vähemalt minu nähtud valikust) oli „Playful Tiger“ (Barrowland Ballet). Puuetega lastele mõeldud interaktiivsel etendusel oli ka grupp erivajadusega noori ja nende saatjaid. Laval tekkinud ootamatuid interaktsioone ja vastastikuseid peegeldumisi oli tõeliselt ilus jälgida. Tõtt-öelda pani olukord end ka veidi võõrkehana tundma: ei mängita mulle. See oligi kuidagi õige.

Ent mündil on ka teine külg. Kogu festivali suurim avastus – nii minu kui mitmete jaoks, kellega rääkisin – oli tõsiasi, et lastele tehtud teater ei pruugi sugugi igav olla. Kohati võib see olla isegi inspireerivam kui n-ö vanusegrupile sobiv teater. Üks noor taanlane tunnistas arutelu käigus siiralt: „Ma olen nii väsinud noorte teemadest. Aina identiteet, seksuaalsus, narkootikumid …“ Tõepoolest, ka noored tahavad näha mängulist ja visuaalselt ilusat teatrit. Inspiratsiooni gümnaasiumiõpilasena vahelduseks uuesti ka mõnd lasteetendust väisata sain mina Helsingborgist küll.

On olemas lasteteater, mis läheb korda ka neile, kes sihtgrupist ammu välja kasvanud. Veidi enesekeskselt võiks just seda heaks lasteteatriks pidada.