Heino Rannap 95 – Vivat!
Juubelijuttu on alati meeldiv kirjutada, eriti kui tegemist inimesega, kes on eesti muusikaharidusele ja kultuurielule palju andnud. Teame Heino Rannapit kui muusikapedagoogi ja pedagoogikateadlast, kuid ta on ka Eesti esimene pedagoogikadoktor muusika valdkonnas ning EMTA emeriitprofessor. Ja loomulikult on ta ka isa, vanaisa, vanavanaisa. Rein Rannapit teame tema järeltulijatest ehk kõige enam.
Mida võiksime juubilarist siis teada?
Heino Rannap sündis 9. juunil 1927. aastal Hallistes õpetajate perekonnas. Põhihariduse omandas ta Halliste ja Abja-Paluoja koolides, keskhariduse aga Viljandi Maagümnaasiumis. Igapäevaste kooliõpingute juurde kuulusid ka muusikaõpingud. Ta alustas viiuli- ja klaverimänguga – viiulit õpetas talle isa ja klaverimängu ema. Hiljem hakkas ta mängima kooli mandoliini- ja okariiniorkestrites. Rannap oli ka Viljandi muusikakooli esimese lennu lõpetajate hulgas.
Tänane juubilar on näinud Eestit murrangulistel perioodidel: noorusaeg iseseisvas Eesti Vabariigis, Vene ja Saksa okupatsioon, Nõukogude periood ja nüüd taasiseseisvunud Eesti. Heino Rannap ise ütleb, et ajad on olnud keerulised küll, aga ka väga huvitavad, kui mõelda tagasi oma väga mitmekesisele muusikutegevusele. Juba nimetatud orkestrite ja pillide kõrval mängis ta Viljandi gümnaasiumi džässorkestris klaverit ja puhkpilliorkestris tuubat ning laulis segakooris Koit. Samuti võttis ta osa Ugala teatri operetilavastustest ja laulis neis väiksemaid osi. Muusika oli noorusest peale tema põhiline huviala, aga ka oluline eneseväljendusviis.
1945. aastal asus Rannap õppima Tallinna Riiklikku Konservatooriumi koolimuusika erialale, kus tema rühma juhendaja oli Riho Päts. Lisaks pedagoogilistele õpingutele õppis ta kompositsiooni Heino Elleri ja klaverit Bruno Luki juures. Ta oli muusikapedagoogika eriala ainuke lõpetaja, aga et ta oli ka sooritanud dirigeerimiseksami Eesti Raadio kooriga, siis otsustas konservatooriumi juhtkond anda talle diplomi hoopis koorijuhtimise erialal. Nii Tuudur Vettik kui Alfred Karindi olid tema dirigendioskustega väga rahul. Siiski jäi pedagoogika tema põhiliseks tegevusvaldkonnaks, kus ta oma teadmisi ja oskusi edukalt rakendas.
Heino Rannap töötas 16 aastat (1954–1970) Tallinna Muusikakooli, praeguse G. Otsa nimelise muusikakooli direktorina, kui täpne olla, siis oli ta selle esimene direktor. Küllap on mõistetav, mida mis tahes kooli algusaastad ühele koolijuhile tähendavad. Aga keerulisele algusele järgnesid juba süsteemsemad tööaastad ning õpitavate erialade pidev lisandumine. Aastatel 1970–1977 oli Heino Rannap Ed. Vilde nimelise Pedagoogilise Instituudi dotsent ja kateedrijuhataja ning 1977–1995 töötas Tallinna konservatooriumis, alates 1987 professorina.
Heino Rannap pidas vajalikuks ka ise edasi õppida ning 1968/1969 oli ta Tartu Ülikooli aspirant. 1969. aastal kaitses ta kandidaadiväitekirja „Muusikaline kasvatus eesti rahvakoolis ja perekonnas kuni 1917. a“ ning 1986. aastal Moskva pedagoogikaakadeemias doktoriväitekirja „Muusikaline kasvatus Eesti koolides 1917–1980“.
Visa ja mitmekülgse uurijana on Rannap avaldanud ajakirjanduses ja teadusväljaannetes üle 150 teadusliku ja populaarteadusliku artikli. Tema käsitletud teemaring on mitmekesine ning sisaldab kirjutisi valdavalt muusikalisest kasvatusest eesti rahvapedagoogikas, aga ka koduorelitest ja nende meistritest. Tähelepanuväärsed on tema uuringud Eesti heliloojatest-muusikaõpetajatest ja õpetaja osast Eesti kultuuriloos. Ta on uurinud ka väliseesti koole ning kirjutanud monograafiad Aleksander Elangost ning Aleksander Saebelmann-Kunileiust. Rannap on osalenud orkestridirigendina 1965. ja 1969. aasta laulupeol (liigijuht koos Neeme Järviga).
Auväärt emeriitprofessor Rannap on ka paljude raamatute autor. Ta on koostanud Eesti kooli biograafilise leksikoni, millega võiksid kindlasti tutvuda haridustöötajad. Tulevastel ja praegustel muusikaõpetajail on kasulik lugeda eesti muusikaõpetuse kujunemislugu raamatutes „Tee muusikasse“, „Muusikaõpetus Eesti koolis“, „Muusika eesti perekonnas ja rahvakoolis“, „Eesti Muusikaakadeemia professorid 1919–2001“ ja „Tallinna Riiklik Konservatoorium“.
Heino Rannap on tuntud ka humoristina – ta on koostanud kogumikud „Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest“, „Kus siin anekdoot on?!“ ning „Tõsijutte ja naljalugusid heliloojatest ja muusikutest“.
Tehtu kõneleb ise enda eest. Visast töömehest ja pühendunud muusikust on põhjust lugu pidada ja talle aitäh öelda.
Soovime heale kolleegile tervist ja jõudu ning rahulikku ja rõõmsat juubelipäeva.
Lugupidamisega
kolleegid EMTA-st