Julge karjääripööre – loodusehuviga firmaomanikust informaatikaõpetajaks  

 „Seisin esimest korda koolis tühjas arvutiklassis ja mõtlesin, et mida imet ma siin ometigi teen,“ meenutab Reelika Väli vastutusrikka ameti esimesi hetki. 

Kuue aasta eest kooli tööle minnes uskus Reelika, et klassiruumis ei tohi hirmu tunda ning õpitav peab õppijat elulisusega kõnetama. „Selgus, et mu kõhutunne ei valetanud, aga ülikool andis lisaks teadmised, kuidas sellist õpikeskkonda päriselt luua. Tallinna Ülikoolis rakendusinformaatika õppimine oli seni end pigem humanitaarvaldkondade ja äriga sidunud naise jaoks üsna tõsine kannapööre. Aga ka kinnitus teadmisele, et täiskasvanuna õppimine on väga nauditav. „Karjääris uue suuna võtmine on piisava tahtmise korral alati võimalik,“ ütleb sel suvel magistrikraadi saanud informaatikaõpetaja, kelle varasem töökogemus andis vaid õrnu vihjeid, et ta võiks tulevikus arvutiõpetajana lastele teadmisi jagada. 

Kõik algas e-poest 

„Arvan, et mul on vedanud – olen saanud proovida päris paljusid erinevaid ameteid. Olen töötanud näiteks sekretärina, lasteüritustel näomaalijana, köögimööblit müüvas ettevõttes müüja-konsultandina, asutanud ilutoodete e-poe, tegelenud pisut haljastuse ja graafilise disainiga ning töötanud kultuurikeskuses teabejuhina. Nende valikute juurde olen sattunud sageli juhuse tahtel ning siis võimalusest kirglikult kinni haaranud. Oskused ja teadmised ei ole olnud kunagi probleemiks, sest peaaegu kõike, mida ei oska, on huvi ja motivatsiooni korral võimalik õppida. Olen olnud alati sügavuti mineja, kes tahab uurida, kuidas asjad päriselt toimivad, ning olnud valmis vajadusel oma teadmisi täiendama. 

E-poe asutasingi kunagi just selle pärast, et tahtsin teada, kuidas see käib. Aasta oli siis 2009 ja võimalus e-poest kaupa tellida polnud sugugi nii iseenesestmõistetav nähtus kui praegu. Mäletan, kuidas guugeldasin ja tõlkisin enda jaoks sõna-sõnalt PrestaShopi (platvorm e-poe loomiseks) juhendeid. Nii palju võõraid termineid oli seal! Uurisin seadusandlust ja otsisin hulgimüüjate hulgast koostööpartnereid. Keerukusest hoolimata oli kõik väga põnev. Sain hakkama suurema osa asjadega, mida poe haldus nõudis, suhtlesin tellijatega ja hulgimüüjatega, koostasin tootetekste, kujundasin reklaame ning uurisin õhinaga, milliseid põnevaid taimseid komponente looduskosmeetika sisaldab. 

Kuus aastat hiljem oli juba selge, kuidas e-poodi tehakse, kõik toimis ning oleks olnud vajalik ettevõtet laiendama hakata. Tõsisem äritegevus paraku mind ei paelunud ja otsustasin e-poe ära müüa. Olin kaua omapäi olnud ja tundsin puudust inimestega suhtlemisest, kollektiivi kuulumisest, ühise eesmärgi nimel tegutsemisest. Ka vahepeal õpitud maastikuehitaja elukutse ei olnud päris see, mille juurde oleksin tahtnud pikemalt jääda, ehkki metsanduskoolist sain kaasa erilise teadmistepagasi kogu eluks ning arusaamise, et täiskasvanuna õppimine võib olla väga nauditav kogemus. Olin valmis taas kooli minema ja end täiendama, ainult täpne siht oli veel puudu. Nii hakkasingi lahtiste silmadega ringi käima ja uut väljakutset otsima. 

Koolielu plussid 

Mul oli põhimõte, et linnas töötada ma ei taha. Midagi toredat peab olema võimalik ka kodu lähedal teha. Esmalt sattusin lühikeseks ajaks kohalikku kultuurikeskusesse osalise koormusega teabejuhiks. Kui kohalik kool kuulutas konkursi haridustehnoloogi ja informaatikaõpetaja leidmiseks, ei kõlanud see sugugi kohe „minu väljakutsena“. Pean tunnistama, et meie soe ja armas koolimaja tundus mulle küll väga ahvatleva töökohana, kuid mul polnud õrna aimugi, mida üks haridustehnoloog üldse teeb. Informaatika õpetamisest oli mul sama vähe aimu. Tõsi, huvi arvutitega tegutsemise vastu on mul alati olnud, aga ma ei teadnud ju midagi õpetamisest. Kui koolijuht otse minu poole pöördus, et võiksin pakkumist kaaluda, olin ikka väga kahevahel. Pikalt ma siiski ei mõelnud, ütlesin oma jaa-sõna ja lubasin, et kui meeldima hakkab, siis lähen vajaliku kvalifikatsiooni saamiseks õppima. 

Mul on selgelt meeles, kui seisin esimest korda koolis tühjas arvutiklassis ja mõtlesin, et mida imet ma siin ometigi teen. Esmalt soovitati mul tutvuda erinevate dokumentide ja seadustega. Täpselt ei mäleta, mida ma lugesin, aga aru ma sellest suurt ei saanud. Õppekava, ainekava – ma ei teinud neil vahet ja kõik tekstid olid täis võõraid termineid. Kartsin hirmsasti, et olen nii rumal, et saadetakse paari nädalaga häbiga koju. Õnneks olid mul imelised töökaaslased, kes väga toetasid ja vajadusel nõu andsid.  

Tasapisi elasin tööellu sisse. Õpetada ma ei kartnud, olen loomult rahulik ja alati mõtlen, et kuidas ma ise tahaks, et mulle võõrast teemat selgitatakse. Inimene, kes ei oska arvutitega lihtsamaid asju teha, on abitu ja ma olen alati proovinud õpilastele sisendada, et arvutiklassist väljuvad nad millegagi, mis on elus väga vajalik. Selgus, et mu rahulikust meelest oli abi ka haridustehnoloogina õpetajaid toetades. Mul on põhimõte, et lolle küsimusi ei ole olemas. Kui inimene kardab, siis ta ei õpi. Mind ja minu pakutav haridustehnoloogiline tugi võeti kiiresti omaks ja mulle hakkas koolielu väga meeldima. 

Humanitaarina rakendusinformaatikat õppima? Jah! 

Hakkasin uurima, kuidas oma teadmisi järje peale turgutada. Osalesin mitmetel veebikoolitustel ja eriti kõnetasid mind GAGi haridustehnoloogi Ingrid Maadvere koolitused. Arvan, et tema ongi „süüdi“ selles, et haridustehnoloogia mulle meeldima hakkas ja ma otsustasin kooli jääda. Oleksin kohe seda õppima läinud, aga kutsehariduse baasil magistriõppesse astuda ei saa. Nii läksin saabuval sügisel TLÜ Haapsalu kolledžisse rakendusinformaatikat õppima. Olin end seni pigem humanitaarvaldkonna inimeseks pidanud ja see oli üsna tõsine kannapööre. Mõni aine, näiteks programmeerimine, oli minu jaoks päris raske, sest puudus varasem kokkupuude. Aga motivatsioon hakkama saada oli suur ja kursusekaaslased väga toetavad. Samuti oli sageli olemas paindlikkus ülesannetele n-ö oma nurga alt läheneda. Jõudsingi õpingutega edukalt lõpusirgele. Mäletan, et lõputöö kaitsmisel küsis komisjonis olnud TLÜ digitehnoloogiate instituudi direktor Peeter Normak minult edasiste plaanide kohta. Küsimusele, kas võiks tulla kõne alla informaatikaõpetaja magistriõppesse astuda, ütlesin siis kindla ei. 

Puhkasin aasta ja otsustasin seejärel õpinguid haridustehnoloogia magistriõppes jätkata. Igaks juhuks uurisin ka informaatikaõpetaja eriala sisseastumistingimuste ja õppekava kohta ning see kõnetas kohe tänu kasvatusteaduslikele ainetele. See oli just see, millest ma igapäevases töös aiva puudust tundsin! Koolis töötatud aastad olid minu jaoks avanud õpetaja elukutse erinevad tahud ja tekitanud sügavama huvi selle vastu, kuidas oma õppijaid paremini toetada. Samas olid informaatikaõpetaja õppekavas olemas ka mitmed haridustehnoloogia suuna ained. Mu viimased kõhklused aitas hajutada kolledžiaegne koolivend, kes vaheaastat ei võtnud, vaid kohe pärast rakendusinformaatika lõpetamist informaatikaõpetaja magistriõppesse astus. Kuulasin ära tema põhjaliku ülevaade oma õpingutest ja tegin valiku informaatikaõpetaja eriala kasuks. 

Rõõm õppimisest ja elukogemustest 

Juunis 2022 sain pidulikul aktusel kätte oma magistridiplomi. See teekond ei ole olnud kerge, sest töö, eraelu ja õpingute ühildamine on olnud suur väljakutse. Mind on aidanud õpingutega hakkama saamisel eelkõige äratundmine, et mulle töö koolis meeldib ja olen hästi motiveeritud selleks vajalikke teadmisi omandama. Kindlasti on olnud sellel teel hindamatu väärtusega abilisteks minu toetav perekond ja imelised kursusekaaslased. Mõtlen sooja tundega tagasi kõigile grupitöödele ja ühiselt Zoomis veedetud tundidele. Eriti abiks olid need siis, kui loengud distantsilt toimusid. Tunnen, et ka minu vanus on olnud üks neist aspektidest, mis on aidanud järjel püsida. 40ndateks on olemas juba elukogemus, kuidas oma aega planeerida, ja oskan paremini vältida kohustuste viimasele minutile jätmist. Rohkem on eelnevaid teadmisi, millega uusi siduda, ja kindlasti oskab küpsem õppur õppimist kui protsessi nautida. 

Näen ennast koolis töötamas veel pikalt. Kuigi tunnen, et õpin ja kasvan õpetajana ikka edasi, astun järgmisel sügisel oma õpilaste ette kindlama tundega, et oskan neid nüüd märksa paremini toetada kui mõned aastad tagasi. Selleks et hirm kaoks ja tekiks huvi, on õppijal vaja võimalusi pingevabalt proovida ja katsetada, saada oma tegemistele vajalikku tagasisidet, et aru saada, kuidas tal õppijana läheb. Inspireeriv õpetaja aitab tekitada huvi õpitava vastu ning leiab viisi, kuidas iga õpilane saab kogeda õnnestumise tunnet. Nii tekib julgus ja enesekindlus, mis aitab ka päriselus hakkama saada.  

Proovin õpetajana olla oma õpilastele heaks eeskujuks, näitan, kuidas arvuti-nutitelefon ja erinevad programmid-äpid minu igapäevaseid tegevusi lihtsustavad, ning ei varja, kui tuleb nentida, et ma ei oska, ja lasta õpilasel ennast õpetada. Hea eeskuju ja julgustamine on minu arvates olulised eriti tüdrukute puhul, kes on ühiskonna mõjul tehnoloogiamaalima suhtes vahel ettevaatlikumad. 

Julgustaksin ka täiskasvanuid, kes tunnevad end teelahkmel olevat, julgemalt õpetajakoolituse, sh informaatikaõpetaja eriala suunas vaatama. Informaatika on valdkond, mis on mingil viisil pea iga elualaga seotud. Sestap võivad varasemad kogemused, ükskõik kui kaugel need uuest erialast ka ei tundu olevat, osutuda just selleks abivahendiks, mis uued teadmised terviklikuks maailmapildiks lõimida aitavad. Õpetajakoolitus annab lisaks vajalikud oskused, et toetada ja innustada noori õppima ja digitehnoloogiaga tutvuma.“ 

Kolm asja, mis tuleb läbi mõelda, kui kaalud karjääripööret 

1. Mis on sinu eesmärk? Miks soovid teha karjääris pööret? Selge siht ja mõistmine, mida uus töö sulle inimesena annab, on suureks abiks. 
2. Kes või mis sinu otsust toetab? Üksi on raske. Kui pere ja sõbrad on toeks, saad kergemini üle rasketest hetkedest. Siiski, õigeid vastuseid ei saa keegi sulle ette öelda, vajalikud otsused tuleb ise vastu võtta. 
3. Milliseid omadusi uued väljakutsed sinult nõuavad? Kas oled valmis end vajadusel täiendama või koolitama? 

Kolm asja, mis tuleb läbi mõelda, kui kaalud informaatikaõpetajaks õppimist 

1. Kas soovid olla õpetaja? Kas tunned kutsumust töötada koolis laste ja noortega ning toetada igat õppijat? 
2. Kas tunned huvi informaatikavaldkonna vastu ja tahaksid tulevikus sütitada sama huvi ka oma õpilastes? 
3. Kas tunned soovi õppida ja leiad aega, et õpingutele pühenduda?