Keelekaste: Tule taevas appi
Komad on alati kuum teema, ja nii teen neist juttu seegi kord. Ainult et kui viimatises „Keelekastes“ olid vaatluse all kõrvallause komad, siis seekord vaatan põgusalt ütte komastamist.
„Üte“ on sõna, mida paljud on kuulnud ja mille olemusest on paljudel ehk ka mingi ebamäärane ettekujutus, kuid selle selgema määratlemise või äraseletamisega jääks enamik ilmselt hätta. Õigupoolest on „üte“ midagi äraütlemata lihtsat: selle nimi või nimetus, kelle (või mille) poole pöördutakse. Ütteks võib olla näiteks pärisnimi (Mari, Miisu, Tamm), muu nimisõna (poiss, vanaema, külalised, suvi) või teise isiku asesõna (sina, teie). Sageli esinevad need koos laiendiga (tädi Mari, härra Tamm, kallis vanaema, lugupeetud külalised, sa kaabakas).
„Eesti keele sõnaperede“ järgi on „üte“ tuletis sõnast „ütlema“, tegelikult aga paistab selle keelendi ajalugu olevat veidi põnevam. Nimelt oli sadakond aastat tagasi kasutusel sõna „üttama“ – ‘kõnetama, kõnetlema’ („üttasin tänaval juhuslikku möödujat“, „niimoodi võõrast ütata pole viisakas“). Laialt see küll kunagi ei käibinud, on aga ära toodud näiteks ajakirja Õigus 1922. aasta teise numbri tsiviilseadustiku oskussõnastikus vene sõna обращать ning saksa sõnade ansprechen ja anreden vastena. Samuti leiab „üttama“ Elmar Muugi „Väikesest õigekeelsus-sõnaraamatust“ (1933) ja August Voldemar Kõrva „Uute ja vähemtuntud sõnade sõnastikust“ (1939).
Ilmselt just see oli alus, millest Johannes Voldemar Veski, viljakas terminoloog ja oskussõnavara arendaja, tuletas 1922. aastal ka „ütte“ (обращение; Ansprache, Anrede) kõnetluse või kõnetlussõna tähenduses. Niisiis võivad fännid tänavu tähistada „ütte“ saja aasta juubelit. Vastupidi oma tuletusalusele „üttama“ on see osutunud vägagi kestvaks ja kasutatavaks sõnaks, osalt kindlasti tänu oma lühidusele – võrreldagu „ütet“ kas või juba mainitud vene ja saksa vastetega ning vastava inglise terminiga word of address.
Lauseehituslikus mõttes, kui tulla nüüd komastamise juurde, on üte kiilu – ülejäänud lausega grammatiliselt seostamata, lause liikmete vahele justkui kiilutud osalause – eriliik. Üte on, kui osundada „Eesti keele käsiraamatut“, „nimetavas käändes nimisõna(fraasi) kujul esinev kiil, mis täidab kontakti sõlmimise või hoidmise ülesannet, nimetades seda, kelle poole pöördutakse“ – seda, kellele kiilu sisaldav lause suunatud on.
Kirjas eraldatakse kiil ülejäänud lausest mõttekriipsude, sulgude või komadega, üte enamasti just viimastega: „Tere, tädi Mari, astu edasi!“, „Tule, poiss, korraks siia“, „Ega sul, kallis vanaema, külm ei ole?“, „Seda ma sulle, sa kaabakas, andeks ei anna“. Imeheaks näiteks on Eesti NSV hümni read „Nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga, / sirp, lõika, alasile, haamer, löö!“. Kes tahab teise ütte- ja komaosavust proovile panna, andku talle komastamiseks ette just needsamad värsid, ilma komadeta muidugi.
Kiiluna lause keskel paiknev üte on ümbritsetud nii-öelda kahepoolsetest kiilukomadest või raamikomadest; nimetused tulevad sellest, et need komad raamivad kiilu. Aga muidugi võib üte paikneda ka päris lause lõpus või alguses ning sellisel juhul on eraldavaid komasid üks, ütte ees või järel: „Aitäh, Mari!“, „Kõtt, Miisu!“, „Tere, suvi!“, „Teie seal, võtke vaiksemalt!“, „Härra Tamm, ärge naljatage“, „Lugupeetud külalised, tere tulemast Eestisse!“.
Ent mis oleks üks korralik reegel ilma eranditeta! Nii võibki põhjalikumatest keeleraamatutest lugeda, et mõnede kinnisväljendite ütet komadega ei eraldata. Üheks selliseks kinnisväljendiks on rahulolematust, ebameeldivat üllatust või muud sarnast väljendav „Tere talv!“ millegi imekspandava, tobeda või taunitava kohta. Koma puudumine näitab, et siin me ei rõhuta või toonita ütet kuidagi eriliselt, ei tõsta seda esile.
Samasugune erandlik kinnisväljend on „Tule taevas appi!“ – hüüatus, mis on kuulsust kogunud tänu Lennart Merele, kes taunis sellega Savisaare pildi tulistamisskandaali, Andrus Ansipile, kes mõistis niimoodi hukka spekulatsioonid lisaeelarve ümber, ja muidugi Muhvile, kes ütles „Tule taevas appi!“, kui märkas Sammalhabeme parras linnupesa, millel istus hauduv linnuke.