Kuidas me õpilasi kaasasime – Elva Gümnaasiumi lugu

Ühes heas koolis on ka õpilane kooli keskkonnaloome agent ja väike ekspert – osa õppivast kogukonnast.

Iga kool läheneb oma arengukava koostamisele omal moel. Strateegilise planeerimise edukus sõltub paljuski töötajate kaasatusest. Arengukava eesmärgid saavutatakse siis, kui need on töötajate jaoks olulised. 

Sel aastal oli ka meie kooli kord oma pea 120-pealise töötajaskonnaga maha istuda ja arengukava paika panna. Üsna suur ja keerukas ettevõtmine, mille suuruses innustusid õpetajad astuma veel ühe olulise sammu – kaasama õpilasi.

Õppiv organisatsioon

Õpilaste töögrupp, mida kutsume hellitavalt K.UUS, sai alguses mullu novembris, kui kohtusin õppiva organisatsiooni kontseptsiooniga, mida Peter Michael Senge kirjeldab kui avatust uutele ideedele ja ühist püüdlust arendada õppimist – olulisel kohal on just süstemaatiline ja kollektiivne püüdlus soovitud tulemuste suunas. Sealt arenes idee luua töögrupp, kus tegutsevad koos nii õpetajad kui õpilased, sest arengukava rakenduslikkus sõltub tõesti õpetajate kaasatusest, aga samas tekkis mõte, et lisaks sisehindamisele on koolis ka noored, kel on väärt teadmisi sellest, kuidas õppimist koolis kogetakse ja mida teha teisiti. 

Kool on organisatsioon, kus on meeskonnas peale töötajate ka õpilased, kelle panus võib mängida rolli kooli kogemuste ja teadmiste akumuleerumise mõtestamisel ja uute sihtide seadmisel.

K.UUS

Töögrupp K.UUS kogunes paralleelselt õpetajatele suunatud arengukava seminaridega, et nendel samadel teemadel arutleda ja sihte seada. Seadsime endale eesmärgiks keskenduda täpselt samadele teemadele, nagu seda tehti õpetajate seminaridel säilitamaks süsteemsust. Küll aga kohtusime õpilastega eraldi, sest näis, et kohe kahte osapoolt kokku panna oleks liiga suur samm. Nõustusime, et õpilased teevad oma tööst ettekande aasta lõpus ja vahekokkuvõtted teeme õpetajate seminaril ise. 

Meie üleskutsega liitus kümme aktiivset ja nüüd julgen toonitada, et intelligentset ja hea analüüsivõimega 8. ja 9. klassi noort. Kes tuli sellepärast, et soovis füüsikaõpetajale korralikke katsevahendeid, kes sellepärast, et käsitöötunnid tuleks ümber mõtestada. Üks mis kindel – nad tahtsid, et koolis oleks hea õppida, ja olid nõus oma aega panustama. 

Et toetada õpilasi kui väikseid eksperte, külastasime õpilastega koole ja süvenesime riiklikesse dokumentidesse. Kusjuures, koolide valik ei olnud meile ette teada, vaid selgus ühiselt arutledes. Seega lähtus meie tegutsemine õpilastest ja usaldasime protsessi, mis lõi väga usaldusliku ja motiveeritud meeskonna.

Milleni jõudsime?

Kui nüüd võrrelda õpilaste ja õpetajate seminare, siis alustati üsna sarnase meeleoluga ja selleks pole miski muu kui frustratsioon. Pinnuks oli mõlema puhul silmis liigne koormus ja stress. Sealt edasi liikusid õpetajad ja õpilased näiliselt üsna eri suundades. Õpilaste mõtted liikusid praktiliste lahenduste poole: pikemad tunnid = lühemad koolipäevad, ei kodutöödele, projektõpe, rohkem praktilisust, mõtestatum hindamine jms. Õpilased suutsid kiiresti muutuste vajadust kirjeldada, kuid õpetajatel võttis uute ideedega kohanemine aega, samas lõpuks jõuti ikkagi sarnasele tulemusele. 

Kindlasti oli erinevus tingitud ka grupi suurusest – kui õpilaste puhul oli grupi suurus ideaalilähedane (kuni 12 liiget ühel kohtumisel), siis õpetajate puhul arutas korraga ühes ruumis üle 80 kooli töötaja. Õpilased suutsid antud juhul mõelda kiiremini loovalt ka seetõttu, et õpetamiskogemuse puudus lubas näha asjade võimalikkust. Nii õpetajad kui õpilased soovivad, et Elva Gümnaasiumi õpilane suudaks end ise juhtida, õpiks mõtestatult ja oleks vastutustundlik. Mõlemad osapooled soovisid, et koolis oleks aega teha koostööd, sh lõimida aineid, korraldada projektõppepäevi, süveneda õppimisse. 

Liigume uuest aastast koolina pikemate tundide suunas ja alustame konsultatsioonidega hommikul, vähendamaks õpilase koormust; õpetajatele tagatakse koostööaeg. Lisaks on eesmärkideks õppimist toetav hindamissüsteem ja üleüldine õpioskuste arendamine. Sarnased olid tegelikult ka utoopilised soovid (arvestades meie kooli suurust): väiksed 16-liikmelised klassid ja õpetajate väiksem kontakttundide arv.

Mida kogesime? Kuhu edasi?

Kogu aasta täis koostööd oli ääretult arendav nii meile, juhendajatele kui ka õpilastele. Kõige selle juures saime kinnitust, et õpilaste ja õpetajate soovid koolile ei erinegi kuigi palju ja võimestavad teineteist. Kuna pundis oli viis õpetajat ja kümme õpilast, tekkis palju põnevaid arutelusid, sest tahes-tahtmata on mõlema poole arusaamad õppimisest ja õpetamisest väga erinevad ja siis jälle väga sarnased. Mõistsime, kuidas õpilased koolis toimivat kogevad, ja kuulasime nad ära, saanud pärast vestlust mitu korda targemaks. 

Peale selle oli rõõm kuulda, et viimastel seminaridel kostis õpilaste suust üha enam lauseid, nagu „Teil, õpetajatel, on ikka maru suur koormus“ või „Mul on tunne, et soovin õpetajalt liiga palju“, mis tõi esile õpilase ja õpetaja täiesti uue ja sügavama mõistmise. Kuna ettevõtmine oli edukas ja valmistas rõõmu, soovime ka järgmisel aastal töörühmaga jätkata – leida kooliperest uusi liikmeid nii õpilaste kui ka õpetajate ridadest. Külastaksime koole, arutaksime selle üle, mida saab koolis parandada, ja looksime nii pidepunkte õpilaste ja õpetajate vahel, sest ühes heas koolis on ka õpilane kooli keskkonnaloome agent ja väike ekspert – osa õppivast kogukonnast.

KOMMENTAAR

Stella Lümat, 8. klassi õpilane: 

„Aasta töörühmas K.UUS andis mulle väga palju uusi teadmisi, tutvusi, häid mälestusi ja avardas mu silmaringi. Samas sundis mind ka mugavustsoonist välja tulema. Tänu töörühmale sain kaasa rääkida kooli arengukava koostamisel ning otsida lahendusi probleemidele, mida enda ümber koolis näeme. Käies väljasõitudel Eesti eri koolides, sain näha, kuidas teistes koolides õppetöö korraldatud on. Kogusime mõtteid ja ideid, mida saaks meie koolis rakendada, ning saime aimu ka sellest, mis on just meie koolis hästi.

Saime käe valgeks tunniplaani koostamisel, mille käigus õppisin kasutama Excelit, tutvusime nõuetega, mida on vaja koolikorralduses täita ja millega tunniplaani koostamisel arvestada. Näiteks, kui palju minuteid võib 7., 8. või 9. klassi õpilane nädalas maksimaalselt koolis käia või mis mahus on vabu aineid.

Oma väljasõitudel tegime iga kord ka midagi töövälist. Käisime näiteks tõukekelgumatkal ja ujumas, millest on mul säravad ning unustamatud mälestused. Töörühm andis mulle juurde palju enesekindlust esinemisel. Olen väga tänulik mulle antud võimaluse eest ja pean tunnistama, et hindan õpetajaametit rohkem kui varem.“