Lasteaia lõpupidu sümfooniaorkestriga!

Lasteaedades on kätte jõudnud lõpupidude aeg. Kiiu Kiigepõnni lasteaia Kuukiirte rühm pidas oma lõpupidu 24. mail ja nende eeskava oli väga eriline. See kandis nime „Mina kui orkester“ ning laval oligi tõeline sümfooniaorkester!

Kiigepõnni lasteaia avaras saalis valitseb pidulik meeleolu, mida aitavad rõhutada mõlemale poole lava ehitatud teatriloož ning laes särav lühter. Kõlab signatuur, mis kutsub publiku saali. Uksel kingitakse peole saabunud vanematele mälestuseks tähtsast päevast kontserdi kavaleht, kus on kirjas, millised lood kõlavad ja millist pilli keegi mängib. 

Kui pealtvaatajad on kohtadele istunud, sammuvad sisse 17 lasteaialõpetajast orkestranti, kõik mustvalgetes pidulikes riietes, ning võtavad sisse kohad saalis oleval astmestikul, igaüks oma pilli juures. Pillideks on taaskasutusmaterjalidest valmistatud viiulid, klaver, metsasarv, trompet, saksofon, flööt, klarnet, tšello, tuuba, harf, ksülofon, kellamäng ja löökpillid – terve sümfooniaorkester!

Orkestri ette tuleb dirigendiks riietatud lasteaia maskott Kiigepõnn, käes dirigendikepp, seljas frakk ja peas kaabu. Ta tervitab päevakangelasi ja publikut, loeb alustuseks päevakajalise luuletuse ning kuulutab kontsertaktuse avatuks. Esimese loona kõlab Kiigepõnni sümfooniaorkestri Sümfoonikud esituses Johann Straussi „Radetzky marss“, mida peetakse helilooja tuntuimaks teoseks. Veel on kavas Habanera aaria Bizet’ ooperist „Carmen“, Rimski-Korsakovi „Kimalase lend“ ja Maurice Raveli „Boléro“. 

Tore on vaadata, kuidas väikesed muusikud pillimängule keskenduvad. Muusika tuleb mõistagi lindilt, laste osaks on võimalikult tõetruult pillimängu imiteerida, millega kõik suurepäraselt hakkama saavad. Pilli, millel mängida, sai valida iga laps ise. 

Elevust loovad publiku kaasamine ja väikesed vimkad. Näiteks tuleb ühe loo puhul laps trummide tagant orkestrit dirigeerima ning trumme kutsutakse mängima saalist Kuusalu vallavanem Terje Kraanvelt, kes seda suure entusiasmiga teeb. Ühe tooli alla on peidetud flööt ja selle koha omanikul tuleb minna lavale koos orkestriga flööti mängima.

Orkestriteostele vahelduseks on kavas luuletused ja kaks lastelaulu: Anu Röömeri „Pliiatsite jonnipäev“, Raimond Lätte „Tige tikker“, samuti astub üles rokkansambel, kelle esinemisele saal tuliselt kaasa elab. Kontserdi lõpus saavad lapsed kätte lasteaia lõputunnistused ja peetakse kõnesid. Häid soove ütlevad lastele kooliteele kaasa õpetajad, lastevanemad ja vallavanem. Pidu jätkub õues, kus rühm esineb rahvatantsuga, istutatakse ühiselt pihlakas ning süüakse torti.

Kõik algas rütmiõppest

Muusikaõpetaja Merilin Järve ning Kuukiirte rühma assistent Jaana Ränk ja õpetaja Kadri Link räägivad, et tore ettevõtmine sündis projektõppe käigus, mis on Kiiu Kiigepõnni lasteaias õppe-kasvatustöö alus.

Muusikaõpetaja Merilin Järve sõnul olid aastaid tagasi lasteaedades pea kõik peod üsna sarnased: lapsed tõusid püsti ja lugesid luuletuse, seejärel nad istusid ja rääkis õpetaja, pärast mida tõusid lapsed uuesti püsti, lugesid luuletuse või laulsid. „Tahtsime teha teistmoodi. Kõik sai alguse Kuukiirte rühma aasta teemast „Helid ja hääled“ ning kasvas välja rütmiõppest. Keskendusime lastega sellele, milliseid helisid, hääli ja rütme me enda ümber toas ja õues kuuleme. Kuulasime linnulaulu ja muid loodushääli: vihmakrabinat, tuult ja tuisku, võrdlesime vaikset ja valju häält. Edasi läksime juba pillide juurde. Vahepeal segas meie tegemisi koroona, aga kuna lastel tekkis pillide vastu suur huvi ning meil rühma meeskonnaga kogunes ideid järjest rohkem, mõtlesime, et me jäta asja katki. Ühel päeval arutasime koos rühma assistendi Jaanaga, et rühma lõpupeo teema võikski olla seotud sümfooniaorkestri pillidega. Mõttetöö algas poolteist aastat tagasi, intensiivne tööperiood kestis aasta.“

Taaskasutusmaterjalidest pillid

Kõige esimene pill, mis eelmise aasta kevadel pappkarpidest tehti, oli harf. „Alguses ei õnnestunud sellele kuidagi vajalikku vormi anda, pill läks kogu aeg kõveraks, aga kunstiõpetaja abiga saime ta siiski valmis. Ülejäänud pillid valmisid alates sügisest õppeaasta jooksul,“ meenutab Jaana. 

„Leppisime kokku, et teeme kõik pillid taaskasutusmaterjalidest. Nii et selle projekti puhul on tähtis märksõna ka taaskasutus. Ainult harfi ja viiulite keeled on tehtud kummipaelast, muidu on kasutatud üksnes paberit, pappi ja kangast,“ lisab Merilin.

Jaana räägib, et otsis õhtuti internetist pillide pilte, printis need välja ja püüdis välja mõelda nende valmistamiseks kõige lihtsamad lahendused. „Puhkpillid on tehtud mitmes etapis: kõigepealt mitu kihti paberit ja selle peale liimi, seejärel pill vahepeal kuivas, siis uued keerud paberit ja liimi, seejärel pidi laskma jälle kuivada. Kõige rohkem aega võttiski puhkpillide tegemine, mis on keerulise kujuga ja mille detaile ja kinnitusi oli raske teha. Pillid on lapse mõõtu, näiteks tšello, tuuba ja saksofon on tehtud originaalsuuruses lapse pillide järgi. Pillide tegemisse olid kaasatud ka lapsed ise, sageli nuputasime koos, kuidas oleks parem teha. Lapsed olid väga huvitatud ja küsisid kogu aeg, millal nende pill valmis saab.“

Peamine põhjus, miks lastel pilliteema vastu huvi nii pikalt kestis, ongi see, et nad olid kogu aeg protsessi kaasatud,“ usub muusikaõpetaja Merilin, kes valis välja ka kontserdil kõlanud lood. „Alguses oli mul nimekirjas 18 lugu, nende seast valisin välja neli. Lugude valikul arvestasin, et kõik pilligrupid oleksid esindatud. Muusikatundides õppisime lastega, kuidas pille kätte võtta ja mängida, paljud otsisid oma pilli kohta kodus ka Youtube’ist videoid ning kuulasid ja vaatasid, kuidas päris muusikud seda instrumenti mängivad.“

Huvi muusika vastu

Õpetaja Kadri tutvustas lastele orkestripille rühmas, koos kuulati klassikalist muusikat ning joonistati, maaliti, vooliti ja meisterdati pille. Eraldi projekti osa oli koostöö vanematega: õpetaja palus emadel-isadel, kes on pillimängu õppinud, saata video, kus nad oma pilli tutvustavad ja mängivad. „Ühe lapse vanaema saatis video, kus ta näitas, kuidas viiulit häälestada ja poognat kasutada, ning esitas ka ühe loo. Üks pere tegi video meditatiivse muusikaga, kus olid kasutusel hoopis teistmoodi heliga pillid, kui oleme harjunud. Saime lastega arutada, et on olemas mitmesugust muusikat,“ räägib õpetaja Kadri. Ka tema ise võttis ühel päeval rühma kaasa oma viiuli, mida lapsed said proovida. Kaaslastele esines üks rühma lastest, kes õpib eelmuusikakoolis viiulit. Külas käis ka Otsa muusikakooli õpilane, kaasas tuuba, saksofon, viiul ja klarnet, mida ta näitas ja mängis. 

Hiljuti käisid Kuukiirte rühma lapsed rahvusooperis Estonia haridusprogrammi „Orkestrimäng“ tunnis, kus muusikud tutvustasid orkestripille ja esitasid eri rahvaste muusikat. „Kui laste käest pillide kohta küsiti, tundsid meie rühma lapsed kõik pillid ära. Meiega koos olnud rühm ei tundnud,“ on õpetaja Kadri uhke.

Õpetajate hinnangul näitas käik Estoniasse hästi, et pilliprojekt saavutas oma eesmärgi. Lisaks on mitu last avaldanud soovi sügisel Kuusalu muusikakooli minna.

Projektõppe plussid

Muusikaõpetaja Merilin Järve sõnul on projektõppe suur pluss, et teema lähtub laste huvidest ja kõike õpitut saab omavahel siduda. „Näiteks kui rühm on valinud teema „Kevad ja kevadlilled“, saan mina muusikatunnis seda kohe sobivate laulude ja ringmängudega siduda, kunstiõpetajaga joonistatakse, maalitakse ja meisterdatakse lilli, liikumisõpetajaga aga minnakse loodusesse lilli otsima ja korjama, kusjuures võib korraldada isegi võistluse, kes kiiremini jookseb ja lilled üles leiab. Mitte nii, nagu oli varem, et rühmaõpetaja räägib lastele lilledest, muusikaõpetajaga lauldakse merest ja laevadest, kunstitegevuses aga joonistatakse hoopis juurvilju. Projektõppe puhul on kõik omavahel seotud ja üks tervik.

Projektõppe eelis on seegi, et aineõpetaja õpib lapsi paremini tundma. Varem tulid rühmad kordamööda minu juurde muusikatundi, üks tund lõppes, teine algas ja ma ei jõudnudki lapsi tundma õppida. Praegu tunnen kõiki, sest tänu projektitööle kohtume sagedamini. Projektõpe laseb asju rahulikumalt võtta ja rohkem süveneda, me ei pea igas kuus ja igaks tähtpäevaks kindla arvu laule ja laulumänge selgeks saama, pigem õpime vähem, aga põhjalikumalt.“

Laulude valikul arvestab muusikaõpetaja alati ka laste soovidega, näiteks õpiti hiljuti laste soovil laule „Sipsiku“ filmist. „Samas proovin neile tutvustada ka vanemaid laule, eriti Eesti vanu rahvalaule, samuti laule, mis levivad suust suhu ja mida seltskonnas lauldakse. „Üllataval kombel ei tea paljud lapsed „Põdra maja“ ega teisi omaaegseid toredaid lastelaule, nagu „Süda tuksub“, „Muki on koerake“ ja paljud teised. Olen püüdnud seda lünka täita. Kindlasti peab laps lasteaiast esinemiskogemuse saama, igaühe puhul tuleb lihtsalt üles leida see, mis talle sobib.“

Merilin Järve leiab, et me ei peaks jääma vanasse kinni, vaid julgustab proovima uusi asju, mis teevad elu värvikamaks. „Miks ei võiks mõnel aastal lõpupidu toimuda hoopis sportlikus võtmes või olla korraldatud nii, et esinevad vanemad või õpetajad ning lapsed on pealtvaatajad ja saavad pidu nautida?“

Järgmisel aastal lõpetab lasteaia Vikerkaarte rühm ning lõpupeo idee on muusikaõpetajal juba olemas. Kuna selles rühmas on palju häid lauljaid, pakkus ta rühmaõpetajatele välja, et võiks teha muusikali. See on suur töö, aga samas väga põnev väljakutse.