Logopeedide töökoormus järjest suureneb
Lasteaedades ja koolides napib logopeede ja eripedagooge. Minu eraviisilisele vastuvõtule satub palju lapsi ka kaugemalt just seetõttu, et kohapeal maakondades abi puudub või on järjekorrad meeletud. Järjest enam on ka koolilapsi logopeedi vastuvõtul põhjusel, et õigel ajal on abi saamata jäänud ja koolis on tekkinud lugemis- ja kirjutamisraskused. Samuti esineb hääldusprobleeme, millega oleks pidanud tegelema lasteaias.
Põhjusi, miks kõnespetsialiste pole piisavalt, on erinevaid, eriti otsitakse neid haridusasutustesse, aga napib neid ka kliinikutes. Spetsialistide puuduse põhjus võib olla selles, et logopeede ei koolitata piisavalt. Suur osa õppimaasunutest aga ei lõpeta seda eriala või ei asu pärast õpinguid kõneravi valdkonnas erialasele tööle, sest see nõuab suurt pingetaluvust ja kannatlikkust.
Nõudlus logopeedide järele on suurenenud ilmselt ka seetõttu, et lastevanemad on varasemast teadlikumad. Nad ei häbene enam oma lastega logopeedi külastada, pigem soovivad konsultatsioonidel käia ja lapse kõne arengu kohta nõu küsida järjest rohkem. Vanemad on üha paremini kursis ka laste kõne iseärasustega, märkavad neid ja oskavad abi küsida. Nüüd diagnoositakse täpsemini ka mitmeid haigusi, mis võivad olla kõneprobleemide põhjus.
Kõneprobleemide sagenemisel mängivad rolli keskkonna mõjud ja senisest vähesem omavaheline suhtlus: digimaailm, vanemate kiire elutempo ja pidevad muutused ühiskonnas. Kindlasti mõjuvad need pärssivalt laste kõne arengule. Vanematel pole aega lastega vestelda. Alternatiivsed meediavigurid on paljudele lastele kergesti kättesaadavad ja neile ju vastu rääkima ei pea. Kui varasemal ajal viibisid lapsed suure osa ajast vanavanemate juures, tegutsesid ja pidasid seal jutuajamisi, siis nüüdsel ajal on ka vanavanemad järjest kauem tööinimesed ja oma kohustustega hõivatud.
Mida varem, seda parem
Minu poole pöördutakse enamasti murega, et laps ei hakka rääkima või kasutab vaid häälitsusi, räägib omas keeles. Peale selle teevad vanematele muret laste puudujäägid k, l-i, s-i, r-i ja õ ütlemisel.
Logopeedi juurde võiks pöörduda lapsega juba varases eas, kui vanem ise tunnetab, et lapse suhtlusarenguga ei ole kõik päris korras. Mida varem nõustada ja sekkuda, seda suurem on võimalus edasisi probleeme ennetada. Näiteks kui laps ei hakka koogama (häälega vanema suhtlusele reageerima) või lalisema (silphäälitsused „pa-pa-ta-ta“ jms) esimese eluaasta jooksul. Või kui laps ei taha võtta pilkkontakti ega reageeri eriti ümbritsevate suhtlusele temaga, on apaatne, loid jms.
Kui laps on jõudnud juba lastehoidu või lasteaeda, oskavad ka lasteaiaõpetajad märgata laste kõneprobleeme ning vajadusel suunata neid logopeedi abi otsima. Kui lasteaedades on logopeedid olemas, hindavad nad lapsi igal aastal ja annavad vanematele tagasisidet lapse kõne arengu kohta. Nemad oskavad vanematele ka täpsemalt öelda, mis vanuses peaks mingi oskus või häälik kujunenud olema ja millistega võib veel oodata.
Lasteaiaõpetajad saavad oma rühmatundidesse põimida logopeedilisi ja kõnearenduse mänge. Materjali, mida saab rühmas kasutada, on hakatud koostama varasemast enam. Tuge ja nõu võiks pakkuda haridusasutustes töötav logopeed, teha õpetajatele väike koolitus vms. Õpetajad võiksid käia vahel logopeedi tegemisi piilumas, et saada aimu, kuidas mõni nende rühma laps seal toimetab.
Ka täiskasvanud saavad logopeedidelt abi, kui neil on mõne häälikuga või näiteks kõne sujuvusega probleeme. Kui lapsi peab sageli meelitama ja motiveerima, leiutama ja mängima, siis täiskasvanul peab jaguma endal motivatsiooni ja tahet endaga tegeleda, logopeed on siis ennekõike nõustaja. Täiskasvanutega on selles mõttes isegi lihtsam töötada, et neil on huvi asja vastu, teadlik eesmärk.
Kodu roll on oluline
Kõige sagedamini on lastel probleeme r-, k- ja s-häälikuga, vokaalidest võib olla õ-ga. Need kas puuduvad üldse, on moonutatud või asendatakse teiste häälikutega. Eesti keeles on r kõige raskem häälik, see võib lastel kujuneda ka veel viienda-kuuenda eluaasta vältel. Hiljem on tarvilik juba logopeediline sekkumine.
Ma ise töötan enamasti eelkooliealiste lastega. Minu kogemus näitab, et enam-vähem veerandi jagu 20 hinnatud lapsest vajab logopeedilist abi. Enamasti on neil häälduse mured, aga esineb ka kogelust, lauseloome probleeme, suhtlusprobleeme üldse.
Viimasel ajal on suurenenud laste hulk, kellel on raskusi kõnest arusaamisega (kõnemõistmisraskustega lapsed). See on omaette keeruline seltskond, sest kõnest arusaamine on kogu kõne arengu alus. Neid on teiste seas üsna raske märgata, sest nende kõne ja hääldus võib olla sorav ja selge, aga mitteteemakohane, see on kaootiline, sisutu lobisemine.
Ajast aega on poistel olnud enam kõnega seotud probleeme, aga viimastel aastatel on kasvanud abi vajavate tüdrukute hulk.
Ideaalis võiks logopeedi juures käia 2–3 korda nädalas (pool tundi korraga), et saavutada kiiremat ja tulemuslikumat edu. Tihti on reaalus aga teine ja näiteks tavalasteaias saab laps vaid korra nädalas logopeedi juurde, sest abivajajaid on väga palju.
Muidugi saab spetsialist ise otsustada, kellele on rohkem vaja tunde pakkuda. Samuti saab logopeed anda lapsevanemale soovitused, mida koos lapsega kodus teha. Mõnikord piisab vaid viiest minutist keeleharjutustest päevas, kasvõi mõne mängu või muu tegevuse käigus (autosõidul, vannis). Paraku on kodudes arusaadavalt muud tegemised ja toimetused. Väga palju loodetakse haridusasutustes tehtavale tööle ja kodus harjutamine jääb tagaplaanile.
Logopeedide töökoormus on väga suur. Suuremasse lasteaiarühma on vaja tööle kahte kuni kolme logopeedi.
Kahte kuni kolme logopeedi on vaja suuremasse lasteaeda ikka? Kui lasteaias on 12 rühma ja üks üldlogopeed, siis on juba hästi. Uue seaduse valguses võib logopeedi asemel osutada teenust toevajadusega lastele ka eripedagoog või psühholoog. Ei tea, ei ole praktikas näinud.