Meremuuseum aitab alustaval klassiõpetajal valmistuda õppekäikudeks

Alustavate õpetajate ja muuseumi koostöökogemus annab meile tugeva aluse partnerlusega jätkata ja põhjuse uskuda, et Eesti õpetajate järelkasv on motiveeritud, loominguline ja enesekindel kasutama eri õppekeskkondi ja koostöövorme oma tulevikutöös.

Muuseumid on kooligruppidele muutunud üha loomulikumaks õppimiskeskkonnaks. Et tugevdada muuseumiõppe positsiooni hariduselus ja toetada alustavaid õpetajaid tulevastel õppekäikudel, teeb Eesti Meremuuseum juba seitsmendat aastat koostööd Tallinna Ülikooli klassiõpetajate eriala esimese kursuse tudengitega. See on muuseumile hea võimalus oma ekspositsiooni ja selle hariduslikku väljundit tulevastele õpetajatele juba varakult tutvustada ning kasvatada huvi merekultuuri ja -keskkonna vastu. Ka ülikool saab koostöös anda tulevastele õpetajatele laiema pildi eri õppekeskkondadest ja täiustada õpetajate professionaalset ettevalmistust, mis omakorda soodustab õpilaste arengut.

Praktika läbiviimisest

Tänapäeval pakub üksjagu välisülikoole pedagoogika erialade tudengitele muuseumiharidust kas valikkursusena või mõne põhikursuse osana. Meie koostöö Tallinna Ülikooliga algas inspireerituna Rotterdami meremuuseumi koolipraktika kogemusest, mida muuseumi hariduskuraator Helene Uppin 2016. aastal uurimas käis. Ülikooli klassiõpetajate eriala meeskond eesotsas Airi Kukega oli valmis ühiselt tegutsema ja 2017. aastal toimuski esimene praktikapäev näitusel „Mayday. Mayday. Mayday“. Praeguseks on koostöö süvenenud ja sel aastal jõudis grupp tudengeid eesotsas juhendaja Ene Hiiepuuga taas meie muuseumi.

Protsess algas veebruaris Lennusadamas seminariga, mille käigus tutvusid tudengid audiogiidi abil eksponaatidega, said teoreetilise ülevaate klassiruumivälisest õppimisest ja osalesid rühmatöös. Praktilise väljundina pidid tudengid gruppidesse jaotatult looma maikuuks neljanda klassi õpilastele põneva, arendava ja tähendusliku muuseumitunni, mis seostaks ekspositsiooni väga aktuaalse keskkonna ja jätkusuutliku arengu teemavaldkonnaga. Kauaoodatud praktikapäeval said klassiõpetaja eriala tudengid oma muuseumitunde Laagri kooli neljandate klasside õpilaste peal läbi viia.

Väärtuslik tagasiside

Õppepäev Lennusadamas oli hindamatu kogemus kõigile osalejatele. Vahetasime tudengite ja nende juhendajaga esmaseid muljeid toimunust kohe kooliõpilaste lahkudes, kogemuse tõelisest väärtusest saime aga enim aimu tudengite hilisemaid eneserefleksioone lugedes.

Kuna selline õpetamiskogemus oli paljudele esmakordne, kirjeldati üsna oodatult tunnile eelnenud ärevust, kahtlemist enda pädevuses ja isegi füüsilist ebamugavustunnet. See asendus muuseumitunni käigus aga rahulolu, enesekindlusega ja mõnele lausa ülevoolava õnnetundega, sest tudengid leidsid olukordadele töötavaid lahendusi, said hea kontakti õpilastega ja tundsid end õpetaja rollis ootamatult hästi. Lisaks väärtustasid nad oma grupi liikmete toetust ning tundsid, et kogemus ühendas tervet kursust. Kuues rühmas töötamine oli omamoodi väljakutse, sest erinevalt klassiruumist, kus üks õpetaja saab kasutada kogu ruumi, pidid kõik grupid läbi arutama ja tegema kompromisse, mis eksponaadi juures keegi parajasti oma õpilastele teadmisi jagab.

Tudengid analüüsisid tehtut ja suutsid olla ka konstruktiivselt enesekriitilised. Välja võib tuua kõige olulisemad punktid, mida nad selles kogemuses väärtustasid.

• Muuseumi kui klassivälise õppekeskkonna mõju ja erilisus.

Tudengid tõdesid, et teistsugune õppekeskkond tekitas lastes suuremat õpihuvi ja kaasatust, oluline oli autentsus ja eksponaatide füüsiline lähedus. See avaldas mõju ka õpilaste käitumisele – kui mitmed õpilased olid koolis olnud rahutud ega tahtnud õppetegevuses osaleda, siis muuseumis käitusid nad märgatavalt paremini ning tundsid õppimise vastu rohkem huvi. Samuti meeldis tudengitele, et nad said muuseumis ise uusi teadmisi ja avardasid oma silmaringi.

„Oluline ongi teha õpetades lastele katsutav katsutavaks, nähtav nähtavaks ja kuulatav kuuldavaks ning tuua päris kogemused õppimisse, et nende ajud saaksid luua võimalikult palju seoseid, millega uus info kinnitada.“ (Elena-Liis)

„Muuseumitunni käigus sain aru, et õppimine toimub päriselt igal pool ja kogu aeg. Antud tunnis õppisime nii meie – tudengid kui ka õpilased ‒ tohutult palju. Lisaks on väga tore, et minu esimene tunni andmise kogemus toimus just muuseumis, mis andis nii palju mänguruumi ja võimalusi põneva tunni loomiseks.“ (Sandra)

Samas tajuti, et muuseumikeskkond paneb proovile nii õpetaja füüsilised võimed kui ka oskuse laste käitumist hallata.

„Tuli valida valjem hääletoon, sest rahvast oli palju ning ruum kajas, tuli mõelda viise, kuidas õpilaste tähelepanu köita, ja pidime vastavalt ruumile tekitama „pesa“, kus ülesandeid lahendada. Arvan, et see keskkond pani kindlasti loovuse proovile.“ (Laura-Liis)

• Toimivate võtete avastamine õppesisu edastamisel ja lastega suhtlemisel.

Paljud tudengid kartsid enne tundi, et lapsed ei kuula ega võta neid tõsiselt, ning kahtlesid, kas oskavad õppesisu põnevalt edasi anda. Kogetu käigus aga suutsid nad märgata õppijate vajadusi, leidsid strateegiaid, mis töötasid hästi sisu edastamisel ja suurepärase kontakti leidmisel õpilastega. Mõisteti, et õpetaja monoloogi asemel on muuseumis tulusam kasutada vestlust, julgustada laste initsiatiivi ja õpilaste koostööd. Toodi esile ka planeerimise ja hea ettevalmistuse olulisus.

„Sain kinnituse, et kui lugupidavalt nendega käituda ja meie reeglid kohe selgeks teha ja ise ka oma reegleid tähele panna, siis käitusid õpilased viisakalt ja ilusti. Mul oli üllatav see, kui palju tegelikult tuleb nende käest uurida, et nende tähelepanu hoida. Nii mina väga ei pidanudki palju rääkima, vahepeal lisasin midagi juurde või parandasin, kui keegi midagi vastas valesti. Neile oli tähtis, et neid kuulataks.“ (Tudeng)

„Õppimise kohta sain kinnituse, et tuleb luua seoseid enda eelteadmiste ja eluliste näidetega. Samuti sain kinnituse ka sellele, et lastele pole mõtet pikalt ja raskelt mingit teemat seletada, kui seda saaks ka palju lühemalt ja selgemalt teha.“ (Melani)

„Sain õppimise kohta teada, et eelkõige on oluline kommunikatsioon ning see, et lapsed teaksid, mida neilt oodatakse.“ (Katriin)

„Head emotsioonid avaldusid ka siis, kui nad said teha paaris- või rühmatööd. Nad muutusid kohe erksamaks ja töisemaks, seega saab öelda, et koos õppimine on nende õpilaste jaoks väga oluline.“ (Reili)

• Enda võimete tundmaõppimine ja kinnitus erialavalikule.

Paljud tudengid olid üllatunud, et nad end õpetajarollis nii loomulikult tundsid. Väga oluline tõdemus oli, et praktika käigus saadi uus vaatenurk õpetajatööst, mis tugevdas motivatsiooni valitud erialal jätkata.

„Kui sa pead kõva ja selge häälega terve klassi ees rääkima 15 minutit järjest, siis see ikka väsitab. Suu läheb kuivaks ja pea hakkab liigsest hapnikust ringi käima. Õpetaja töö nõuab palju vaeva, aga see kõik tasub ära, kui jõuad oma seatud eesmärkideni.“ (Roger)

„Kogu protsess õpetas ja arendas mind väga. Õppisin ennast paremini tundma, avardasin silmaringi, omandasin erialaseid teadmisi ja oskusi ning hakkasin õpetajatööd hoopis reaalsema pilguga vaatama. Ma tundsin ennast õpetaja rollis suurepäraselt ning tõtt-öelda ootan väga, et neid emotsioone uuesti kogeda. Nii muuseumitund kui kogu kursus suurendasid minus kindlustunnet ja kinnitasid mulle, et ma tahan saada õpetajaks ning ma sobin selleks hästi.“ (Helena)

„Klassiõpetajaks õppima asumisel tekkis mul vahepeal küsimusi, et kas see on ikka päriselt see, mida teha tahan, kuna mul ei olnud veel kogemusi lastega töötamises. Nüüd peale seda tundi valdas mind tohutu eufooria ning tänu sellele neljandale klassile sain aru, et jah see on tõesti see, mis paneb mu silmad särama ja annab sisse hea tunde.“ (Elena-Liis)