Mis õppekavas muutub?
Haridus- ja teadusministeerium arutas 27. mail oma strateegilise partneri Eesti Haridusfoorumiga riiklikus õppekavas tehtavaid muudatusi.
Radikaalseid muutusi ei ole, esile on toodud kehtiva õppekava üldosa põhimõtteid, toonitas HTM-i õppekavaarenduse nõunik Merlin Linde.Teiseks on tehtud muudatusi seal, kus senine õppekava on ajast maha jäänud. Kokku on õppekava ajakohastamises osalenud 343 õpetajat, koolijuhti ja valdkonnaeksperti. Järgmine õppekava, mis peab valmima 2035. aastaks, lähtub juba õmblusteta haridussüsteemi põhimõttest, seal on rohkem ainete lõimingut, kooli- ja huvihariduse läbipõimumist jms.
Mis õppekavas muutub?
Merlin Linde tõi mõned näited, mis põhimõtete järgi on õppekavas muudatusi tehtud. Mõned väljavõtted tema ettekandest.
Tehnoloogia. Siin taotletakse selgemalt, et soopõhist jagunemist oleks tööõpetuses vähem, sest süüa teha, nööpi ette õmmelda ja tehnoloogiat kasutada peab oskama igaüks. Õpilane pakub ise idee välja, seab eesmärgi, leiab vajalikud seadmed ja materjalid ning viib oma idee ellu.
Kehaline kasvatus. See läheneb liikumisõpetusele. Eesmärgiks pole sportlikud saavutused, vaid õpilase tahtmine, oskus ja harjumus liikuda. Hindamisel ei jälgita sportlikke tulemusi, vaid seda, kuidas õpilane oma kehalise arengu eesmärke saavutab.
Loodusained. Senisest rohkem rõhutatakse uurimuslikku ja praktilist õpet. Tähtsamaks peetakse teaduslike ja mitteteaduslike teadmiste eristamise oskust. Eesmärk on, et loodusainete õppija õpiks oma teadmistele tuginedes lahendama kõrgema tasandi probleeme.
Mida tõi haridusfoorum uuendatud õppekavas esile?
Haridusfoorumi poolt märkis TÜ professor Marju Lauristin, et õppekava on astunud pika sammu õppijakesksuse poole, kuid leidis siiski ka puudujääke. Ülekoormatus. „Oleks aeg õppekava korv tühjaks kallata ja tagasi korvi noppida ainult see, mis on hädavajalik,“ ütles Lauristin.
Eesti keel. Lauristin arvas et eesti keele ja kirjanduse õpe on liiga tekstikeskne. Õpilased tutvuvad igat liigi tekstidega, kuid mitte nende autoritega, kuid koos autorikesksusega kaob ka õppijakesksus, sest õppija on samuti autor – omaenda ettekujutuse autor. Tagajärg on, et isegi teise kursuse üliõpilased ei väljenda ennast isikupäraselt ja nüansirikkalt, vaid kasutavad bürokraatliku keele kulunud klišeesid.
Kirjandus. Lauristin märkis, et selliseid väljendeid nagu „kirjanduse armastus“ või „emotsionaalne eneseväljendus“ ta õppekava kirjanduse osas ei leidnud. Küll aga sai ta gümnaasiumi ainekavast teada, et õpilane peab lugema läbi ühe eesti autori ühe luulekogu. „Seda kohta lugedes hakkas mul külm,“ ütles Lauristin.
Veel häiris Lauristini, et selle õppekava järgi kujundab eesti kirjandus eesti koolis õpilase eesti rahvuslikku identiteeti ja vene kirjandus vene koolis vene rahvuslikku identiteeti. Lauristini hinnangul on see hirmutav. Ta soovitas kirjandust õpetada üldpolitoloogilistest ja -sotsioloogilistest aspektidest lähtudes, et rahvusliku identiteedi teema ei oleks keskne.
Ajalugu. Marju Lauristin arvas, et ajalugu saab olla palju huvitavam. Ta küsis ükskord oma viiendas klassis käivalt lapselapselt, mida nad ajaloos õpivad. Selgus, et terve veerandi jooksul oli õpitud ajaloo metodoloogiat. Põhikooli ajalootundides tuleks keskenduda siiski lugudele, arvas Lauristin.
Ühiskonnaõpetus. Noortel puudub poliitika jälgimise huvi, sedastas Lauristin, isegi teise kursuse tudengid on tunnistanud, et neil pole harjumust meediat jälgida ja et nad ei tea, mis toimub näiteks Ungaris. Samal ajal käivad need noored juba 16-aastaselt valimas. Mille alusel nad otsustavad? Lauristin lisas, et ei leidnud ühiskonnaainete valdkonna alt sõna „vabadus“, samuti pole seal politoloogia ja sotsioloogia põhimõisteid.
Lõiming. Tallinna 21. Kooli arendusjuht Juta Hirv märkis, et ajakohastatud õppekava pakub valdkonnasisest lõimingut, mis on hea, kuid lõimingu ellurakendamiseks peavad õpetajad palju asju ise põlve otsas valmis tegema.
Teiseks küsis Juta Hirv, kas eesti keele riigieksam tuleks kuidagi ümber nimetada. Õpetajad võtavad eesti keele tundides läbi keeleteemasid, tasemetööd uurivad keeleoskust, kuid eksamil on vaja tunda hoopis söe- ja teraseliitu, uusi metalle, Twitterit jms. See võiks olla loodusloo ja ühiskonnaõpetuse komplekseksam pakkus Juta Hirv.
16-aastaste õpilaste valimas käimise kohta märkis Hirv, et õpilased oskavad valida õpilasesindust, valimiseelseid debatte läbi viia, oma platvormi tutvustada. Seesama õpilasesindus saab õpilasi ka kohalikeks valmimisteks ette valmistada.
Regionaalsed õppekavad. TLÜ haridusteaduste instituudi teadur Maria Erss tundis huvi, miks on arutatavas õppekavas kirjas ainult õpiväljundid, kuid teemad puuduvad. Teiseks küsis ta, kas Eestis tulevad ka regionaalsed õppekavad nagu Soomes.
Kuidas ministeerium küsimusi kommenteeris
Õpiväljundid. HTM-i üldhariduse valdkonna nõunik Mare Oja toonitas, et arutusel olev õppekava keskendub õpiväljunditele. Aineteemad, metoodilised soovitused jms on eraldi dokumendis ja sealt leiab ka märksõnad „vabadus“, „erakondade poliitilised vaated“ jm.
Sotsioloogia ja politoloogia põhimõisted võeti ühiskonnaõpetuse ainekavast välja 2016. aastal, selgitas Mare Oja, sest õpetajate hinnangul käisid need õpilastele üle jõu. Nii võeti suund praktilisemale ühiskonnaõpetusele. Mare Oja toonitas, et õpilastes äratab huvi poliitika vastu õpetaja, kes toob igapäevase poliitika klassiruumi ja arutab seda õpilastega.
Ülekoormatus. 2018. aastal „puistatigi kogu õppekava korv tühjaks“ ja nopiti tagasi ainult hädavajalik, märkis HTM-i üldhariduse valdkonna nõunik Pille Liblik. Ilmselt tänu sellele on meie õppekava üle elanud nii COVID-i pandeemia kui ka sõja Ukrainas. Samas on õpilased, kes võtavad palju valikaineid, ülekoormatud ja osale õpilastest on ka 96 kursust palju.
Regionaalsed õppekavad. Liblik arvas, et Eesti võib jõuda regionaalsete õppekavadeni, sest Pärnus, Valgas ja Narvas need kohalike initsiatiivil juba on.
Kirjandus. HTM-i üldhariduse valdkonna peaekspert Hele Liiv-Tellmann selgitas, et aineteemad ja metoodilised soovitused on ära toodud teises dokumendis, mida arutatakse eraldi. Seal on kirjas ka eesti kirjanduse tüvitekstid ja nende autorid, emotsionaalne kirjutamine ja muu kirjanduse õppimisse puutuv.