Müütiline muusikaõpetus
Eestlased on laulurahvas, kinnitame igal võimalusel, jätmata uhkustamata, et omal ajal laulis pisike Eesti end suure okupandi alt vabaks. Mõneti on laulurahva tiitel põhjendatud – on ju koorilaul levinuim harrastus Eestis, samuti on meil aukartust äratavalt mahukas rahvalaulude arhiiv. Kuid viimane on pigem tunnistus sellest, et me olime laulurahvas, mitte tõestus, et ka tänapäeval kuulub laulmine igapäevategevuste hulka. Ja kuigi meil on sadu koore kümnete tuhandete lauljatega, on koorilauljad siiski vähemus, kelle vokaalseid võimeid ei saa stereotüüpselt kogu rahvale üle kanda.
„Laulurahva“ tegelikkus on sageli hoopis midagi muud, kui laulukaare all või ees arvata võib: kui läheb laulmiseks, on keskmises seltskonnas paremal juhul hulk jorisejaid, halvemal juhul torisejaid. Üksteise võidu annavad viimased teada, täpselt kui mitu elevanti on nende kõrvade peal tallunud, teadaolevalt kui pikka liini pidi on nende suguvõsas viisipidamatust edasi antud või missugused haigused neil teistega kaasa laulmist parasjagu takistavad.
Väärarusaam musikaalsusest
Tõenäoline põhjus, miks keskmine eestlane ei laula, ei ole see, et tal ei ole annet, vaid et talle on öeldud, et tal pole annet – keegi kunagi uskus, et lauluoskus saab olla ainult kaasasündinud ning see uskumus taastoodab end põlvest põlve. Tänapäeva arusaam musikaalsusest on aga palju mitmetahulisem kui ainult küsimine lauluoskuse järele: nii nagu muusika jaguneb komponentideks, saab ka musikaalsuse jaotada rütmiliseks, meloodiliseks, harmooniliseks jms kuulmiseks.
Kõigil, kellel on kõrvakuulmine, on olemas rütmitaju (me kõik suudame võrrelda eri pikkusega helisid); tempotaju (tunnetame, kas heliteost esitatakse kiiresti või aeglaselt); dünaamikataju (saame aru, kas heli on vali või vaikne); tämbritaju (mõistame, kes või mis heli tekitab); faktuuritaju (märkame, kas korraga on üks või mitu heli) ja harmooniataju (adume, kas kooskõla on rahulik või pingestatud). Kõik need tajud on treenides teatud määrani väljaarendatavad.
Ainuke probleemne musikaalsuse komponent on meloodiataju – on inimesi, kes ei suuda eristada kõrgemaid ja madalamaid helisid. Ning on ka neid, kes küll kuulevad õigesti ehk suudavad kuuldut klaveril mängida või noodijoonestikule üles märkida, kuid mitte järele laulda. Viisipidamatute hulk on siiski mitu korda väiksem, kui arvatakse, jäädes samasse suurusjärku muude sünnipäraste erisustega (düsgraafia, nägemis-, kuulmis-, liikumispuue jne).
Oma 15-aastase õpetajastaaži jooksul ei mäleta ma ühtegi õpilast, kes ei suudaks üldse viisi pidada. Klassis ühiselt lauldes saadavad põhimeloodiat küll alati jorisevad burdoonhääled, sest helistikku, mis kõigile korraga sobiks, üldjuhul ei ole. Samas kui õpilasi õpetada teadlikult oma lauluviisi jälgima (nt JO-LE-MI-astmeid pidi) ning lasta neil laulda endale sobivas kõrguses, on kõik varem või hiljem võimelised lihtsamad viisikäigud ära laulma. Paljude tase jääb küll liiga napiks, et viljeleda mitmehäälset koorilaulu, ent on piisav näiteks lihtsama regilaulu eeslaulmiseks. Ning kindlasti ei saa sellist õpilast nimetada ebamusikaalseks, sest isegi kui viis tuleb visalt, on tal muud musikaalsuse komponendid olemas, sageli väga heal tasemel, ning ta on seega võimeline nii muusikat ise looma kui ka mõistma teiste loodut.
Kuid viisipidamiseni jõudmine võtab mõnikord aastaid ja vajab pidevat treenimist nagu mis tahes muu oskuski. Kergeim moodus õpilast sellel püsivust ja sihikindlust nõudval teekonnal toetada on teda mitte pidurdada, vaid lihtsalt lubada laulda, kas või kõvasti ja valesti. Ainult nii on lootust kunagi laulda kõvasti ja õigesti. Loomulikult on abiks, kui osata suunata teda õigema viisi poole, aga kui lapsele lihtsalt öelda, et ta ei pea viisi, lugedes sealjuures veel ette kogu suguvõsa, kes kõik laulda pole osanud, siis kui suur on tõenäosus, et see laps laulma hakkab? See, kellele antakse mõista, et tal pole võimalustki hakkama saada, ei saa kindlasti hakkama.
Kui viisipidamatuid õpilasi pole mul olnud, siis neid, kellel on laulmisest põhjustatud sügav hingeline trauma, on olnud mitmeid: paludes neil natuke laulda, purskuvad nad nutma ega suuda häält teha, sest kunagi ammu saadud negatiivne tagasiside on tekitanud neile hirmutunde. Ja enamasti kandub see hirm üle mis tahes avalikule esinemisele. Seepärast on mul on väga suur palve kõigile täiskasvanutele: kui te tõepoolest ei ole ise lauluoskust omandanud, ärge eksponeerige oma oskamatust ega püüdke seda andetusega õigustada. See ei aita teid ega teie lapsi. Lapsed hakkavad teid jäljendama ning nii kasvab üles järgmine põlvkond enda häbenejaid. Mis oleks, kui katkestaks selle elevantide kõrva peal käimise kombe?
Väärarusaamad muusikaõpetusest
Iganenud käsitus musikaalsusest kui ainult kaasasündinud viisipidamisvõimest on peamine põhjus, miks muusikaga käivad kaasas müüdid, mis devalveerivad nii muusikaõpetust kui seeläbi ka õpilaste potentsiaali. Neil müütidel on viimane aeg mõraneda.
Juba aastakümneid on tunniplaanis muusika-, mitte enam laulutund, ent ikka leidub inimesi, kes arvavad, et õpilased käivad kaks korda nädalas üksnes „Mutionu pidu“ harjutamas. Laulmine on küll endiselt muusikaõpetuse üks olulisematest komponentidest ja jääb selleks ilmselt senimaani, kuni kestab meie laulupidude traditsioon (ja vastupidi: meie laulupeod kestavad seni, kuni koolides lauldakse). Lisaks sellele aga tegeldakse muusikatunnis ka pillimängu, muusikalise liikumise, muusika kuulamise ja analüüsi, muusikaloo ja -teooriaga ehk kasvatatakse kultuurset inimest võimalikult laias tähenduses lootuses, et iga õpilane leiab tegevustest endale meelepäraseima, aga arendab ka teisi osaoskusi.
Mõnikord nimetatakse muusikat andeaineks, kuna arvatakse, et seal saavad olla edukad ainult need, kellel on piisavalt annet. Kuid anne ei ole ühegi üldhariduskoolis pakutava õppeaine eelduseks. Ainus eeldus on koolivalmidus ja kaasava hariduse tõmbetuules tundub, et isegi see pole enam oluline. Vaid süvaõpetuse korral valitakse välja need, kellel tundub olevat potentsiaal keskmisest kiiremaks arenguks, aga süvaõpetust klassikalisel kujul Eestis peaaegu et enam pole. Muusikaõpetus väärib andeaineks ristimist ehk vaid seetõttu, et selles aines on kõige rohkem võimalusi teha andekatega lisatööd – vähegi tublimad suunatakse kohe täiendavalt koori laulma, aktusele solistiks või muusikakooli pilli õppima.
Pisut rohkem olen kohanud muusika nimetamist oskusaineks, viidatakse ilmselt selle praktilisele loomule. Kuid muusika ei erine siingi teistest ainetest. Emakeele- ja võõrkeeletundidest nõutame keeleoskust. Ajalootundides ei õpetata pelgalt fakte, vaid kujundatakse oskust neid usaldusväärsest allikast leida, tõlgendada ja seostada ning neist järeldusi teha. Matemaatikatundideski kulub suurem osa ajast praktikale – mõtlemisoskust, probleemide lahendamise ja „läbinägemise“ oskust arendatakse mitte niivõrd valemeid tuupides, kuivõrd ülesandeid lahendades. Üldistatult on kõik õppeained oskusained, nii nagu igas aines tuleb ka teadmisi omandada, natuke tuupida, natuke või palju pingutada, samuti olla mõnikord loov – muusika ei ole erand.
Mõnikord räägitakse põhiainetest (ilmselt mõeldakse peamiselt eesti keelt ja matemaatikat, aga enamasti ei täpsustata) – need on vist ained, mida peab kindlasti õppima – ning siis on veel mingid ained, mis ballastina kaasas käivad. Siiski tuleks põhiaineteks lugeda kõik õppeained, mis on riiklikus õppekavas kohustuslikena välja toodud, sest neil kõigil on oma kindlad eesmärgid ja oluline roll õpilase arendamises. Et mingi õppeaine tunde on tunniplaanis vähem või rohkem, ei tee selle eesmärke vähem või rohkem tähtsaks.
Selline liigitamine toob teinekord kaasa erineva suhtumise eri ainetesse. Näiteks otsustatakse koolis, et „põhiainetes“ hinnatakse eristavalt ehk numbritega, aga „ande-“ või „oskusainetes“ mitte-eristavalt (arvestatud/mittearvestatud). See, et anda igale koolile vabadus ja vastutus otsustada hindamissüsteemi üle ise, on ehk mõneti põhjendatud, kuid et ühe kooli raames hinnatakse ühte õppeainet ühtede ja teist teiste põhimõtete järgi, küll mitte. Pole ühtki veenvat argumenti, miks muusikas ei võiks õpitulemuste saavutamist hinnata samaväärselt teiste ainetega. See, et üksikud õpilased ei ole võimelised viisi pidama, ei ole piisav põhjendus – numbrilised hinded on ka matemaatikas ja eesti keeles, hoolimata asjaolust, et õpilaste hulgas on düskalkuulikuid, düsleksikuid ja düsgraafe. Tuleb lihtsalt meeles hoida, et hinded ei ole õppetöös mitte eesmärk, vaid vahend.
Paraku kiputakse seda unustama ning hinnetest on kujunenud midagi nii õudset, et isegi õiguskantsler tunneb tarvidust õpetajate ülekäte läinud tagasisidestamise soovi taltsutada. Et aga natukenegi leevendada muidu nii sünget argipäeva, kus õpilased iga päev vette visatakse, kontrolltööd betoonrõngastena kaelas, kohtab aeg-ajalt sangarlikke sõjahüüde hindamise vastu muusikaõpetuses. Kuna teistes ainetes õpilasi maha murdvatest töödest pääsu ei ole, võiks ju vähemalt muusika tore tund olla, arvatakse. Muusika, muide, ongi tore tund, kui õpetaja suudab selle toredaks teha ning õpilased tulevad tundi ilma ülalmainitud eelarvamusteta, kuid see toredus ei sõltu hindamisest. Ja toredus ei tähenda, et tund peab õpilaste jaoks tingimata kerge olema.
Kui näiteks matemaatikaülesande lahendamine on eelkõige intellektuaalne ja vaimne tegevus, siis musitseerimine on nii intellektuaalne kui ka emotsionaalne, nii vaimne kui ka füüsiline. Tundmaks rõõmu saavutatud tulemuse üle, peab õpilane muusikatunnis pingutama rohkem kui matemaatikatunnis. Kui kultiveerime arusaama, et matemaatika on midagi väga-väga rasket ja tõsist ning muusika seal kõrval midagi meelelahutuslikku, siis alavääristame sellega nii muusikat kui ka matemaatikat. Mis oleks, kui loobuks sellisest müütilisest ainete hierarhiast?
Muusikaõpetus on igale õpilasele koolis vajalik.Miks?See on ainuke tõelise loovuse tund, kui õpetaja suudab tunnid huvitavaks kujundada ja leida seoseid argipäevaga.