Noored pole savi, mida kodanikuharidusega vormida

3. juuni 2022 Triinu Rosenberg, Anu-Cristine Tokko magistriõppekava „Muutuste juhtimine ühiskonnas“ tudengid - Kommenteeri artiklit

Tartu ja Tallinna ülikooli sotsioloogide tehtud uurimus näitab, et noored soovivad kodanikuks kasvada mõtestatud ja tähenduslike tegevuste toel, ent poliitikakujundajad pakuvad neile eeskätt etteantud juhiseid ehk ülalt alla suunatud tegevusi.

Eesti teadlased analüüsisid kahes suures Euroopa Liidu noorteuuringus tehtud intervjuusid, et saada teada Eesti noorte ja poliitikakujundajate hoiakuid ja arusaamu noorte kaasamisest ühiskonda. 

Teadustööst selgus, et teadlikuks kodanikuks kasvamise oluline osa on lisaks ühiskonnaõpetusele osalemine noorteorganisatsioonides või muudes kodanikuosaluse vormides. 

Tähenduslikkus ja oskuste harjutamine

Kui ühiskonnaõpetuse tunnis saavad noored aimu, mida tähendab kodanikuks olemine ning millised on nende kohustused riigi ees, siis üldiselt jääb kõrvale, kuidas algatada loovaid muutusi või rääkida aktiivselt kaasa poliitiliste otsuste tegemisel. Selle puudujäägi püüavad täita noorteorganisatsioonid, milles osalemise kaudu tulevad teadmised ühiskonnaelus osalemise kohta muu tegevuse kõrvalsaadusena ehk informaalse õppimise teel. 

Siiski ei suuda kõik noorteorganisatsioonid tagada praktilist kodanikuharidust ning see pole alati ka eesmärk. Piiratust mõjutab nii poliitikakujundajate aja- ja tööjõupuudus kui ka hajaasustusega ja maapiirkondades elavate noorte väiksem võimalus noorteorganisatsioonide vahel valida.

Noorteorganisatsioonides osalejate puhul tuleb arvestada, et tegemist on suuresti vabatahtliku tööga, mida noored teevad muude kohustuste ja hobide kõrvalt. Et püüda noorte tähelepanu, tuleb neid kõnetada kodulähedaste teemadega, mille kohta on neil aimdus või millega nad on kokku puutunud. 

Uurimuse üks autoritest, Tartu Ülikooli sotsioloogia teadur Mai Beilmann selgitab: „Nii mõnigi uuringus osalenud poliitikakujundaja arvas, et noortele võiksid korda minna eelkõige kohaliku omavalitsuse haldusalasse kuuluvad küsimused – näiteks see, kas ja kuhu rajada uus skatepark. Üleeuroopalise või globaalse tähtsusega küsimused arvati jäävat noorte jaoks liialt abstraktseks. 

Teisalt tasub siinkohal ehk mõelda, kuivõrd ja kas üldse erinevad noored selles osas elukogenumatest kodanikest. Ka suurt osa keskealisi ja eakaid huvitab näiteks energiapoliitika ilmselt täpselt nii palju, kui see kajastub nende elektriarvetel, samas kui abstraktsema Euroopa Liidu energiaallikate mitmekesisuse laiendamise poliitika vastu tunnevad mingisugustki huvi vaid üksikud ning veel vähem on neid, kes tahavad sel teemal aktiivselt kaasa rääkida.“

Olemasolevates noorteorganisatsioonides on probleemiks kujunemas, et noortele antakse üksikuid ülesandeid, mille täitmiseks pole niivõrd vaja sotsiaalseid oskusi, kui lihtsalt kohusetundlikkust. Samuti ei järgne üksikutele aktsioonidele järeltegevusi, mis aitaksid toimunut mõtestada. 

Poliitikakujundajad suunavad oma tegevuse eelkõige ülevalt alla, vähem tegutsetakse noortega üheskoos. Mitmed neist rõhutasid intervjuudes, et kodanikuharidusel on kaks alustala: kaasamine ja osaluse arendamine. Siiski selgus, et tihti kitsendavad poliitikakujundajad osalust eeskätt teadmiste omandamisele. Nad selgitasid, et noortele antakse võimalus õppida, kuidas poliitilised protsessid toimuvad ning kuidas neis kodaniku või kodanike esindajana osaleda. 

Aktiivne kodanik kui elustiil

Noored näevad ühiskonnaelus osalemist pigem elustiilina. Nad soovivad omandada teadmisi selle kohta, kuidas igaühel oleks võimalik endale olulistel teemadel sõna sekka öelda või koos mõttekaaslastega soovitud muutust algatada. 

Ei saa väita, et Eesti noored on passiivsed ega soovi ühiskonnaelus kaasa rääkida. Pigem võime uurimuse tulemustest järeldada, et noortele täna pakutavad osalusvõimalused ei arvesta osalusharjumuse arendamisel piisavalt noorte tegelike vajaduste või huvidega. Osalemine ühiskondlikes protsessides ei peaks olema rangelt reglementeeritud ega järgima kõik-või-mitte-midagi-printsiipi.

Mai Beilmann täiendab: „Kõik-või-mitte-midagi-printsiibist lähtuv osalus ei pruugi olla ka jätkusuutlik, sest igal rindel pidevalt väga aktiivsed noored võivad niimoodi üks hetk lihtsalt ära väsida või läbi põleda.“

Noored ei ole savi, mida kohusetundlikuks kodanikuks vormida. Eesmärk peaks olema kasvatada kriitiliselt mõtlevaid, ühiskonnas aktiivselt ja tähenduslikult osalevaid kodanikke. Osaluseks vajalikud teadmised ja oskused peaksid olema kättesaadavad kõikidele noortele, kes omakorda võivad omandatud teadmisi kasutada endale oluliste teemade juures kaasa rääkimiseks. Osalus võiks kujuneda iga sellest huvitatud noore elustiili osaks – nõnda moodustub ka meie riigis laiapõhjaline teadlik ja aktiivne kodanikkond. 

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Applied Youth Studies 2021. aasta novembris.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!