Noortekeskus aitas õpilastel loovtööd teha

Saku Gümnaasiumi õpilased viisid oma loovtööde ideed seekord ellu koostöös Saku noortekeskusega. 

Eelmise aasta lõpul planeerisime seitsmenda klassi loovtööde teemasid koostöös Saku valla noortekeskusega. Kui teemad olid paigas, esitasime need ühise projektina HARNO projektikonkursile „Noorte vaimse tervise, sotsiaalsete oskuste ja väärtuspädevuste edendamine“. Positiivne rahastusotsus jõudis meieni augusti alguses ja käesoleval õppeaastal saime kooli ja noortekeskuse koostöös loovtööga pihta hakata. 

Loovtöö projekt sai nimeks „Enesekindlama MINA suunas“ ja selle põhiline eesmärk oli muuta noored enesekindlamaks ning arendada nende üldpädevusi. Soovisime, et loovtööga paraneks ka üheskoos tegutsemise oskus. 

Loovtöö teemad ühitasime inimeseõpetuse seitsmenda klassi ainekavaga, mille teemadest valisid õpilased endale kõige meelepärasemad, millest lähtuvalt nad oma tegevust planeerima hakkasid.  

Kooli ja noortekeskuse koostöö seisnes selles, et seitsmenda klassi loovtöid juhendas lisaks inimeseõpetuse õpetajale ka noortekeskuse juhataja. Meie eesmärk oli, et õpilased saaksid tegutseda pigem väljaspool kooli, mis muudaks õppe põnevamaks ja atraktiivsemaks. 

Mis teemasid noored loovtöödeks valisid?

Noored valisid 7. klassi inimeseõpetuse teemasid, see oli ka meie eesmärk – lõimida inimeseõpetuse aine loovtööga. Kava oli kõikidel ühine: esmalt tutvustasid nad PowerPointi abil kogu klassile oma teemat, seejärel viisid läbi planeeritud tegevuse ja pärast seda osalejate seas tagasisideküsitluse. 

Näiteks ühe grupi noori huvitasid nende enda eluga seotud probleemid ja lahendused ja neid teemasid nad peamiselt valisidki. Muretseti ka nende noorte pärast, kellel on oht sattuda halvale teele. Sellega seoses kutsusid nad loovtöö raames riskikäitumisest ja võimalikest ohtudest rääkima Viru noortevangla töötajad. 

Oluliseks peeti usalduslikke suhteid ja nende hoidmist. Selle teema avamiseks korraldasid õpilased „Kuldvillaku“ mängu, kus parimatele olid auhinnad. „Kuldvillakus“ küsiti näiteks, mida võib tähendada vabatahtlik suhe või mis on usaldussuhe. 

Minapildi teema avamiseks ja mõistmiseks joonistasid õpilased endast plakateid, seejuures üksteist juhendades. Plakatitele märgiti olulisi minapilti kujundavaid tegureid, nagu näiteks sõbrad, töö, perekond, raha, haridus, oskused, stiil, hobid jne. Iga grupp esitles oma plakatit hiljem kogu klassile.

Loovtöö kaitsmiseks ettevalmistava loengu pidas õpilastele Harald Lepisk, kes rääkis eduka kaitsekõne koostamise kõige olulisematest põhimõtetest.

Noored lahendasid paljusid teemasid mänguliselt. Näiteks külastasid nad omal algatusel põgenemistuba, kus teemaks oli „Kuidas luua usalduslikke ja püsivaid suhteid“; noored mängisid õues läbi OÜ 360 Kraadi seiklusmängu, mille teema oli „Gruppi kuulumise positiivsed ja negatiivsed küljed“. Kutsuti ka külalisesinejaid. Jaanus Kangur rääkis teemal „Konfliktide vältimine ja lahendamine“. Robin Valtingu ja Andrei Zevakini teema oli „Minu minapilt“. Kui saabus Andrei Zevakin, siis olid ukse taga uudistamas ka need fännid, kes loovtööga üldse seotud polnud. See näitas, et kuulsus on noorte jaoks oluline.  

Kõik need teemad valisid õpilased vastavalt oma huvidele ja inimeseõpetuse ainekava teemadele endale ise. Kõige olulisem on aga, et nad rakendasid oma ideed ellu ise, nii et meie juhendajatena vajadusel ainult toetasime neid. Õpilased leppisid ise esinejatega kokku, koostasid sissejuhatavaid ettekandeid, ostsid auhindu jne.

Kui kogu õpilaste planeeritud tegevus oli toimunud, siis läksime gruppidega Mustamäe Elamuste Keskusse kokkuvõtteid tegema. Seal võtsime kõik teemad kokku ja koostasime ettekannete põhjal ristsõna, mida noored iseseisvalt lahendasid. Ristsõnaga uuriti, kui hästi olid noored loovtööd tehes inimeseõpetuse ainekava omandanud. Ristsõnasse oli vaja kirjutada selliseid inimeseõpetuse põhimõisteid nagu „sallivus“, „iseseisvus“, „erimeelsused“, „konflikt“, „armumine“ jt. Lisaks andsid nad loovtöö sisu ja õnnestumise kohta piltlikku tagasisidet emotsiooni- ja metafoorikaartide abil. Pärast projekti ametlikku osa mängisime sealsamas bowling’ut ja sõime koos. 

Hiljem koostasime loovtöö tegevuste ajal tehtud fotodest Saku Gümnaasiumi fuajeesse fotonäituse, et ka kooliperele oma tegevust kajastada. 

Kuidas noored uut moodi loovtööga rahule jäid?

Õpilased ütlesid tagasisideseminaril, et loovtöö „õpetas andestama neile, kes liiga hästi ei panustanud“ ja et „alguses oli lootusetu tunne, kas saab hakkama, aga siis olime uhked, et asi õnnestus“. Õpilaste meelest „andis loovtöö juurde enesekindlust“, kuid „võttis kaua aega ja oli ka väsitav“. 

Üks grupp ütles, et „tänu tagasisideküsitlustele saime teada, et väga paljudele meie loovtöö tegevus meeldis. See toetas meie eneseusaldust, sest enne ei olnud me väga kindlad, et me planeeritud tegevusteks ennast piisavalt hästi ette valmistanud oleme“. Teise grupi meelest „oli enamik probleeme seotud tööjaotusega. Näiteks osale meie grupi liikmetest ei sobinud töö, mis neile anti.“ Veel kirjutati, et „probleemilahendusvõime on meil algusest peale väga hea olnud, oleme saanud grupis tekkinud probleemidega hästi hakkama. Oleme suutnud ka kõik arusaamatud asjad läbi arutada.“

Meil juhendajatena oli meeldiv jälgida, kuidas noored ühe õppeaasta jooksul nii palju uut õppisid ja enesekindlamaks muutusid. Me sekkusime harva, sest ise toimetades, vigu tehes ja neid parandades õpivad noored kõige rohkem. Tore oli näha entusiasmi, kui nad said kõike ise korraldada. Noored on võimekad – tuleb neisse vaid uskuda. Neid tuleb ka natuke toetada ja tunnustada, kui nad on millegi suurega hakkama saanud, kuid väikesed edusammudki on kiitmist väärt. 

Seda projekti juhendades saime formaal- ja mitteformaalõppe ühendamise väärtusliku kogemuse. Noortekeskuse juhataja sai üleöö õpetajaks, teisalt tutvus inimeseõpetuse õpetaja lähedalt noortekeskusega, mis tegutseb kooli kõrval ja tahab formaalõppes järjest enam kaasa lüüa. 

Projektiga lõpuni jõuda ei olnud kerge, sest viiruse tõttu puudusid õpilased palju ja seitsmendate klasside õpilaste koostööle suunamine igal nädalal ainult ühes ainetunnis osutus päris kõvaks pähkliks. Ometi saime hakkama. 

Tulevikus võiks koolidel ja noortekeskustel olla palju ühiseid projekte, et need muutuksid harjumuspäraseks ega tunduks koolile ega noortekeskusele enam mugavustsoonist väljumisena, vaid tavalise koolieluna.