Omavastutusest eesti keele tasemeeksamil
Eesti keelt õpivad siin elavad venekeelsed inimesed, uussisserändajad, tagasipöördujad, rahvusvahelise kaitse saajad, sõjapõgenikud jt. See laialdane keeleõppe praktika on toonud aga välja ka kitsaskohti, millest üks on seotud eesti keele C1-taseme eksamiga ning sellega seotud omavastutuse ja riigi kulutustega.
Vene põhikooli lõpetajal on kohustus teha B1-taseme eesti keele eksam ja see võimaldab tal ka Eesti kodakondsust taotleda. Vene gümnaasiumi lõpetaja peab tegema B2-taseme eesti keele eksami ja tänu sellele saab ta jätkata oma haridusteed eesti keeles. Lisaks on olemas C1-taseme eesti keele eksam, mida nõutakse avalikelt teenistujatelt, töötajatelt ja füüsilisest isikust ettevõtjatelt, kelle teenistuskohustused või tööülesanded on seotud üksuse juhtimise, tegevuse kavandamise ja koordineerimisega, samuti nõustamise, avalike ettekannete, sõnavõttude ja ametlike kirjalike tekstide koostamisega.
Milles on probleem?
Nõutust tekitab see, et vene gümnaasiumite lõpetajad, kes sooritavad eesti keele B2-taseme eksami, võivad täiendavalt sooritada riigi toel ka C1-eksami, ehkki see käib neil enamasti üle jõu.
Iseenesest pole C1-taseme taotlemises midagi taunitavat. Vastupidi! On tore, kui noored taotlevad oma heale keeleoskusele ametlikku tõendit. Paraku nad seda tõendit tihti ei saa, sest nende teadmised, oskused ja vilumused enamasti ei vasta C1-tasemele. Üks põhjus on see, et vene õppekeelega gümnaasium ei peagi C1-taset õpetama. Teised põhjused on teada-tuntud, alates õppematerjalide puudusest kuni õpetajate põuani välja. On arusaamatu, miks sellises olukorras noorte lootusi üles köetakse ja neid C1-taseme eksamile suunatakse.
Olgu öeldud, et eesti keele C1-taset taotlevate vene gümnasistide hulgas on suurepäraselt eesti keelt oskavaid noori andekaid inimesi, kellel C1-eksam konti ei murra. Küsimus on pigem selles, miks peab riik vajalikuks pakkuda lisaks tasuta B2-taseme eksamile veel tasuta C1-taseme eksamit, mis ei ole gümnaasiumilõpetajale kohustuslik. Miks on tasuta kõrgtaseme keeleeksam kujunemas justkui riigi kulu ja kirjadega gümnaasiumi lõpuklasside proovieksamiks?
Eesti on suuremeelne riik, pakkudes eesti keele õppimise võimalusi eri sihtgruppidele. Täiendav lisaboonus on keeleeksamite tasuta sooritamise võimalus. Ei ole kahtlustki, et see toetab inimesi, kel kindel siht silme ees. Hetkeolukord on aga selline, et maksumaksja maksab kinni õppekulud, eksamikulud ja eksami ettevalmistusele kuluva aja ja tööpanuse, kuid eksaminandil ei ole vaja tasemeeksami soorituse eest kanda mingeid kulusid. Selline praktika on üsna erakordne, sest kui näiteks eesti keelt emakeelena rääkijad, ehk meie ise ja meie lapsed soovivad sooritada saksa, inglise, prantsuse, vene või soome keele tasemeeksamit, on see nende jaoks tasuline. Sellega kaasneb vastutus, mis lubab oma võimeid keeletasemele vastavalt hinnata, ning piisav ettevalmistus vastava taseme eksami sooritamiseks. Samuti on lugu võõrkeeli õpetavate õpetajatega, juhul kui soovitakse lisaks Eestis omandatud ülikooli diplomile saada rahvusvahelist keeletunnistuse diplomit. Eksamile minev õpetaja tasub kõik kulud ja alles pärast eksami edukat sooritamist kompenseeritakse talle tehtud investeering haridus- ja teadusministeeriumi projekti „Rahvusvaheline keeleeksam“ toel.
Ülaltoodule toetudes ja selle kogemuse valguses oleks igati ootuspärane, et ka eesti keele tasemeeksamite puhul kehtiks osalejale omapoolne – kasvõi sümboolne – eksamitasu.
On veel teinegi moment: nimelt kulud, mis tekivad siis, kui eksaminand on registreerinud end eksamile, kuid ei ilmu kohale. Siis on raha juba ette tühja kulutatud. Eksaminandi jaoks on ette valmistatud paberil materjalid ja sellekski on kulunud hulk mitme inimese töötunde ja vahendeid. Kõik see on olnud aga tühi töö ja ajaraisk, juhul kui eksaminand ei pea vajalikuks kohale ilmuda. Suuremeelselt saab ta uue võimaluse, et ennast üha uuesti tasuta eksamile registreerida. Ühekordne kulu eksaminandi kohta ei pruugigi tunduda teab mis märkimisväärne, ent aastate lõikes kogunevad nii arvestatavad tuulde läinud summad.
Iseenesest mõista ei ole elu mustvalge ja on olemas hulk ettenägematuid asjaolusid, millega tuleb arvestada, kui tahame toetava ja mõistva ühiskonnana toimida. Kuid kas samas ei oleks mõistlik kaaluda varianti, et kui inimene ei pea vajalikuks eksamist loobumisest teavitada ega ilmu kaaluka põhjuseta kohale, laieneks talle eksamikulude tasumise nõue.
Kas ei oleks meilgi riigina mõistlik kitsamatel aegadel kokku tõmmata ja olemasolevat süsteemi mõistlikult reformida; mõned asjad uue pilguga ümber vaadata ja kohandada neid nii, et heasoovlik suhtumine püsiks, kuid ei mõjuks samal ajal riigi raha tuulde pillutamisena.