Õpetajate Lehe kägistamisega riigirahandust päästmas
On silmatorkav, et haridus- ja teadusminister Liina Kersna on suutnud juba pool aastat hoiduda andmast selgitusi motiivide kohta, miks tema alluvad ministeeriumis raugematu innuga tegelevad 92 aasta vanuse Õpetajate Lehe „reorganiseerimisega“, mis ei ole sisult muud kui rahaline ahistamine.
Ministri vaikimist on lihtne seletada, küllap on tal mullusest hästi meeles, et ka ministeeriumi kogueelarves tühine kulurida võib osutuda poliitiliselt tundlikuks ja tuua kaasa paksu pahandust, kui seda mingite makromajanduslike udujuttudega või erakonna rahandusideoloogilistele põhimõtetele viidates saajatelt ära võtma minna. Just nii juhtus huvihariduse toetamisega, nagu ka ministri kolleegil kaitseväe orkestriga.
Ühest küljest ju õige, et minister ei pea tegelema iga viiekohalise arvuga oma eelarves. Robustselt öeldes on valitsusele sobiv suurusjärk sajad ja ministrile kümned miljonid, kantsler peab hakkama saama seitsme- ning asekantslerid kuuekohaliste summadega. Viiekohaline on niisiis osakonnajuhataja tase. Kuid teisest küljest muutub otsustamine sellisel juhul üsna läbinähtamatuks ning haakub lahti vastutusest. Sest kuidas saab rahastamise sihtrühm, Õpetajate Lehe puhul tuhanded paberlehe lugejad ja kümned tuhanded veebilehe kasutajad, kujunevast otsusest üldse õigel ajal teada, et mobiliseeruda endale harjumuspärase ja vajaliku institutsiooni kaitsele rahast ilma jätmise ehk ministeeriumi osakonnajuhataja vastutusvaba meelevalla vastu?
Kuidas juhtub ikka ja jälle nii, et Eesti ühiskonna kõige jõukamal ajajärgul avastatakse, et mingit institutsiooni, mida on suudetud elus hoida majanduslikult palju kehvemates oludes, enam toetada ei suudeta? Kuidas seekordki riigieelarve just Õpetajatele Lehe koha peal otsa saab? Selle kohta ei ole ministeeriumi ametnikud ühtki vettpidavat seletust andnud ega saagi anda. Ei 60 000 ega 200 00 eurot ole summa, mille abil fanaatilisimgi eelarvekärpija riigirahanduse päästa saaks.
Kui lehe kiusamine on üksikametniku soolo, siis on ministri ja kantsleri asi ta kiiresti korrale kutsuda ja kogu teema selge ametliku avaldusega päevakorralt maha võtta. Kuni seda ei ole juhtunud, on ainus usutav järeldus, et Õpetajate Lehe ühe- või kahesammulise lõpetamise taga on ikkagi poliitiline suunis, aga mitte rahapuudus ministeeriumis, nagu seda ametnikud püüavad näidata. Poliitikat kujundab teatavasti minister.
Seega on aus ja õige, et just minister ka avalikkusele põhjendab, mis talle lehes ei meeldi ja kes ning mida peaks teisiti tegema, et leht talle taas sama rõõmu pakuks nagu ametiaja alguses. Eeskujuks saab minister Kersna võtta õpetliku loo sellest, kuidas kultuuriminister Rein Lang aastal 2013 lõi lennukalt kaasa Sirbi toimetuse ja lehe sisu uuendamisprotsessis ning mis sellest lõpuks sai.
Väga õiged seisukohad! Õpetajate lehe kavandatavad kärped on ju peenraha HTM eelarves. Samas on Õpleht oluline infovahendaja eelkõige õpetajaile ja koolijuhtidele, mida kasulikku kusagil tehtud või mida tasuks teadmiseks võtta. Juba 30 aastat puudub täienduskoolitussüsteem ja ainealane professionaalne nõustamine, nende korvamiseks on olnud ka nt senised ainelehed. Õpetajate lehe mitmekesine sisu on olnud huvitav, kuid kohati ka kriitiline, mistõttu HTM soovib, et kõik oleksid progressi- ning heaolu-usku ja et mingeid vastamist vajavaid materjale ei ilmuks. Nii on mõistetav ka HTM initsiatiiv uue kontseptsiooni koostamiseks, sest praegune neile ilmselt ei sobi. Tuletaksin siinkohal meelde eelmise presidendi loosungit”Sõna on vaba!”, mis peaks kehtima ka Õpetajate lehe kohta. Hoopis omaette asi on aga Õpetajate lehe kui kultuurimärgi hävitamise kavatsus. Pigem on HTMil suuri raskusi koolirahvale tähendusliku sõnumi pakkumisega, ja seda väga paljudes küsimustes. Alustades hetkel eriti kiiret lahendust nõudvast ukraina laste koolitamisest ja Eesti kooli kestliku kahanemisega lõpetades.