Õpetajate praktikad õpilastega suhtlemisel liikumiskeskkonna toetamises

Tartu Ülikooli Narva kolledžis tehakse üha sagedamini lõputöid, mis on seotud liikumisega. Palju on andnud inspiratsiooni “Liikuma kutsuva kooli” tegevus. Kolledžis oleme teinud ka õppejõududele koolituse, kuidas ülikool saab liikuma kutsuda. Lõputöödes kirjutatakse lasteaedadest ja noortekeskustest, samuti liikumisest ainetundides. See aeg hakkab mööda saama, kui oli vaja kedagi veenda, et liikumine ei ole ainult kehalise kasvatuse teema. Üha rohkem on hakatud mõistma, et liikumine ei pea võtma ainetunnist aega ära, vaid soodustab õppimist. Õpetajad üldiselt toetavad seda mõtteviisi, aga ei oska alati parimal moel ellu rakendada.

Anna Demina oli noorsootöö eriala üliõpilane, kes uuris koolis toimuvat, et teha järeldusi laiemalt noorsootöö ja isegi lastevanemate jaoks. Bakalaureusetöö uurimisprobleem oli, et hoolimata jõupingutustest liikumistingimuste loomisel, piirab täiskasvanu tahtmatult laste liikumist. Näiteks õpetaja keelab õpilastel kooli koridoris joosta või lapsevanem palub oma lapsel vaikselt ja rahulikult istuda. Uurimistöö keskmes olid õpetajad, kes takistavad tahtmatult laste liikumist.

Bakalaureusetöös selgitas Anna välja õpetajate praktikad õpilastega suhtlemisel liikumiskeskkonna toetamises kolme kooli näitel. Vaatluste käigus tegi ta ülevaate reaalsetest olukordadest ja õpetajate reaktsioonidest. Intervjuudes sai vaatlusandmetele lisaks infot õpetajate arvamustest ja hoiakutest. Vaatlused andsid objektiivseid tulemusi, intervjuud subjektiivseid selgitusi. Ta analüüsis ka olemasolevaid füüsilise aktiivsuse juhendeid ning tegi nende põhjal ettepanekuid, kuidas õpetaja saab õpilastega suheldes nende füüsilist aktiivsust toetada.

Tähelepanekud vaatlustest ja intervjuudest Anna enda sõnadega

Intervjuude vastustest näen, et õpetajate suhtuvad vahetundides aktiivsesse liikumisse pigem hästi. Nende sõnul peab vahetunnis liikumine olema turvaline ja organiseeritud, et õpilased ennast ei vigastaks. Vaatluse käigus märkasin, et vahetunnis reageerivad õpetajad harva koridoris jooksvale õpilastele. Selleks on koolis korrapidaja, kes peatab õpilaste aktiivse liikumise ja palub rahuneda, aga ei paku alternatiive. Vahetunnis on õpetajad hõivatud järgmiseks tunniks valmistumisega või viivad lapsi sööklasse.

Vaatluse käigus märkasin, et lapsed kasutasid vahetunnis suure rõõmuga kooli pakutud vahendeid, et aktiivselt liikuda. Vahenditega liikumine aitab õpilastel arendada liikumisoskusi. Kõik õpetajad mainisid, et õpilastel on oluline arendada tasakaalu ja koordinatsiooni. Õpetajad väitsid, et tunnevad huvi täienduskoolituste vastu, mis on seotud tervise, toitumise, liikumise teemaga. Õpetajad arvavad, et seda on vaja, et anda õpilastele häid soovitusi ja toetada nende püüdlusi.

Vahetunnis liikumisaktiivsust toetada ja selleks tingimusi luua on lihtsam kui ainetunnis. Et õpilastel oleks võimalus õppides rohkem liikuda, on vaja õppematerjale muuta. Sekkumine peaks olema suunatud positiivse suhtumise edendamisele kehalise aktiivsuse suhtes ja vastama õpilaste arengutasemele.

Vaatluse käigus märkasin, et neli õpetajat viiest toetasid tunnis liikumist. Nad korraldasid rollimänge, kutsusid õpilasi ükshaaval tahvli juurde, tegelesid rühmatööga, korraldasid tunnis liikumismänge. Näiteks „Tosteris“ pidi õpilased näitama sõna või tegevust, mida õpetaja nimetas. Üks õpetaja andis õpilastele võimaluse teha kehalisi harjutusi, mis neile kõige rohkem meeldivad (kükid, hüpped, kätekõverdused). Üks õpetaja rääkis, et suhtub hästi kehalise aktiivsuse lisamisse kooli õppekavasse ja tavadesse, ning mainis, et harjutab tunde „Liikuma kutsuva kooli“ programmi järgi, aga vaatluse käigus ma seda ei märganud.

Osa tähelepanekuid oli vähem ühemõtteline. Nagu sissejuhatuses öeldud, kõik tahavad ju head. Aga mõned võtted olid veidi vanamoodsad ja päris palju kasutati sõna „distsipliin“, mis pole ilmtingimata liikumist toetav eelhäälestus.

Õpetajad selgitasid, mida nad peavad heaks käitumiseks: õpetaja kuulamine, oskus adekvaatselt ja kohe reageerida märkusele või pilgule, kooli sisekorraeeskirja järgimine, ühiskonna aktsepteeritud käitumis- ja kultuurinormide rakendamine. Õpetaja arvamusel peab laps olema aktiivne, kuid mitte agressiivne.

Üks õpetaja palus õpilastel tunni alguses püsti tõusta ja tunniks keskenduda. Distsiplineerida aitas vaikse häälega rääkimine. Õpetaja selgitas, et oluline on õpilases korralikult istuma panna. Mõnikord lubab ta õpilastel enda laua taha istuda ja see mõjutab palju nende käitumist, kellel on käitumisprobleemid (lapsed tajuvad seda kui privileegi), julgustab lapsi, kes käituvad hästi, see mõjutab kõikide laste käitumist.

Vaatluse käigus märkasin, et kõik õpetajad andsid õpilastele märku, kui õpilased käitusid halvasti. Sõnu „sa oled nii tubli“, „sa tead seda väga hästi“ jne tajuvad õpilased julgustusena ja hakkavad kohe paremini käituma. Õpilast saab suunata distsipliinile alluma mängu või auhinna kaudu. Kui õpetaja annab õpilastele kehalise aktiivsusega seotud teavet ja valikuvariante, siis õpilased järgivad seda, sest tahavad saada paremaks ning tunnevad ennast edukana.

Üks õpetaja kasutab salaõpilaste mängu. Ta valib salaõpilase ja kui see tunni lõpuni hästi käitub, saab ta auhinna. Teine õpetaja tõmbab endale õpilaste tähelepanu kellukese abil, kui klassis on liiga lärmakas. Kolmas õpetaja mõjutab õpilaste käitumist päeviku abil. Tal on reegel: esimene märkus on päeviku panemine oma lauale, teine on päevik õpetaja lauale, kolmas märkus (aga tavaliselt jõua selleni) ‒ õpetaja võtab pastaka ja kirjutab märkuse päevikusse. Lapsed teavad selle reegli kõiki etappe.

Õpilaste distsiplineerimisel peavad õpetajad olema emotsionaalselt targad. Õpetaja liigne emotsionaalsus tekitab õpilastes ärevust, ebamugavust.

Üks õpetaja tõi välja, et suhted õpilastega on ehitatud üles usaldusele ja austusele. On vaja palju kannatlikkust, et reageerida naljadele, käitumisprobleemidele, emotsioonipursetele, poiste tülidele rahulikult. Oluline on rahulikult ja enesekindlalt selgitada ja arutleda.

Vaatluse käigus märkasin, et õpetajad pöörduvad õpilaste poole lugupidamisega ja nimepidi. Õpetajad suhtlevad õpilastega rahulikult.

Hea õpetaja on õnnelik õpetaja, lapsed tajuvad seda. Psühholoogilist turvalisust on palju raskem saavutada kui füüsilist. On väga oluline, kuidas kool sellesse suhtub, kuidas õpetajad ja õpilased reageerivad näiteks kiusamisele.

Ettepanekud õpetajale õpilastega suhtlemiseks füüsilise aktiivsuse toetamiseks

Ettepanekud on koostatud oma uuringu tulemuste, kirjanduse, juhendi „Tegevuspõhimõtted tervisliku toitumise ja füüsilise aktiivsuse edendamiseks“ ja õpetajaraamatu „Toitumine ja liikumine“ põhjal.

• Usaldus ja hoolivad suhted luuakse tänu õpetajate oskustele oma õpilasi tunda, mõista ja austada. Väljendage huvi oma õpilaste vastu, see soodustab kuuluvustunnet ja tugevdab õpetaja ja õpilase vahelist sidet. Osalege koos õpilastega spordiüritustel või muudes programmides, millest teie õpilased osa võtavad.
• Kui õpilane on reegleid rikkunud, võiks teda algul kiita varasema hea käitumise eest, siis selgitada, et tänane käitumine ei vastanud ootustele. Veenduge, et õpilane suudab edaspidi kokkulepitud reegleid järgida. Antisotsiaalselt käituvaid õpilasi kaasake neile meeldivatesse ühistegevustesse.
• Leidke tunnis üks või kaks minutit liikumiseks. Selleks võivad olla kehalised harjutused, eri kõnniviisid, paigalharjutused kätele jne.
• Kasutage tunnis rohkem grupitöid, rollimänge. Kasutage võimalusi paigutada klassiruum ümber, nii et see soodustaks kehaliste tegevuste sooritamist õppetöö vahel.
• Liikumiskeskkonna loomisel olge õpilastele partnerid. Pakkuge alternatiive, näiteks käia vahetunnis jõusaalis, kasutada kooli staadioni või mängida lauamänge. Lubage õpilastel tuua liikumisaktiivsust toetavaid vahendeid (pallid, hüppenöörid, rollimängud jne) kodust kaasa. Kasutage koostegutsemist toetavaid mänge (tants, videoaeroobika, teatevõistlused, ühislaulmine ja joonistamine).
• Olge õpilastele oma suhtlemise ja käitumisega eeskujuks. Pakkuge õpilastele aktiivset vaba aja veetmist, korraldage näiteks nädalavahetustel või pärast tundi pikemaid jalutukäike.
• Liikumiskeskkonna loomisel küsige õpilaste arvamust, siis õpilased tunnevad, et neid on kaasatud koolikeskkonna kujundamisse, tekib positiivne hoiak liikumise suhtes.
• Arvestage koolimaja võimalustega, pakkuge õpilastele liikumisaktiivsust toetavaid vahendid. Leppige õpilastega kokku käitumisreeglid, kirjutage need seinale või tahvlile. Jagage oma õpilased rühmadesse ning määrake päev ja aeg, millal iga rühm korraldab teistele aktiivseid vahetunde.
• Kasutage võimalust liikumisega seotud koolitustel osaleda. Näiteks koolitustel, mis on seotud liikumistegevuste lõimimisega õppeainetesse.

Anna Demina

Tartu Ülikooli Narva kolledži noorsootöö eriala vilistlane

Aet Kiisla

Tartu Ülikooli Narva kolledži avaliku halduse nooremlektor